Sel korral viivad "Heeroldi jutud" meid Katariina kloostrisse, kus on eksponeeritud hulgaliselt raidkivikunsti.
“Oleme tulnud keskaegse Katariina kloostri õuele, ja selleks on kaks põhjust, miks see on minu lemmikpaik Tallinna vanalinnas üldse,” ütles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. “Esimene põhjus on selles, et see on nagu muust maailmast nagu täiesti ära lõigatud paik oma nelja müüriseina vahel ja siia kostab vaid natuke linnamüra. Mina kujutan endal ette, kuidas keskajal, kui see klooster toimis veel aastani 1525, siin jalutasid mungad. Aga hiljem, kui klooster oli juba suletud, tuli siia linnakool ja koolipoisid kilkasid siin ka üsna mitmesaja aasta jooksul, enne kui see linnakool muudeti kreiskooliks ja viidi üle praeguse Vanalinna Hariduskolleegiumi kohale Vene tänavas.”
Õue kahel küljel on säilinud nn ristikäigud – galeriid, mis on kloostris kahekorruselised. “Restaureerimise käigus on taastatud ka kivist akende raamistused, mis olid osalt kaotsi läinud, ja tinaraamistuses klaasid, nii et see on täiesti ehe gootika. See õu oli varinguprahti täis, enne kui arheoloogid Tallinna Linnamuuseumi algatusel alustasid siin kaevamistöid. Välja tuli ka kaev, millest mungad said oma joogivee, aga tuleb küll öelda, et nad olid üsna elunautijad ja nende keldrites olid hoiul mitmesugused veinid ja koguni prantsuse konjak,” rääkis heerold.
Eriline arhitektuur
“Ma ütlesin ennist, et ma armastan seda kohta kahel põhjusel. Üheks on loomulikult arhitektuur, aga teiseks põhjuseks on linnamuuseumi poolt siin välja pandud raidkivid ristikäikudes, mis on pärit mitmesugustest vanalinna hoonetest, mida nad kaunistasid. Neid on kahte tüüpi, ühed on kirikliku taustaga, teised on aga täiesti ilmalikud. Mõlemate seas on suurepäraseid eksemplare, mis näitavad, et Tallinnas õilmitses raidkunst juba keskajal,” kõneles Kuuskemaa Katariina kloostrist.
Katariina kloostris on eksponeeritud suur raidkivi, millel on kujutatud Aadam ja Eeva hea ja kurja tundmise puu all, pattulangemise stseen. Selliseid reljeefe oli enne seda Tallinnas koguni kolm, ja nende sarnasuse töötu hakati nende tegijat nimetama Tallinna pattulangemise meistriks. Heeroldi sõnul on võimalik, et tänaseks kannatada saanud kivi oli algselt mõne maja portaali või trepi kõrval.
“Suurem osa raidreljeefe vanas Tallinnas on paekivist ja seetõttu on nad vahel jämedakoelised, aga siin on Tõstamaa kivist dolomiidist reljeefplaat, mis paistab silma eriti peene töötluse poolest,” sõnas Kuuskemaa. “See on arvatavasti olnud ühe uskliku kodaniku aknapale plaat. Siin on kaks kompositsiooni. All me näeme inimesi, kellest üks lausa põlvitab, samba juures, millel on madu. See on vaskmadu ja see on Vanast Testamendist stseen vaskmao kummardamine, mil kodanikud loobusid Jumalast ja hakkasid mao mammonat kummardama. Ülemises kompositsioonis on kaks tegelast. Üks on siin ebaanatoomiliselt põlvitamas ja esimese ropsuga ei tarvitse aru saada, kes tema on. Üleval on aupaistenimbusega mehebüst, kes on Jumal Isa. Me saame aru, et see on Jumal Isa ja Mooses, selle läbi, et Jumal annab Moosesele käsutahvlid, millel on sõnastatud kõik käitumisreeglid, põhilised kümme, mida pidid jälgima niihästi Vana Testamentlikud juudid kui ka kristlased läbi aegade.”
Kivist raamistused
“Alates gootikast kuulusid kodanike eluamajade kaunistuste hulka usteavade kivist raamistused, mis mõnikord olid väga suurejoonelised ja uhked. Siin on eelmise vastukaal, väga naiivne raidreljeef, mille kohta võiks öelda, et see on keskaegse Eesti raidkunst Tallinnas,” sõnas heerold. Tema sõnutsi on see pärit Kullassepa tänavast, mis 16. sajandil kandis Kannuvalajate tänava nime, sest seal elasid kannuvalajad. “Figuuridega uksepeatseid oli vähe, enamus olid arhitektoonilise raamistusega, igasuguste mõigaste, süvendite ja sambakestega. Tihtipeale olid need jaotatud kaheks väljaks, millest on kilp skandinaavia ruunidest kokku pandud peremärkidega, aga selle juures juhiksin veel tähelepanu, et siin on ka aastaarv 1569. Oli juba renessansi aeg, aga raamistus oli ikka veel gooti stiilis. Üks element on siin mu meelest ainulaadne, selle mehe peremärgi kohal on kaks teineteise poole jõllitavat looma vastasseisus, paremal on lõvi, vasakul ükssarvik. Need on mehelikkuse ja naiselikkuse sümbolid, nii nagu eluski on, sellest vastasseisust peab tekkima ühendus ja harmoonia.”
Lõpetuseks kutsus heerold vaatajaid kloostrisse raidkivimeistrite töid uudistama.
