Poliitik Tõnis Kõivu algatusest avada rahvale Ülemiste järve äär võidavad paljud Rae valla kinnisvaraomanikud, -arendajad ja muidugi pudelivee müüjad. Kaotavad aga enamik tallinlasi. Nemad peaksid naaberomavalitsuse elu-olu parandamise ja sealsete ärihuvide nimel hakkama suuremaid veearveid tasuma. "Kõige lihtsam oleks jätta aed nii nagu ta on, kui arvestada, et tegemist on linna joogiveega," ütleb otse Ülemiste järve vastas elav meremees Taavi Lukin.

Kohaliku elanikuna on Lukin loomulikult kursis ideega avada Ülemiste lõunakallas jalutajatele. Sellega esines rahvale juba 2013. aastal praegune Rae valla volikogu esimees Tõnis Kõiv. Hiljuti, 31. juulil Äripäeva raadiosaates astus ta sellega taas esile, kuid kohalikku elanikku Taavi Lukini see vaimustuma ei pane. Laeva tüürimehena teab Taavi Lukin puhta joogivee hinda rohkem kui paljud meist.

“Kus ma olen kohanud kõige suuremat veepuudust? Ikka laevas,” ütleb ta. “Kui liigud sellises piirkonnas, kus vett ei saa seadmega joogikõlbulikuks muuta, on asi päris hullusti.” 

Palju reisinud mehe jaoks on Tallinn maailma mastaabis haruldane, sest saame juua kraanivett. “See on ikka luksus, enamus maailmast tarbib ikkagi seda pudelivett,” nendib Taavi. Kui kallas rahvale jalutamiseks avada, ja Ülemiste kaitsetsoon kaotada, toob see pudelivee entusiaste tema arvates vaid juurde. Isegi siis, kui reaalsuses vee kvaliteet tänu Tallinna Vee puhastusseadmetele ei halveneks, on eelarvamustega raske võidelda.   

“Pudelivesi on omakorda keskkonda reostav asi, mina parema meelega joon ikka kraanivett. Väga harvades riikides saab kraanivett otse juua, ja meil on see võimalus,” ütleb Taavi. “Tallinna vee kvaliteet on väga hea.”

Ujuda ei taha, jalutada küll

Taavi elab oma perega ridaelamus. Seda lahutab Ülemiste järve piiravast võrkaiast ja selle tagusest tihnikust vaid autotee. “Oleks ju laste ja koeraga järve ääres tore käia jalutada, arvestades, et elan kohe siin otse üle järve,” nendib ta, silmitsedes võrkaial järve kaitseala hoiatussilti. Teisalt ei kiirusta ta sugugi järveäärse võrkaiast vabastajatega liituma, kuigi kasvõi tema endagi majaboksi turuväärtus hüppaks järsult ülespoole. Meremehe arvates tuleks Ülemiste veevaru igati kaitsta:  “Kõige lihtsam oleks jätta aed nii nagu ta on, kui arvestada, et tegemist on linna joogiveega.”

Muidugi võib Tallinnaga piirneva Peetri asula elanikega rääkides kohata hoopis vastupidiseid arvamusi. Ja mitte ainult nende hulgas. Juba 2013. a on teoreetiliselt seda võimalikuks pidanud keskkonnakaitse professor Enn Loigu. Tema põhjendust mööda koguneb vesi järve niikuinii ümbritsevalt laialt alalt, mis seotud majandustegevusega. Nüüd, seitse aastat hiljem on aga raske leida mõnda looduskaitse- või veeasjatundjat, kes järve lõunakalda avamise ideed toetaks. 

Ise Rae vallas Peetris eluaseme soetanud reformierakondlane Tõnis Kõiv astus järve lõunakalda avamise mõttega üles juba enne 2013. a sügisesi kohalikke valimisi. Ta algatas liikumise “Ülemiste vabaks!”. Kõivu väitel on kohalikud inimesed seda väärt, et lubada nad järve äärde jalutama ning jalgrattaga sõitma. Vilunud poliitik kuulutab, et järve tuleb kaitsta koos kohaliku rahvaga, mitte kohaliku rahva eest. Arendusi on kerkinud  ja kerkib sealses piirkonnas nagu seeni pärast vihma, ja mõistagi ootavad Peetris ja Järvekülas paljud Ülemiste piirdeaia kadumist.

