"Sotside Tallinna piirkonna juht Raimond Kaljulaid tahab pealinna teed maksu alla panna, et sellega aastas 20 miljonit eurot teenida. Lisatulu linnaeelarvele on alati meeldiv, kuid kahjuks tuleb see idee juba eos maha kanda. Miks nii?" kirjutab arvamusloos Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.
Sotside Tallinna piirkonna juht Raimond Kaljulaid tahab pealinna teed maksu alla panna, et sellega aastas 20 miljonit eurot teenida. Lisatulu linnaeelarvele on alati meeldiv, kuid kahjuks tuleb see idee juba eos maha kanda. Miks nii?
Esiteks on tegemist väga toorelt välja käidud mõttega, mille reaalne rakendamine kujuneks äärmiselt komplitseerituks. Paljudes maailma linnades võib kohata teemaksu, mida tuleb tasuda spetsiaalse kontrollpunkti läbimisel. Kõigile igapäevaselt Tallinna teid ja tänavaid kasutavatele autojuhtidele ei saa aga kontrollpunkte igale tänavanurgale rajada.
Vastava IT-lahenduse juurutamine kujuneks keerukaks. Oletame, et pead kindlal veebilehel või äpi vahendusel oma sõidetud päevad registreerima. Aga kõik autojuhid ei kasuta internetti. Järelikult on vaja luua ka alternatiivsed võimalused tasu maksmiseks. Üheks võimaluseks on teha pealinna tanklatesse vastavad võimalused. Näiteks „T-maksu“ tasumise lett kõlab kenasti ja kõlavalt. Aga mõistagi ei tee tanklad heategevust ning teenustasu arvutatakse maksule juurde. Või maksab selle linn, aga sellesama maksu arvelt.
Millal tuleb Tallinnas sõitmise eest tasuda, kas ette või tagantjärele? Kui teed ettemaksu, siis on tegemist kohvipaksu pealt ennustamisega, millistel päevadel sõidad pealinna teedel ja millistel mitte. Aga mis siis kui plaanin tulla Tartust, olen ette maksnud ja sõitu ikkagi ei toimu. Kuidas raha sellisel juhul tagastatakse? Juhul kui sõitude eest tuleb maksta tagantjärele, siis mil viisil kontrollitakse selle kohustuse täitmist? Ei piisaks ka kõigi pealinna ametnike tänavale saatmisest – linnapeast sotsiaaltöötajateni – et iga päev kõik autod üle kontrollida.
Totralt ebavõrdse olukorra tekkimist näeme koheselt kui vaatame autojuhtide marsruute. Kesklinna sõitev ning seal päev läbi parkiv autojuht peab maksma sama palju kui hommikul Nõmmelt Sauele siirduv autojuht. Pole raske ette kujutada ka segadust, mida tekiks transiitliikluses. Kas sadamas laeva pealt rattad maha veeretanud auto kuulub maksu alla, kas maks tasutakse juba laevapiletit ostes? Mis saab sellisel juhul kui väljastpoolt Tallinna saabunud kaup on vaja maha laadida äärelinna laos, kas makstakse minutipõhist tasu või kogu päeva eest?
Need ridamisi pandud küsimärgid näitavad, et sellisel kujul pole võimalik teekasutusmaksu teostada. Iga seaduse ja koormise ellu kutsumise puhul tuleb arvestada, et see peab olema selgelt mõistetav ning ka kontrollitav. Ühtlasi tuleb ette näha mehhanism, mis tegeleks kohustusest kõrvalehiilijatega. Kui on aga ilmselge, et puudub võimalus teostuseks ning kontrolliks, siis tuleb idee tõsta laualt maha, mitte seda avalikult kuulutada. Eriti küüniline on sealjuures väita, et justkui sõrmenipsuga teenitakse 20 miljonit eurot linnaeelarvesse juurde. Seesuguse totaalse maksu administreerimiskulu saab olema – ilukirjanduslikult väljendades – kosmiline. Tegelikult pole mõtet seda isegi mitte püüda arvutada, sest see ei saa kunagi reaalsuseks.
Lõpetuseks veel üks päris oluline fakt. Kohaliku omavalitsuse õigust kehtestada makse reguleerib „Kohalike maksude seadus“, mis lubab kehtestada reklaami-, teede ja tänavate sulgemise, mootorsõiduki-, loomapidamis- ja lõbustusmaksu ning parkimistasu. Mootorsõidukimaksu puhul maksustatakse vaid omavalitsuse territooriumil elavate inimeste ning tegutsevate ettevõtete sõidukid. Võimalust Viimsi või Tartu elanikelt raha küsida seadus ette ei näe.
Seega võivad pealinna sotsid Kaljulaidi juhtimisel võtta Tallinna volikogus ka kõik 79 kohta, kuid teekasutustasu kehtestada pole ikkagi võimalik, selle võimaluse peab looma Riigikogu. Nii on jutt 20 miljoni kogumisest ja laiali jagamisest täiesti asjatundmatu.
