"Maarjamäe memoriaali näol on tegemist maastikuarhitektuurselt ääretult kõrgetasemelise ja muljetavaldava modernistlikku teosega, mis omab tähtsust mitte ainult Eestis, vaid kogu Balti mere regioonis," ütles Tallinna muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Oliver Orro.

Ta meenutas, et selliseid suuri memoriaalansambleid kavandati kõikjal Nõukogude liidus ja selle mõjusfääris Ida-Euroopas, ent enamik neid olid palju rohkem ideoloogiliselt laetud ja trafaretsemad. “See on lahendatud põhjamaiselt kargelt ja kunstiliselt kõrgetasemeliselt. Minu meelest väärib see igal juhul säilitamist ja tähelepanu,” avaldas ta seisukoha.

Orro möönis, et osade inimeste jaoks on tegemist ideoloogiliselt laetud paigaga, kus püüti Nõukogude ajal läbi viia kummalisi tseremooniaid – võibolla on inimesi pioneerina sunnitud seal osalema ja see tundubki võlts ja võõras. 1980ndate aastate kontekstis seostus see eriti kõmisevalt tühja retoorikaga, mida keegi enam ei uskunud ja sellise ametliku võimuliiniga, osutas ta.

Venelastele on hoopis olulisem pronkssõdur

“Ma saan aru, et paljude inimeste jaoks on memoriaal hingeminemisest ilma jäetud ja kuna ta on loodud kui Nõukogude võimu eest langenutele, siis ta ei ole omane ja armas ka kohalikule vene kogukonnale, kelle jaoks on olulisem pronkssõdur,” ütles ta. 

Orro selgitas, et enamik vene keelt kõnelevaid inimesi mälestab maailmasõjas langenud esivanemaid kui oma kodumaa eest ja fašismi vastu võitlejaid, mitte kui Nõukogude võimu kangelasi. “Selles mõttes on ta nagu algusest peale justkui memoriaal eikellelegi. Emotsionaalselt oluline ei ole ta ei eesti- ega venekeelsele avalikkusele kunagi olnud ja eks see ole ka põhjuseks, miks ta on sedasi ära lagunenud,” sõnas ta.

Orro möönis, et memoriaalil polegi olnud sisulist tähendust, mõtet või kasutusviisi. “See aga teeb lihtsamaks tema ümbermõtestamise. Kui sinna kõrvale hakati rajama kommunismiohvrite memoriaali, siis ma arvasin, et need asjad omavahel ühendatakse, vana memoriaal tehakse ka korda ja kommunismiohvrite memoriaal hakkab olema osa sellest suuremast mälestusväljast. See tuletaks siis meelde 20. sajandi dramaatilistes sündmustes hukkunud inimesi,” ütles ta.

Orro märkis kahetsusega, et need asjad on siiski väga eraldi jäänud ja Maarjamäe memoriaal on jäänud õnnetult unustusse. “Samas kui me selle ära lammutame, siis tekib küsimus, miks see kommunismiohvrite memoriaal üldse selline ja sellise koha peal peab olema. Mu meelest toimivad nad koos väga hästi ühtse Maarjamäe mälestusväljana,” pakkus ta välja.

“Maarjamäe memoriaal oma maastikuarhitektuurses võimsuses sobib mere äärde väga hästi ja see vägev vaade, mis sealt merele avaneb, annab sellele maastikule sellise igavikulise dimensiooni,” selgitas muinsuskaitse spetsialist Orro.

Orro: memoriaali lagunemine tuleb peatada

Ta möönis ka, et kui ei ole vahendeid selle täielikuks restaureerimiseks, siis  piisaks sellest kui teha esmased konserveerivad tööd, et ta nii kiiresti edasi ei laguneks ja et ta ei oleks külastajatele otseselt ohtlik; paraku on see juba nii lagunenud, et need esmased tööd on päris kallid.

Orro pakkus välja, et seal võiks teha inseneriekspertiisi, selgitamaks välja esmased avariitööd, et tagada külastajate ohutus ning siis edasi mõelda, milline võiks tema tähendus 21. sajandil olla. 

Ta osutas, et punavõimu sümboliseerivad materjalid, näiteks obeliski jalamil olnud reljeefid, on ammu eemaldatud ning allesjäänu on üsna üldinimlik. “See peaaegu abstraktne skulptuur tormis hukkuvast linnuparvest või obelisk ise, mis on vanasse Egiptusesse tagasi ulatuv skulpturaalne vorm ei oma otseselt ühtegi nõukogulikku tähendust,” sõnas ta.

