"Kodudest on näha, et inimesed ei tule oma eludega toime, nurgas on pudelid, milles villitakse alkoholi," ütles Päästeameti spetsialist Reili Kull.  "Probleem pole nendega, kes on heal elujärjel ja saavad oma eluga hästi hakkama, vaid riskigrupiga. Neil on aga muud probleemid, mis tähendab, et peame alustama mujalt ning tegelema hingeraviga, küsima, kuidas inimesel läheb ja proovima välja kangutada, miks inimene joob."

Päästeamet külastab aastas üle 22 000 kodu, mis tähendab, et ametnikel on hea pilt sellest, mis Eesti kodudes toimub. Kulli sõnul on see pilt tihti kahjuks trööstitu. Kuigi esmane eesmärk on rääkida tuleohutusest ja kontrollida, kas evakuatsiooniteed on olemas ning suitsuandur on laes, siis 

Vee- ja tuleõnnetused on seotud alkoholiga

Põhja päästekeskuse ennetusbüroo juhi Reili Kulli sõnul tunnetab Päästeamet, et tavapärase ennetustegevusega ei jõua nad enam sihtgrupini. “Töötuse määr kasvab ning jääb pikemaks ajaks kõrgemaks, mis tähendab, et koroonakriisist tuleneva töötuse suurenemisega on tõenäoline, et Päästeameti jaoks suureneb riskirühmas olevate osakaal ja selle tõttu suureneb ka hukkunute arv,” ütles Kull.

Majanduskriisi tõttu võivad sageneda ka suitsiidid ja suitsiidikatsed ning tuua Päästeametile kaasa suurenenud koormuse abi osutamisel kiirabile. Kulli sõnul on suur osa inimestest, kellega koos kiirabiga abi osutatakse, joobeseisundis ning alkohol on märksõna, mis läbib nii tulekahjude kui veega seotud õnnetusi. 

Päästeameti andmete järgi uppus terve eelmise aasta jooksul kokku 35 inimest, kuid tänavu on neid kokku juba 50, mis on väikese riigi kohta väga palju. “Kainete uppujate arv väheneb ja joobes uppunute arv suureneb. Siinkohal näeme, et see on tohutu töö, mille peame ära tegema. See, et need inimesed oma lõpu vette jätsid, on tagajärg,” ütles Kull, et õnnetuste põhjustajaks on enamasti alkohol.

Kõikidest uppumisjuhtumitest oli nelja puhul kinnitatud põhjuseks suitsiid. Kulli sõnul ei saa paljude juhtumite korral öelda, kas inimene jättis elu vette tahtlikult või mitte. “See tähendab, et Päästeamet ei tegele enam ennetustöö mõistes sellega, kas inimene oskab ujuda või mitte, vaid probleem on selles, et inimene läheb ja uputab end tahtlikult ära,” ütles Kull.

Kulli sõnul on erinevad asjaolud, mis õnnetusteni viivad omavahel tihedalt seotud, mistõttu ei saa öelda, et koroonakriisil ja alkoholi tarbimise suurenemisel oleks otsene mõju näiteks tulekahjude tekkimisel, kuid sellel aastal on näha toidukõrbemise arvu tõusu, mis võib viidata sellele, et inimene oli süüa tehes alkoholijoobes ning seadis end selle läbi ohtlikusse olukorda.

2018. aasta andmed näitavad, et poolte tulekahju juhtumite puhul oli tarbitud eelnevalt alkoholi. Kulli sõnul kipub alkoholitarvitaja olema meesterahvas, mis tähendab, et peaksime ühiskonnas rohkem tähelepanu pöörama just sellele grupile. 

Alkohol on suur riskitegur ka lähisuhtevägivallas

PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe sõnul oli politsei tähelepanu eriolukorra ajal suunatud küll tänavatele, kuid lähisuhtevägivalla osas tegevust ei muutnud ning kõikidele väljakutsetele reageeriti. Viirusehirm ei olnud probleem ja politseil oli vastav varustus, et vägivallatseja kodust eemaldada ka juhul kui oli oht, et inimene on nakatunud. “Kui politsei kontrollis isolatsiooninõuete täitmist, siis vaadati üle, kas on viiteid lähisuhtevägivallale ja küsiti turvalisuse kohta,” ütles Arumäe. 

Arumäe sõnul on politsei kaheksa kuu jooksul saanud juba üle 10 000 teate lähisuhtevägivallast. Oma elu on lähisuhtevägivalla tõttu kaotanud üheksa inimest. Vähemalt kaheksa juhtumit üheksast olid seotud alkoholiga.

Kolmandikus rasketest juhtumitest hukub inimene, 82% toimepanijatest ning 78% kannatanutest olid joobes. Seega võib öelda, et alkohol on suur riskitegur ka lähisuhtevägivallas. “Alkohol võib olla vallandavaks jõuks. Politsei vaatest näeme ka palju neid peresid, kus juuakse koos,” ütles Arumäe. 

Eriolukorra ajal oli politseil alkoholiga seotud väljakutseid võrreldes eelmise aastaga kümnendiku võrra rohkem. “Oluliselt ehk 65% sagenesid öörahu rikkumisega seotud väljakutsed, rohkem oli ka joobes juhtide ja eluruumides vägivallaga seotud väljakutseid,” ütles Arumäe. 

Politsei sõnul mõjutas eriolukord kahtlemata kõiki. “Muret tegi ka see, et lapsed olid kodus ja vähenes meile teada antud lastega seotud juhtumid. Kui lapsed on kodus ja muidu on võimalus kuskilt abi saada, siis sel juhul olid nad täiesti isoleeritud muust maailmast,” nentis Arumäe.

Arumäe sõnul teavitavad lähisuhtevägivalla ohust õnneks ka kõrvalseisjad ehk naabrid, kes kuulevad läbi seina kostuvat lärmi ja mütsusid, kuid politsei argipäev näitab, et teatavad ka lapsed. Esineb juhtumeid, kus lapsed näevad, kuidas üks vanem teise ära tapab. Näited argipäevast on hirmsad. 

“11-aastane poiss teatab, et joobes isa tuli kallale. Mõlemad vanemad olid alkoholijoobes ning neil oli käsil lahutusprotsess. Augusti keskel teavitab naine politseid järjekordsest tülist. Mees on purjus ja sõimab, füüsilist vägivalda ei olnud. Paar nädalat hiljem tappis mees joobes olles noahoopidega oma naise,” tõi Arumäe hirmsa näite sellest, milleni lähisuhtevägivalla juhtumid eskaleeruda võivad.