Kuigi 2013. a läbis meediat veel arutelu suisa supelranna rajamisest järve äärde, distantseerib Rae volikogu esimees Tõnis Kõiv end sellest järsult.

“Vette mineku ettepanekut ei ole Peetri selts ega mina isiklikult mitte kunagi teinud ja ei näe ka praegu ega tulevikus selleks vajadust,” ütleb ta. “Peetrikad räägivad ja soovivad promenaadi Ülemiste järve lõunakaldale, et seal jalutada, joosta, jalgrattaga sõita, nii nagu ikka promenaadidel.”  

 2015. a algatas Kõiv, kes tol ajal oli Riigikogu liige, isegi veeseaduse muutmise. Käsitleb ju Veeseadus Ülemistet kui pinnaveehaarde sanitaarkaitseala, mis ei luba rahval sellele ligipääsu.

Ülemiste järve avamise saaga faktoloogiat silmitsedes jääb siiski mulje, et kuigi peaministriportfelli hoidis 2015. a Tõnis Kõivu parteikaaslane Reformierakonnast Taavi Rõivas, tekitas järveäärse avamine valitsusringkondadeski kaksipidiseid mõtteid. Leiti diplomaatiline lahendus: sõpra solvamata tuldi olukorrast välja. Samas lükati kogu see teema siiski kõrvale. 15. jaanuaril 2015 otsustas vabariigi valitsus ühel häälel toetada Riigikogu liikme Tõnis Kõivu algatatud Veeseaduse muutmise eelnõu üldist eesmärki, kuid mitte toetada eelnõu esitatud kujul.

Veehoidla veehoidla sisse?

2016. aastal näitas arutelu Ülemiste kalda avamise asjus veel elumärke. Muuhulgas avaldati Kõivu ja Rae valla entusiastide eestvõttel Ülemiste promenaadi eskiisprojekt.

Sealt edasi, 2017. aastast kuni praeguseni on idee ümber valitsenud suhteline vaikus. 31. juulil eetris kõlanud Äripäeva raadiosaates debateeris Tõnis Kõiv aga Tallinna Vee tootmisjuhi Aleksandr Timofejeviga. “Mina tahaks lihtsalt, et järve lõunapoolses osas oleks avatud promenaad jalutajatele,” ütles Tõnis Kõiv saates. Timofejevi sõnul pooldab aga ka Terviseamet, et järv jääks suletuks  ja kaitstuks.

Kui rääkida poliitilisest toest järve kalda avamisele, siis siin on Rae valla juhtkond eesotsas volikogu esimehe Tõnis Kõivuga üksi. “2013-2015 ei näinud Keskkonnaministeerium midagi loodus- ega laiemalt keskkonnavaenulikku selles, kui inimesed liiguvad looduses, järve kaldal,” ütleb Tõnis Kõiv.  “Hilisemalt ei ole kontakti olnud, aga ei näe põhjust, et seisukohad võiksid muutuda.”

Küll on muutunud poliitilised tuuled. 2015. a aprillis haaras keskkonnaministri portfelli sangast IRL. Nüüdseks on see EKRE käes. Kuid olgu minister mis tahes erakonnast – kõik saavad suurepäraselt aru, et niivõrd oluline ostus nagu inimeste lubamine Tallinna peamise joogiveeallika kaldale nõuab nii valitsuse kui Riigikogu taseme otsuseid.  

“Viimastel aastatel ei ole Keskkonnaministeeriumis olnud arutluse all Ülemiste järve avamist inimestele,” nendib ministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. “Selleks et piirangute leevendamise kohta üldist seisukohta kujundada, oleks vaja teha kõigepealt põhjalik mõjuanalüüs. Kindlasti tuleks sellesse arutellu kaasata Sotsiaalministeerium, kelle pädevuses on joogivee kvaliteediga seotud küsimused. Samuti Siseministeerium, kes vastutab elutähtsa teenuse valdkonna eest.”

Laias laastus meenutab kogu lõunakalda promenaadi idee mitmeid teisi kõrgelennulisi, palju räägitud kuid teostumata jäänud projekte. Näiteks võib tuua 1980ndatel meeli erutanud Muuga ringraja või Lasnamäe kiirtrammi kanalis. Meie hulgast lahkunud teleajakirjanik Mati Talvik pühendas teostamata jäänud lennukatele ideedele terve saatesarja “Projekt: EI!” Mõnest sellise visiooni jäämisest sahtlisse on kahju. Teine paneb õlgu kehitama. Kolmanda ära jäämise üle võib vaid rõõmustada. Kuid alati, juba Nõukogude ajal on EI-projektide ümber tiirelnud oma kitsas ring kaotusest võitjaid, kes poliitiliselt teeninud.   

