"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
KOROONA ÕPPETUNNID: viielised kippusid koolist ära, õpihäiretega laste hinded paranesid (0)
31. august 2020
Mats Õun

"Lõpuks olid nad kõik täielikus ahastuses," kirjeldas vabahariduse spetsialist Tiiu Kuurme, kuidas kolme poja ema kevadise eriolukorra ajal oma väikeses korteris üritas lapsi õpetada. "Helistasin aeg-ajalt noorematele õpetajatele, et küsida, kuidas neil läheb. "Õpetamisega said nad ilusti hakkama, aga üksindus oli neile palju keerulisem," meenutas Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults.

Sults ütles, et tänu koroonakevadele on kõikidel õpetajatel oskusi juures. “Määrasime vanematele õpetajatele, kelle digioskused ei olnud nii head, appi vabatahtlikud mentorid – nooremad õpetajad. Nii oligi meil kooli peale neli digimentorit, kes toetasid kümmet õpetajat.” Sults lisas, et pedagoogide vanem põlvkond sai sel moel põhjaliku koolituse ja iga õpetaja pidi andma nädalas vähemalt ühe videotunni. Kuna töö tuli uutes oludes ära teha, siis ei jäänudki vanematel õpetajatel muud üle kui asjad selgeks õppida.”

Kui vanemad pedagoogid vajasid järeleaitamist digiasjus, siis nooremaid kippus vaevama isolatsioon. “Mul olid mõned õpetajad, kellele ma helistasin aeg-ajalt niisama ja küsisin, kuidas läheb,” rääkis Sults. “Õpetamisega said nad ilusti hakkama, aga üksinda kodus olek, kui kellegi juurde minna ei saa ja ka pere ei ela Tallinnas – need olid palju keerulisemad olukorrad!”

Õpetajatele oli võõras ka hindamisest loobumine. Üleminek hinnete panemiselt ehk tulemusele orienteeritud hindamiselt õppimist toetavale ehk kujundavale hindamisele on tihti arusaamatu ka lapsevanematele. Eriolukorra aegses õppetöös said koolid vabad käed jätta viimase trimestri hinded välja panemata, hinnates õpilase osalust tunnis. “Ka see oli õpetajatele raske – just see, et tuli lasta harjumuspärasel kontrollil minna,” ütles Sults. “Õpetajad olid mures, et nad ei näe, kas õpilane kodus õpib. Aga tegelikult tunnis ka ei näe, sa ei näe ta aju sisse ju!”

Vanemad keerulises olukorras

Sults ütles, et meie õpilaste digioskused pole sugugi nii head, kui  oleme harjunud mõtlema. Digiõpetust vajasid ka lapsevanemad. “Kõige rohkem pidime võib-olla õpetama isegi vanemaid, kellel ei olnud samuti vajalikku digioskust – nende jaoks tegime eri  õppekeskkondade õppevideod ja panime need kooli kodulehele üles või saatsime meilile,” ütles ta. “Meie siht oli, et vanemad ei peaks kodus lastega õppima. Tegime iga kuu küsitlusi – eesmärk oligi, et iga kord oleks see aeg lühem, kui palju vanem lapsega koos õpib. Ja see väheneski iga kuu,” ütles ta.

Kuigi kooliaastat õnnestub sügisel alustada tavapäraselt, pole välistatud, et haigusjuhtumite arvu kasvades tuleb ühel hetkel jääda taas distantsõppele. Kas lapsevanemad on taas valmis vajadusel õpetaja rolli astuma? “See on kahe otsaga asi: kui on tööga hõivatud vanemad või vanemad, kellel ei tule õpetamine välja, on see üks väga sant lugu. Siis tekivad lastele tõepoolest teadmistesse lüngad,” rääkis kasvatusteadlane ja Waldorf-koolide entusiast Tiiu Kuurme. Ta lisas, et on ka kuulnud, et õpetajad ei õpeta, vaid annavad ainult koduseid ülesandeid: lugege sealt, tehke see ära – kuid seletamisest ja ainesse pühendumisest jääb vajaka. Niisugune koduõppe variant on Kuurme sõnul hädaabinõu. Kindlasti on ka lapsi, kes on väga iseseisvad, kes õpivadki paremini, kui nad saavad omaette toimetada. Koolitund on nende jaoks ajaraiskamine, sest see venib ning seal korratakse nende jaoks triviaalseid asju. Neile koduõpe sobib. Aga kõik ei ole sellised.