Muinsuskaitseameti ehituspärandi valdkonna juht Anni Martini sõnul on Maarjamäe memoriaal ja seda ümbritsev ala erinevate 20. sajandi võimuperioodide tundlik kokkupuutepunkt. “See on emotsionaalselt ja ideoloogiliselt pingestatud ruum – mälupaik, kus kohtuvad erinevad poliitilised režiimid ja nende käsitlused ajaloost,” sõnas ta.

Martin meenutas, et 1940. aastast alates on Maarjamäe olnud vaenupoolte mälestuspaik, haudu on rajatud ja häiritud vaheldumisi, niisamuti on püstitatud ja eemaldatud erinevaid mälestuskive ning, osa haudadest on jäänud praeguse memoriaalansambli alla.

“Memoriaalansambel ise on modernistlik tervikteos, milles nii maastikuarhitektuurilised, arhitektuurilised ja kunstilised elemendid on lahendatud originaalselt ja kõrgel kunstilisel tasemel. Autorite taotluse kohaselt on ansamblile on iseloomulikud puhtad monumentaalsed vormid, kus kujunduslikud elemendid on viidud miinimumi ja allutatud loodusele. Välditud on otseste sümbolite teadlikku kasutamist,” tutvustas Martin memoriaali väärtusi.

Ta selgitas, et ala pinnavormide kujundamine eraldas külastajad ümbrusest, võimaldades liikuda monumendi sees ning suunasid vaataja pilku, luues nii kohalolijates pühaliku tunde, eeldused puhta meeleolu saavutamiseks – eraldatus igapäevasest keskkonnast, meremüha, rahu, lagedad murupinnad, kuusik ja vaated merele ja Tallinna lahele. Ansambli avamisest kuni 1990-dateni mängis alal helitaustaks Šostakovitši 5. sümfoonia.

Maarjamäe memoriaalil ei ole nõukogude sümboleid

Ta tõi välja eraldi väärtusena autorite oskust ideoloogiliste nõudmiste raamides töötada välja teistest analoogsetest nõukogude monumentaalkunstiteostest selgelt eristuv abstraktne ja üldinimlikele kujunditele toetuv teos. “Ei haavatud linnud, ega peopesad pole Nõukogude monumentaalkunstis levinud motiivid ega võimu sümbolid. Maastikuarhitektuuri objektina on see täna pigem neutraalne,” selgitas Martin.

Rääkides memoriaali tulevikust, arvas Martin, et mäluala tuleks korda teha sedavõrd, et seal oleks ohutu viibida, kultuuriväärtuslikud taiesed säiliksid ning jääks esteetiline tervikmulje. 

Pikast vaatest rääkides võiks tema arvates kogu Maarjamäe mälumaastikut käsitleda ühe mälestusväljana, mis on kaunis eestikeelne sõna. “Selle termini poeetilisus ja ambivalentsus iseloomustab avarat, kaugeleulatuvat vaadet, seostub ka lahinguväljaga ning sobib seetõttu hästi edasi andma kõnealuse koha tähendust,” ütles ta.

Martin meenutas, et “mälestusvälja” nimetus haakub ka Raadile, vana lennuvälja stardirajale püstitatud Eesti Rahva Muuseumiga, mille arhitektuurivõistluse võidutöö kandis märksõna “Memory Field”.

Lammutamine või lagunema jätmine muudab linnaruumi vaesemaks

Lammutamise ideed Martin ei pooldanud. “Memoriaali lagunema jätmine oleks küll kaunis kunstiline võte – lasta pärandil hääbuda ja murendada tema tähendusvälja seoses füüsilise lagunemisega. Samas on tegemist unikaalse maastikuarhitektuuriga, kus nii kujundatud maastik, haljastus ja täpselt doseeritud arhitektuursed vormid moodustavad haruldase ruumilise linnamaastiku, armastatud vabaajaveetmise koha. Seetõttu oleks äärmiselt kahju, kui selline objekt laguneks, sest linnaruum  muutuks märkimisväärselt vaesemaks,” ütles ta.

Martin meenutas, et 2018. aastal kommunismiohvritele rajatud memoriaali võistlusülesandeks oli uus ja vana memoriaal mõtteliselt siduda. “Seda on väga oskuslikult ka tehtud. Hakates vana mäluala muutma või lammutama, on oht, et see kahandab ka kommunismiohvrite memoriaali tähendusvälja ja mõjusust,” muretses muinsuskaitse spetsialist Martin.