Pealinn küsis, kas nõukogudeaegseid ehitisi tuleks korda teha ja oma ajastu märgina säilitada või hoopis lammutada.
“Kui tegu on arhitektuuriväärtusega, siis need ei peaks kuuluma ainult oma ajastule. Mina ei poolda mõtteviisi, et kõik vana hea tuleb maha lammutada ja uus kunstiväärtuseta karp asemele ehitada,” arutles kirjanik Kadri Kõusaar. “Sama lugu on ka kirjandusega – kas viskame prügikasti kõik teosed, mis valmisid nõukogude ajal? Miks peaks teos kannatama selle tõttu, et arhitekt või kunstnik sattus elama valel ajal!”
Kõusaar käib tihti rattaga Pirita tee kandis sõitmas. “Minu arvates on Maarjamäe memoriaal visuaalselt võimsamaid paiku Tallinnas. Eestis pole maastikuarhitektuuri saavutusi ülearu palju, kuid see teos on kui tahutud maastikku,” rääkis Kõusaar, et see sobitub merega ja linnavaatega.
“Tervikvisioon peaks minu arvates säilima. Juurde võiks lisada infotahvli selgitusega, mis ajal ja kuidas teos sündis.”