Koduõppe osas ütles Kuurme, et arvatavasti pani kevadine koduõpe laste teadmistele põntsu. “Lastega istusid ja õppisid ju enamasti emad, lisaks oma tööle ja emaks olemisele,” lausus Kuurme. “Aga probleem on ka see, et juba põhikooli lõpuklassides on nii rasked programmid, mida emad ei ole uneski näinud. Kuidas nad peaksid seda õpetada oskama?” Ta tõi näite, kuidas kolme poja ema oli oma lastega väikeses korteris ja kõik olid lausa ahastuses tekkinud olukorrast. Kuurme nentis, et tänapäeva kodud on ju niimoodi kujundatud, et inimesed väljuvad hommikul, õhtul tulevad sinna magama, kodud ei ole enam üksused, kus sa toimetad, toodad ja elad.

Aja planeerimise õppetund

Nii Kunstigümnaasiumil kui ka Südalinna koolil oli ka enne koroonakevadet olemas projektipäevade tõttu digiõppekogemus. Nii et päris pea ees tundmatusse vette kevadel ei hüpatud. Südalinna kooli direktor Veiko Rohunurm ütles, et puudujäävat osa oli kõigil – nii õpilastel, õpetajatel kui ka vanematel. “Loomulikult pole mõnel inimesel need digiasjad nii käpas, kui nad võiksid olla, nii et arenguruumi ja -kohti on,” mainis ta.

Mõlema kooli direktorid ütlesid, et üks asi on korraldatud digiõppepäev, aga hoopis teine asi see, kui sunnitud koduõpe venib kuude pikkuseks või ähvardab määramatusega. “Probleem oli selles, et riik ütles, et lihtsustage õpet või jätke midagi ära, vähendage mahtu,” selgitas Sults. “Samas vastutus, et mida siis vähendada või mida ära jätta, oli õpetajale kõige raskem. Nüüd öeldakse, et kaardistage! Me lükkasimegi kevadel mingid teemad edasi, et õpetajad õpetavad neid uue õppeaasta alguses kiiremas korras või koos, see oligi keeruline.”

Sults ütles, et nende koolis lähtuti ka kaugõppes ikkagi tunniplaanist. “Me jäime tunniplaani juurde, sest see oli ainus kindel asi – eelmisel päeval kell neli pidi õpetajal olema kõik kirjas, mis järgmisel päeval toimub,” meenutas ta. “Meil oli alguses probleemi, et mõned õpetajad panid nädala alguses kõik tunnid e-kooli üles. Lõpuks jõudsime selleni, et enda jaoks võib ju õpetaja küll faili teha, aga eelmisel päeval pannakse õppimiseks üles ainult järgmise päeva asjad. Nii ei teki õpilastel silme ette metsikut rodu”.

Tunniplaanist kinnipidamine lihtsustas ka videotundide andmist. “Videotund tuli läbi viia ikka oma tunni kellaajal, et see ei segaks teisi õpetajaid ega tekiks olukorda, et kõik õpetajad näiteks hommikul kell 10 oma videotunni kohe ära teeks,” selgitas Sults.

Südalinna kooli 1. kooliastme õppealajuhataja Kerttu Mölder ütles, et noorematel õpilastel olid kasutusel nädalakavad. “Esimene klass vajab eriti ju lapsevanema tuge, et õppimisega üldse alustada ning vanemal oli lihtsam õppimist organiseerida, kui ta nägi ära, kui palju ja mida tuleb teha,” rääkis ta.

“Aga suurematel klassidel olid ikka päevakavad enamasti, kuigi meil oli ka mitu sellist nädalat, kus olid ained lõimitud ning lapsed nägid nädala alguses ära, mida nad peavad tegema ja mis on ülesanded. Oli lapsi, kes tegid mõne päevaga kõik ära. Ja oli lapsi, kes alustasid alles nädala lõpus. Kindlasti õpetas see aja planeerimist, mida me võib-olla pole laskunud neil niipalju enne teha. Õpetajad olid paindlikud – seda me kindlasti ei nõudnud, et lapsed peavad terve päeva arvuti taga olema. Paljud ülesanded olidki antud nii, et nad pidi õue minema ja jalutama, et nad ainult kodus ei istuks.”

