Septembri avanädal tõi kaasa nii mõnegi emotsionaalse hetke – ja seda küllap paljudele emadele oma veel suviselt jumekaid lapsi üle mitme kuu taas kooli saates. Praegu ei tea meist keegi, kauaks jagub kaaslaste ja õpetajatega lähedalt suhtlemise rõõmu.
Oma poja käest kooliaasta avaaktusel kinni hoides olime mõlemad liigutatud, kui koolidirektor tervise asemel sõbralikkusest rääkis. Tõepoolest, viirusse nakatumisest ehk tõsisemgi oht on kogeda tõrjutust, vaenu, ignoreerimist ja üksildust. Et väikeste maailmaavastajate huvi ja põnevust uute teadmiste vastu ei tumestaks hirm, saame me kõik oma argipäevas olla märkavamad ja pühendunumad. Kellegi mure ei ole tühine, ükski poetatud pisar ei tohiks jääda tähelepanuta.
Mäletan omaaegse sõbranna aastatetagust ähvardust oma marakrattidest kaksikutele: “Kui te jonnimist ei lõpeta, viin teid lastekodusse!” Mõtlen sellele kergekäeliselt nähvatud manitsusele üha ja uuesti pärast külaskäiku Tallinna lastekodu imikute ja puuetega laste majja. Millise enesestmõistetavusena me kipume võtma oma lapsi ja lähedasi, hüvesid ja heaolu, tervist ja toonust! Ja kuidas võitlevad enda elunatukese pärast siinsamas meie kõrval need, kelle eluprognoos on kesine… Kuid ettevaatust, haletsus ei ole konstruktiivne ega edasiviiv emotsioon! “Peab mõtlema, mida mina saan konkreetselt ära teha, ja muu maailmavaluga lihtsalt leppima,” paneb valminud artiklis südamele ka Mustamäe majas lastekodu juhataja ülesandeid täitev Margit Randaru. Abiks on kahtlemata ees seisev mahukas remont, mis peagi muudab kõige väiksemate ja nõrgemate lastekodukasvandike ning nende eest hoolitsejate elu senisest märksa mugavamaks.
Mitte-pealinlasena hämmastab mind jätkuvalt, kui mitmekesise sotsiaalteenuste paketiga Tallinn silma paistab. Erivajadusega lapse emana võin kõhkluseta väita, et omavalitsuse tõelise pale ja elukeskkonna väärtuslikkuse määrab ära nimelt asjaolu, kuidas selles piirkonnas suhtutakse kõige nõrgematesse ja kaitsetumatesse. Pealinna elanikud võivad end ses osas tõesti hoolitu ja hoituna tunda.
