Meie eepose kohaselt kandis esiema Linda oma põlles kive kuningas Kalevi hauale, millest moodustuski toompea. Heeroldi jutud kutsuvadki meid täna Toompeale ning annavad vastuse küsimusele, miks ja millal sai seal asuv Rootsi bastion endale nimeks Lindamägi.
“Me oleme täna tulnud Rootsi bastionile, kuid mitte sellepärast, et meenutada sõjareliikviaid ammustest aegadest. Õigupoolest see koht kannab ju ka teist nime – Lindamägi,” ütles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.
Mis puutub Linda kujusse, siis August Weizenberg, esimene laialt tuntud ja nimekas rahvuslik kujur, oli vaimustatud meie eeposest. Ta suhtles isiklikult Kreutzwaldiga ja tema meelsus oli rahvuslik. Seepärast on ta loonud teoseid, mis on pühendatud Eesti mütoloogiale. Ta on kujutanud nii Kalevipoega kui ka tema ema Lindat.
“Nagu väidab meile eepos: Pärast kuningas Kalevi surma kandis tema lesk Linda oma põlle sees kive Kalevi kalmule ja sellest kivi kuhjatisest ongi tekkinud väidetavasti Toompea. Kuid kord selle kivikandmise ajal juhtus äpardus. Põllepaelad rebenesid. Üks suur kivi kukkus Lindale varba peale. Ta istus sellele kivile ja puhkes nutma ning tema pisaratest ongi tekkinud Ülemiste järv,” jutustas heerold.
Kuuskemaa kirjeldas, kuidas Weizenberg Lindat kujutas. “Esimene eksemplar, mis on valgest marmorist, selle järgi on täpne koopia valatud pronksi. Kui me vaatame seda kuju, siis on see väga eestilik. Ei mingit žestikuleerimist, mingit närvilist hüsteeriat. Ta lihtsalt istub vaikselt, mõtlikult ja nukralt. Ja kui me vaatame tema näotüüpi, siis on see nagu mõni vanakreeka-rooma Veenus või Aphrodite. Sest Weizenberg oli selline skulptor, kes oma loomingus lähtus antiikskulptuuri eeskujudest, neid liialt täpselt matkimata. Ja selles on ajastu hõng ja vaadake, kuidas niisugune antiikne ilu on ühtlasi kokku viidud vana eestilikkusega. Tal on üle õla heidetud hundinahk. Selliseid peakatteid meie kallid esivanemad müütilistel aegadel kandsidki.”
Linda kuju juures on tahvel, kus seisab katkend Marie Underi luuletusest: “Ikka mõtlen nende peale, kes siit viidi taeva poole, karjub nende äng.” “Mõeldud on neid, keda nõukogude võim viis Venemaa vangilaagritesse ja kellest paljud ei pöördunud enam kunagi tagasi. See on väga traagiline, ja seda traagikat meenutatakse muidugi suurematel küüdituspäevadel, 25. märtsil ja 14. juunil siinsamas, kui toimuvad siin suuremad rahvakogunemised,” sõnas Kuuskemaa.
“Otsekui lootuseks kõikide nende katsumuste vintsutuste tragöödiate peale on siin Linda kuju ümber roheline elu, mis vohab kõiges väes ja siin selle haljastuse hulgas on nii hästi noor, alles kasvavat ja arenevat, kui ka vana ja ülivana ning üliväärikalt nagu näiteks puu, mille juures ma seisan, mille sees on tühimik, aga väljas on ikka veel, nagu te näete, nii puitu, koort, aukusid, lõhnasid. Ja kui ma palju ei eksi, siis puu võiks olla istutatud aastal 1862. Miks ma seda väidan, sellepärast et viis aastat varem kustutati Tallinn kindluslinnade nimekirjast ning vanadele bastionidele hakati rajama haljasvööndeid,” rääkis heerold.
Veel suundus Kuuskemaa Lindamäe kõige madalamale astangule. “Siin ei ole enam midagi militaarset, ainult puud-põõsad, rohi ja hein, aga orienteerumaks viitan, et minu selja taga viib allee otse Falgi teeni. Kõrval me näeme kolmel küljel raudaeda, piiramaks bastioni, mis asub bastioni kivimüüride peal, et me alla ei kukuks, sest seal all on üks Tallinna kõige toredamaid haljasalasid – Hirvepark.”
Lõpetuseks julgustas Kuuskemaa vaatajaid jalutama Vanalinna ümbritsevadel haljasaladel, Lindamäel ja Rootsi bastionidel.