Loomingulised lahendused

Loomingulist lähenemist pakkus ka näiteks tööõpetus. “Meil on plaanis kooli aed rajada ja töö- ja tehnoloogiaõpetuses said lapsed aeda planeerida,” rääkis Mölder. “See oli väga praktiline tegevus, mille ideid sai hiljem ka rakendada. Kodunduse tunnis sai teha pere-eelarvet või plaanida lõunasööke.”

“Tänapäeval ei oska kõik kodus heegeldada-kududa ja haamriga ringi vehkida on ju ka ohtlik,” ütles Rohunurm ja lisas, et tavalisi tööõpetuse ülesandeid digiõppes pigem ei antud.

“Ei saa ju last saata poodi, et mine ja osta nüüd endale haamer. Mõnel juhul olid ka valikuvariandid, et mida laps üldse saab kodus teha ja mis tal seal olemas on,” lisas Mölder.

“Meie kooli pluss oli, et meil on mõlemad tööõpetuse õpetajad nooremapoolsed ja kindlasti nende mõttemaailm liigub natuke teistmoodi kui nn vana kooli õpetajal,” sõnas Rohunurm. “Nad teavad, mis tänapäeval lastele meeldib ja mis innustab neid tegema. Tuli mõelda kastist välja, et tegevus, mida hinnata, oleks lastele huvitav.”

Kevadel digiõpet alustades jõuti kiiresti selleni, et erinevaid keskkondi on lihtsalt liiga palju ning nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad eksivad sellesse e-rägastikku ära. Sults ütles, et nende koolis valisid digimentorid välja konkreetsed keskkonnad. “Lähtusime sellest, et lapsed ega vanemad ei pea sisse logima, ning lõpuks jäime Google Drive’i eri variantide juurde,” selgitas ta. Ta lisas, et neil oli kasutusel kümmekond eri keskkonda – õpihalduskeskkonna Opiq kõrval ka sellised, kuhu näiteks kunstiõpetajad said pilte koguda või lapsed kehalises kasvatuses samme lugeda.

Mölder ütles, et tänu eelnevale digiõppele olid väljatöötatud keskkonnad neil juba kasutusel. “Lisaks sellele tegime peaaegu iga päev nii lastevanematele kui ka õpilastele-õpetajatele veebi teel koolitusi, kuidas neid keskkondi kasutada.”

Kevadel arutati ka selle üle, kas koolidel peaks olema mingi üleriigiline digiplatvorm, nagu Lätis on telekool. Sults arvas, et nii nagu lastele sobib individuaalne lähenemine, on ka koolid erinevad ning suutelised endale sobivaimad keskkonnad ise välja raalima. “Oleme väga autonoomsed oma hariduses. Raske oleks hakata õpetama nii, et telekast tuleb kell kaks tund ja kõigil on korraga nii,” arvas ta.

Sults ütles, et kevadine koroonaõpe tõi selgelt välja praeguse haridussüsteemi head ja vead. Üks vaeslapse ossa jäänud hariduse osa on andekate laste õpetamine. Kuigi meil räägitakse suuri sõnu individuaalsest lähenemisest ja kujundavast hindamisest, jäävad lapsesõbralikemad haridusvõtted sageli paberile, sest suurtes klassides on õpetajal keeruline iga lapseni eraldi jõuda. “Mul oli eelmisel aastal juba õppeaasta alguses kolm viielist 12. klassi tüdrukut, kes kirjutasid mulle, et nemad lähevad koolist ära täiskasvanute gümnaasiumisse,” kirjeldas direktor. “Ja mina just olin mõelnud, et mul tuleb kolm medalit sel kevadel. Kui ma küsisin, miks nad ära lähevad, ütlesid nad, et ei jaksa istuda tundides ja teha kaasa neid kordusi, mida tunnis õpitu omandamiseks tehakse – teemasid, mis on neile juba selged. Nad ütlesid, et tahavad vabadust ja täiskasvanute gümnaasiumis on neil kolm koolipäeva ja kaks vaba päeva.” Nende piigade medalid jäidki Kunstigümnaasiumil saamata.