Samas ei saa välistada, et mõnigi palju aastakümneid sahtlisse unustatud idee tõstetakse aegade muutudes mingil kujul millalgi taas päevavalgele. Mõnigi veeasjatundja mõtiskleb, et teoreetiliselt võib ka Ülemiste puhul spekuleerida: ehk kunagi tekitatakse Ülemiste järve veel omaette, muust järvest kuidagi eraldatud joogivee reservuaar. See omakorda võimaldaks järve äärt ohutumalt avada. Hetkel siiski mingit imetehnoloogiat silmapiiril ei paista. Tõnis Kõiv ise ei mineta optimismi: “Ma olen täiesti veendunud, et kui Tallinna Vesi ehitab lennujaama juurde järve sisse teise järve veehoidla, siis väheneb drastiliselt Ülemiste järve lõunakalda “kaitsmise” vajadus ja näiteks aastal 2025 võiks lõunakaldal juba promeneerida nii Rae valla elanikud kui tallinlased.” 

Mis maksab järvekalda avamine?

Mõned muutused siiski tulevad. Tallinna Vee tootmisjuhi Aleksandr Timofejevi sõnul plaanitakse järv küll juba lähemas tulevikus jagada piltlikult öeldes kaheks. Ühes osas oleks veemass, mis seisab kauem. Teises vesi, mida välja vahetatakse kiiremini. Nii saaks järve paremini puhastada. Jutt ei ole muidugi aiaga poolitamisest, vaid teatud veemassi suunamisest kiiremini tootmisesse ehk joogiveeks. Samas ütleb Timofejev, et praeguse seisuga ei muuda see lõunakaldalt aia maha võtmist kuidagi võimalikumaks: “Ülemiste järve poolitamise eesmärk on eeskätt veepuhastusprotsessi stabiliseerida. See ei aita paraku vähendada riske, mis on seotud järve sanitaarkaitseala avamisega.”

Tema kommentaaride taustal tekib veel üks küsimus: kui lõunakallas avada, kas kallimaks muutuva joogivee hinna oleksid nõus tallinlastele hüvitama Rae valla elanikud? Sama küsimus kehtiks järve rajatava joogiveehoidla kohta. Või siis jätame hinna tõstmata, aga kuulutame, nõnda nagu suuremas osas maailmas, kraanivee joomise oma vastutuseks? Ja lisame kogu sellest ürituse võitjate nimekirja lisaks Tõnis Kõivule, järve äärsetele kinnisvaraarendajatele ja kohalikele elanikele pudelivee tootjad? Meenutagem, et Tallinna Vesi on börsiettevõtte, mille üheks missiooniks aktsionäridele kasumi teenimine.

“Ülemiste järv on olemuselt madal ning järves seguneb vesi väga kiiresti, mistõttu on järv on seetõttu kergemini mõjutatav erinevatest välistest muudatustest,” selgitab Aleksandr Timofejev. “Järve avamisega käib kaasas risk, et toorvee kvaliteet halveneb ja praegune puhastusprotsess ei ole võimeline seda enam puhastama. Muutused järve toorvee kvaliteedis võivad toimuda niivõrd kiirelt, et on tarvis suuremaid tehnoloogilisi muutusi. Nende kasutusele võtmine nõuab aga aega ning märkimisväärseid kulutusi. Seega ei ole järve sanitaarkaitseala avamisega seotud riski võtmine põhjendatud.”

Juba 2013. aastal järve avamise ideed armutult (k)arvustanud sotsiaaldemokraat Indrek Tarand on spekuleerinud, et võibolla kallineks vee hind viiendiku. Kuid veelkord: see on vaid oletus. Nõnda nagu viidati keeskkonnaministeeriumist, ei ole ju mõjuanalüüse keegi kunagi teinud.  Kindlasti on aga ilma mõjuanalüüsitagi selge, et järve ääre avamine tõstaks oluliselt lähedusse jääva kinnisvara väärtust.

