"Iga laps leinab väga erineval viisil, isegi ühe pere lapsed," ütles leinanõustaja ja koolitaja Meeli Laane. "Üks võib leinaga näiliselt kergesti toime tulla, teine enesesse tõmbuda ega soovi kellegagi suhelda."
Laane sõnul võib lapse leina põhjustada igasugune järsk elumuutus.
“Tihtipeale inimesed arvavad, et lein on ainult lähedase surmaga seotud,” rääkis leinanõustaja ja koolitaja Laane. “Tegelikult võib aga laps leinata ka siis, kui tema vanemad lahutavad. Lapse elurutiin muutub palju, kui ühe vanemaga enam kogu aeg koos ei olda. Leinareaktsioone võib esile tulla, kui laps lasteaia lõpetab ja kooli läheb. Sest tema igapäevane elu ja sõpruskond muutuvad kardinaalselt. Olulise senise päevarütmi muutuse tõi kaasa pandeemia.”
MTÜ Quo Vadis juhatuse liikme psühholoog Margus Veemi hinnangul võib lapsevanemale leinavast lapsest märku anda tema muutunud käitumine.
“Lapsed annavad oma murest märku erineval moel. Osad tõmbuvad endasse, osad võivad hakata vägivaldselt käituma,” rääkis Veem. “Kui lapse käitumises midagi oluliselt muutub, siis on see märgiks, et midagi on teisiti. Näiteks laps, kes tavaliselt heameelega koristada aitab, on trotslik ja tõrges ega soovi teha ühtegi kodutööd, mida varem tegi heameelega. Juba see võiks panna lapsevanema mõtlema, mis on juhtunud, et laps niimoodi käitub. Küsimus on, kas selline käitumine jääb püsima või ei. Püsivama pöörde teinud käitumine on lapsevanemale märgiks, et midagi tõsist võib olla lapse elus juhtunud.”
Laane sõnul on lein ja kurbus elu loomulikud tunded, mida alla suruda ei tohiks.
“Näiteks lapse lemmikloom sureb ära, laps on kurb ja vanemaina üritame teha kõik selleks, et lapse kurbus kaoks. On ju väga raske näha oma last kurvastamas ja nii lubame võtta uue lemmiklooma, kuid emotsionaalset sidet ei saa asendada,” ütles Laane. “Kindlasti ei tasu püüda lapse muret leevendada lohutusega, et sellise asja pärast muretseda ei tasugi. Võti on südamega kuulamises. Isegi kui mõistusega ei saa aru, miks laps on endast väljas, vihane või kurb ja eelistab endasse tõmbuda, tuleb olla lihtsalt tema jaoks olemas. Lapsel on vajadus oma emotsioone jagada hukkamõistu kartmata. Kuulamine on aga oskus, mida vanemad pahatihti ei valda.”
Näiliselt passiivne ärakuulamine ei pruugi sugugi tähendada kõigega leppimist.
“Laps on eraldi maailm, eraldi saar, millele peaksime uudishimuga lähenema,” rõhutas Laane. “Last kuulata ja tema sisemaailma tajuda on tegelikult väga põnev! Kuulamine ei tähenda sugugi, et lapsega tuleb kõiges nõustuda ja tema tahtmise järgi talitada. Kogemus, et keegi meid kuulab ega asu kohe muret leevendada püüdes seda tahaplaanile suruma, on ülimalt tervendav. Kuulata tuleb südamega, koheselt hinnanguid andmata või analüüsimata! See lubab lapse emotsioonidel esile tulla. Vastasel juhul jääb kasvõi agressiivnegi tunne lapse kehasse ja vallandub muul moel. Kes on kasvatamata laps? See on laps, keda pole kuulatud. Paraku on sageli nii, et laps reageerib millelegi ja meie aju hakkab automaatselt meie oma loost seoseid otsima. Kuid kuulamise põhiline oskus on mitte kuulata iseenda lugu, vaid kogu tähelepanu tuleks suunata lapsele”
Kriitilises olukorras aitab vanemal rahulikuks jääda ka sügav hingesõõm.