Diktaatorite tunnid tühjad

Sultsi sõnul kipuvad just tublimad ja iseseisvamad koolist ära. “Ehk siis seda ma näen, et see toimub – kuna me avasime demokraatliku kooliosa, kus õpilane ise teeb oma tunniplaani ning ise otsustab, millal ta mida õpib – sinna läksid minu enda koolist viielised õpilased,” rääkis Sults. “Ma olen aru saanud, et tublid õppurid ei taha tavalisel moel õppida – kui ta saab asjast aru, siis soovib kontrolltöö ära teha ja minna edasi. Aga kuna klassis me aitame järele neid nõrgemaid kogu aeg ja teeme mitu korda asju läbi erineva tahu alt, siis see kõikidele ei sobi. Arvan, et on hea, kui me jõuaksime sinna, et mingid tunnid on kohapeal ja näiteks reede on digipäev, mil kooli tulevad vaid need, kes õpetaja abi vajavad. Me ei pane lapsele lihtsalt hindeid, et saad oma tunnistuse ilusti kätte ja oled nüüd haritud. Oluline on hoopis, et inimene päriselt saab hariduse kätte. Las ta siis õpib natuke rohkem seda, mis teda huvitab – näiteks matemaatika saab kolme, aga ajaloo saab kuue või seitsme. Individuaalne õpe võikski olla igas suunas, mitte nii nagu praegu, kus aidatakse enamjaolt ainult nõrgemaid järele. Me ei tegele andekatega ja me ei tegele võib-olla ka sellistega, kes viskavad pliiatsiga ja poevad laua alla, sest nad ei viitsi teha seda, mis parasjagu tehakse, aga tegeleks hea meelega millegi muuga – anname talle siis võimaluse tegeleda selle millegi muuga.”

Koduõpe aitas paremini näha ka väikeklassides õppivate haridusliku erivajadusega ehk HEV laste potentsiaali. “Probleemsele õpilasele, kes ei suuda keskenduda, sobiski mingites ainetes digiõpe paremini. Nad vahel saatsid oma tööd ära isegi esimestena,” rääkis Sults.

Kuurme rõhutas, et koolis ei õpita ju ainult kooliaineid. Tema sõnul õpitakse seal ennast distsiplineerima, mobiliseerima, aega kasutama, teistega arvestama ning ennast ka vajadusel maksma panema. “Kool on sissejuhatus sotsiaalsesse ellu ja kui seda sissejuhatust ei ole, ei pruugi lapsel hilisemas elus üldse hästi minna, ta võib sotsiaalsete suhete osas üsna abituks jääda. Kool on ju ka suhtlemise koht!” ütles Kuurme.

“Ja siis oli veel huvitav näha, et õpetajatel, kellel ei olnud häid suhteid õpilastega, nende videotunnid olid tühjad – õpilased ei läinud kohale,” rääkis Sults. “Tuli selgelt välja, et sa pead looma klassiga enne suhted ja siis alles saad hakata õpetama. Kui sa oled diktaator klassi ees, siis lihtsalt ollakse tunnis kohal, aga mingit õppimist ei toimu.”

Nii nagu õpilased vajavad õpetajat, vajavad õpetajad ka õpilasi. “Ka õpetajad on sotsiaalsed loomad – nad ongi õpetajad selle pärast, et olla laste keskel – õpetada, tegutseda ja toetada,” ütles Sults ja lisas, et õpetajadki olid stressis seetõttu, et ei saanud olla klassis koos õpilastega. Ja ka vanemate koolipinged tulid suures osas sellest, et nad nägid, kuidas laps tegelikult vajab koolis käimist, suhtlemist ja teistega koos olemist. “Igaüks ei suuda ennast üksinda ja individuaalselt motiveerida, lapsel ongi vaja gruppi näha,” rääkis Sults. “Tal on vaja näha, et üks oskab mingit asja paremini – siis ta küsib “Aga miks mina ei oska?” ja avastab, et oskab ka tegelikult. Selline sisemine ja väline motivatsioon koos viibki õppimist edasi. Ja koolis on ka otsene õpetaja toetus, et oi, sa saad veel paremini, ma ju näen, et sa oled saanud. Seda ju kodus ei toimu.”

Mölder ütles, et kool ja lapsevanemad toetasid teineteist vastastikku: “Meil olid vanematele veebi teel iga nädal koosolekud ja saatsime pidevalt laiali infokirju,” sõnas ta. “Vanemad said esitada meile küsimusi ning vastavalt neile sai õpetaja oma töö ümber korraldada. Suhtlemine vanematega oli kõige olulisem sel perioodil.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.