Tallinna Vee tootmisjuhi Aleksandr Timofejevi sõnul võiks järve avamine igal juhul kaasa tuua, et joogivee kvaliteet muutuks halvemaks 450 000 elanikul. Tema sõnul võib näitena tuua Ülemistega ühendatud Soodla veehoidla,mis pooleldi avatud. Tallinna Vee töötajad käivad seal mitu korda aastas prügi korjamas.

Üks promenaadi idee eestvedajate argumendiks on, et Tallinna Vee tuumikaktsionär United Utilities haldab Inglismaal veehoidlaid, mille kaldad on puhkajatele avatud. Kriitikud aga väidavad, et Ülemiste reostuse koormus on niigi suur seoses Tallinn-Tartu maantee, Järvevana tee, Ülemiste teedesõlme ja lennujaamaga.

Kalle Klandorf: Tallinna võimuses on järve kaitsta

“Lisaks Veeseadusele kaitseb Ülemiste järve Tallinna üldplaneering, mis ütleb, et selle kaitsemets pole mõeldud avalikuks kasutamiseks,” sõnab Tallinna abilinnapea kalle Klandorf. “Tegemist on on linna rohesüsteemi osaga. 

Abilinnapea ütleb, et laias laastus 90% Tallinna joogiveest saadakse pinnaveest ehk järvest ja ainult 10% põhjaveest. Kui järve äär avada, siis suure tõenäosusega, isegi, kui lubatakse vaid kaldal jalutada, hakatakse ikka keeldu rikkuma ja sinna trügima igasuguste veesõidukitega, koeri ujutades ja ise ujuma minnes. “Kui aga Tallinn püüaks vee kvaliteeti tõsta nõnda, et võtaks kasutusele põhjavee, lõpeks selle varu 30 aastaga,” ütleb Klandorf. Põhjavesi on seega Tallinna jaoks varuvariant, kui mingi õnnetuse tõttu vm põhjusel peaks Ülemiste vesi tugevasti reostuma.   

“Tallinn ei paikne ju kõrbes, kus igasuguseid randu vähe,” resümeerib Klandorf. “Ülemiste asub merestki vaid kolme kilomeetri kaugusel.”

Isegi kui vaid osa järve äärest ehk lõuna külg avada, toob see tõenäoliselt kaasa surve muuta praegune veehoidlana kaitstud veekogu ümbrus järjest suuremas ulatuses puhkealaks. Praegune Veeseadus ütleb Klandorfi sõnul, et veehaarde sanitaarkaitsealal tuleb vältida põhjavee, veekogu, või selle osa kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib joogivee tootmisel kaasa tuua veetöötluse kulude olulise suurenemise.

Erki Lember: eelarvamused on vesi pudeliveetööstusele

Tallinna Tehnikakõrgkooli professori, keskkonnatehnoloogi Erki Lemberi sõnul, kes uurinud pudelivee levikut, eristab pudelivett kraaniveest tavaliselt vaid tuhandekordne hinnavahe.

“Valdavalt on tegemist vaid maitse küsimusega,” ütleb Lember inimeste kohta, kes suurtes plastpudelites joogivett koju tassivad. Paljud, kes kaevuvett tarvitades üles kasvanud, ei pruugi harjuda Tallinna pisut teistsuguse aktsendiga kraaniveega. Suurt rolli mängivad samuti inimeste ettekujutused ja eelarvamused, mis näevad pudelivett kuidagi väärtuslikumana.

Pudelivee pealetung algas 1970ndatel Ühendriikidest ja levida aitasid sel mõned probleemsed piirkonnad, kus põhjavesi reostunud. Peamiselt arendasid selle produkti välja Coca-Cola ja Nestle. Kaasa aitas oskuslik kuvandi või mulli loomine, et kraanivesi on palju halvem ja vähem väärtuslikum kui pudelivesi. Tavaliselt loodavad inimesed pudeliveest midagi enamat kui kraaniveelt, ehkki tegemist on samasuguse puhastatud veega, mis tuleb kraanist ja on pärit – olenevalt piirkonnast – põhjaveest või järvest.  Pudelivee müüki on nimetatud ka sajandi turundusteoks.

Eestis on pudelivee tarbimine kümne aastaga pidevalt tõusnud, kasvades varasemalt keskmiselt 30 liitrilt inimese kohta aastas üle 50 liitri. Eestis maksab vesi umbes kaks eurot kuupmeeter. Samas aga peetakse normaalseks maksta  enamasti sama kvaliteediga vee eest pudelis ligi 1000 korda rohkem.