“Tuleb ise kõigepealt kolm korda rahulikult sisse ja välja hingata ehk siis kõigepealt ise maha rahuneda,” soovitas Veem. “Sest lapse äkiline käitumine võib vanemaski negatiivseid tundeid tekitada. Esmalt tuleb oma rahulik olek tagasi saada. Parema tulemuse annab see, kui lasta nii endal kui teisel maha rahuneda. Ehk kümme minutit või pool tundi, olenevalt lapsest. Ja siis juba koos lapsega püüda olukorras selgusele jõuda. Küsima peaks, miks tavaliselt heameelega lauda katta aidanud laps nüüd ärritunult teise tuppa pageb? Ja anda omalt poolt märku, et see paneb vanema muretsema, mis juhtunud on. Oskus on kuulata, mida laps juhtunu kohta ütleb. Sel juhul vaevalt et olukord ukse paugutamisega lõpeb. Laps tunneb, et teda kuulatakse ja tal on tugi. Tal on side ja lootus. Sellisel juhul ärarääkimine annab jõudu juurde ja mõjub teraapiliselt.”
Ka ühe pere lapsed võivad leinates vajada sootuks erinevat lähenemist.
“Iga laps leinab väga erineval viisil, isegi ühe pere lapsed,” ütles Laane. “Üks võib leinaga näiliselt kergesti toime tulla, teine enesesse tõmbuda ega soovi kellegagi suhelda. Rääkima torkida sel juhul ei tasu, sest see võib last veelgi rohkem kinni lükata. Kõige olulisem on olla lihtsalt ise füüsiliselt läheduses olemas. Mina nimetan seda ruumihoidmiseks. Kui laps soovib sinuga oma muret jagada, oled kättesaadav. Kui ei soovi, siis seegi on täiesti normaalne. Suure emotsionaalse muutuse korral on väga oluline hoida senist harjumuspärast rutiini. Kui midagi jääb samasuguseks, aitab see muutunud olukorraga paremini toime tulla. Ka pandeemia olukorras – kui laps saab taas harjumuspärase huvialaga tegeleda, on see väga oluline. Tähtis ongi aru saada, mis last vaevab, mille järele ta puudust tunneb ja mida taga igatseb. Näiteks võib kriisioludes koduõppel laps tunda igatsust sõprade järgi.”
Neemi sõnul pole leinatunne võõras väikelastelegi.
“Mõeldes enda kogemustele lapsevanemana, siis suhetega seotud muresid võib olla juba väikelapsel,” ütles Neem. “Näiteks keegi jättis sünnipäevale kutsumata. Või on laps tajunud ebaõiglust lasteaias kasvataja poolt, mida ta ise väljendada ei oska. Mõni laps ongi tundlikum täiskasvanute kaheldava käitumise suhtes, teistes võivad trotsi ja viha tekitada kaaslaste solvangud. Mõni unustab pahameele varsti, teisel võib solvumine kesta päevi ja nädalaid. Iselooomud on erinevad.”
Leinatunne aitab Neemi sõnul lastelgi uue olukorraga kohaneda.
“Võiks koos meenutada, kui tore oli koera või kassiga koos olla ja talle pai teha,” tõi Neem näite lemmiklooma kaotusest. “See aitab kurbusega toime tulla. Aitab see, kui vanem lähedase inimesena püüab olukorda mõista ja olla lapse jaoks olemas. Leinaga kaasnev kurbus ja mure aitavad inimesel uues olukorras, kus lähedast olendit pole, toime tulla. Kurbus on täiesti vajalik ja loomulik tunne, mis on inimesel kaasa antud, et muutunud olukorras toime tulla.”
Laste kuulamisel pea meeles:
* Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
* Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
* Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
* Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
* Lapsel on vaja rohkem aega.
* Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
* Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
* Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vasta.
