Seekord räägib Tallinna heerold, kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa Vaimu tänavast ja seal kummitavatest tontidest.

Tallinna tänavanimede raamatus on mainitud, et Vaimu tänav kandis juba Rootsi ajal 1696. aastal Vaimu ja Tondi tänava nime. Heeroldi sõnul on see üllatav, sest sel ajastul oli ju vaimusid liikvel niisama palju nagu draakoneid ja näkineidusid ja murueide tütreid ja muid müütilisi tegelasi. Pidi olema mingi väga eriline lugu, miks just see tänav sai Vaimu tänava nime.

“Üks teadis mulle rääkida, et selles majas siin paremat kätt olevat kunagi elanud üks abielupaar, aga see naine olevat olnud liiga põhimõttekindel ja heitnud oma mehele ette mitmesuguseid tegusid või tegematajätmisi, aga tegi seda noomimist ülemäära. Mees vihastas niivõrd, et lõi naise maha. Väidetavasti sellele naisele tekkis kättemaksuhimu ja pärast surma hakkas ta oma meest külastama, teda hirmutama ja kägistama ja nii edasi. Kui mees ära suri, oli naine oma kättemaksumissiooni täitnud, aga talle oli hakanud see kummitamas käimine nii meeldima, et la järgmiseid majaelanikke käis külastamas ja aeg-ajalt ehmatamaski,” jutustas heerold.

“Üks sõjajärgne naisterahvas sellest nurkmisest majast siin oli üürinud oma tuba ühele üliõpilasele ja pani ta tuppa, kus oli raudvoodi. Korraga noor tudeng ehmatas ja ärkas ja nägi, et voodi taga seisab üks helendav kuju, kes ütles, et ära maga minu voodis, ja haihtus. Tüdruk ehmatas, läks perenaise juurde ja ütles talle selle loo. Perenaine oli sunnitud tunnistama, et ta tütre elu kujunes õnnetult: ta poos ennast selle raudvoodi külge,” rääkis Kuuskemaa.

Heerold rääkis veel majast, mis asub Pikal tänaval. “43. majakinnistu on tüüpiliselt keskaegne. Tänava ääres on peahoone, kõrge, vägev ja võimas, kaubaluukidega ja puha aga hoovi poole poole jääb madalam tiib hoonetega, kus praegu on üleval korterid ja väike ilusalong ja restoran ja nii edasi. Selles majas on elanud ju palju põlvkondi inimesi. Aga 1931. aastal juhtus niisugune lugu, et ühes korteris oli elamas üks Hiiumaalt tulnud naine, kes juhtis õmblussalongi. Tema oli jäänud leseks ja siis tekkis tal mitu austajat. Üks austaja oli politseiohvitser, kelle närvikava polnud kahjuks kõige paremas korras. Ta vihastas, aga ei lasknud maha mitte oma rivaali vaid naise, keda ta armastas.”

“Aastal 1872, kui linnavalitsuselt nõuti, et tänavanimed peavad olema saksa, eesti ja vene keeles, tõusis tüli, sest et Geiststrasse ja Vaimu tänav, need olid saksa ja eesti keeles tavalised, aga venelastele on ju see tont või viirastus призрак, mis ühtlasi tähendab ka räpast ja kasimatut. Tol ajal oli siin keegi vene rahvusest majaomanik, kes oli solvunud, kuna tema majas ei olnud midagi räpast. Ma ei mäletagi, kuidas sellest jamast üle saadi,” meenutab heerold.

Viimaks rääkis Kuuskemaa uuest nuhtlusest, kes Vaimu tänaval kimbutab.

“On üks grafiti tegija, kes nimetab ennast DJ Tiine Rott, valinud selle Vaimu tänava oma kunstialaks ja võõbanud siia küll just selle seintele igasuguseid koledusi. Ausalt öeldes, kui mina selle tiimi roti kätte saaksin, siis ma annaksin talle küll veidi naha peale.”