"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
KARANTIIN JA KOROONA: Segased sõnumid Euroopast (1)
07. november 2020
SCANPIX

Karantiin ja koroona on inimesi väga erinevalt tabanud. Mõned on tööta jäänud või peavad vähema rahaga toime tulema. Euroopa eri maades elavad eestlased rääkisid Pealinnale, kuidas nende praeguses koduriigis eluolu koroonaga käib. Elu on halvatud nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Inglismaal.

Maaja Pauska Saksamaalt: oli tunne, et elame eksperimendis

Saksamaa on väga suur maa ning föderaalse ülesehitusega. Seega ei ole võimalik öelda, et praegu on Saksamaal nii või teisiti. Väga lihtne näide: Saksimaal on muusikakoolid kinni ja muusikaõpetajad peavad videotunde andma, Sachsen-Anhaltis, seega naaberliidumaal, on muusikakoolid avatud ja tunnid toimuvad nagu enne koroonat. Sama lugu on paljude muude asjadega, nt. kui palju inimesi kui paljudest leibkondadest tohib korraga kokku saada ja koos aega veeta. Mina elan Saksimaal (Sachsen) Leipzigi linnas. Leipzig on 600 000 elanikuga Saksimaa suurim linn ning Saksamaal suuruselt kaheksas, mujal Saksamaal võivad asjaolud hoopis erineda sellest, mida mina olen kogenud.

Kinod, teatrid, jöusaalid, restoranid ja kosmeetikud on novembris kinni, igasugu poed, juuksurid ja kirikud (ning mosheed) jäävad avatuks. Poodides aga on lubatud üks inimene kümne ruutmeetri peale, nii et mõnda poodi tuleb ühekaupa siseneda. Eile otsustas linnavalitsus, et Leipzigi jõuluturg jääb sel aastal ära. Kuni selle päevani oli linn veel lootnud, et turg väiksemal kujul ning ilma toitlustuseta siiski toimuda tohib. Aga Saksimaa määrused tegid selle võimatuks. Leipzigi jõuluturg on 300 kioski ja 2 miljoni külastajaga üks ilusamaid ja suuremaid Saksamaal. Aga ka München, Nürnberg ja Lübeck ning paljud teisedki linnad on oma turgudest sel aastal juba loobunud. Leipzigi jõuluturu selle aasta tassid, 30 000 tükki, on juba valmis ja plaanitakse internetis maha müüa.

Hotellides tohivad novembris ööbida ainult ärikülalised, turistide majutamine ei ole lubatud. Pärast seda, kui hotellitubade täituvus juulis ja augustis enam-vähem normaliseerus, on see nüüd poole vörra langenud.

Ilmselt on netikaubandus tõusnud, eriti tehnika ja riiete osas, aga toidukaupa lasevad sakslased endale suhteliselt harva koju tuua. Toidupoed on lahti, nii et ei ole ka eriti põhjust selles osas oma harjumusi muuta. Mina isiklikult oma tavapärast käitumist ostlemise osas muutnud pole. Poodidel ja söögiasutustel on see muidugi eksisteerimise küsimus, kui kaua see lockdown nüüd kestab ja kas see ainult novembriga piirdub.

Saksa riik toetab siiski suhteliselt palju majanduslikult. Söögiasutused, kus on kuni 50 töötajat, saavad novembris töenäoliselt riigilt 75% oma eelmise aasta novembri käibest hüvitatud.

Koolid on tavaõppel. Aga kui klassis on koroonajuhtum, võidakse kas klass vöi osa koolist või ka terve kool (sõltuvalt kooli suurusest) koduõppele saata. Ka siin kehtib reegel, et juba naaberlinnas rääkimata naaber-liidumaast võib kõik olla teisiti. Minu poja klassis oli septembri lõpul kaks koroonahaiget. Terve klass saadeti kaheks nädalaks karantiini, kedagi peale kahe haige ei testitud. Naaberlinna (praktiliselt Leipzigi eeslinna) gümnaasiumis oli koroonajuhtum ja tervet gümnaasiumit ja kõiki õpetajaid testiti. Mul oli tunne, et elame eksperimendis, kus püütakse erinevates linnades välja selgitada, kuidas on kõige praktilisem ja odavam koroona levimist takistada. Aga ka ma kardan, et tegelikult keegi nende erinevate lähenemisviiside tulemusi ei vördle ja köik käib katse-eksituse meetodil ja konkreetse linna terviseameti otsustest.

Lapsed istuvad mu poja klassis maskidega. Ainult siis, kui on erialatund, kus on vähem õpilasi ja distantsi on vöimalik hoida, ei pea maski kandma. Klasse tuulutatakse mitte küll iga 20 minuti tagant nagu ette nähtud, aga üsna sageli. Kuna karantiinaegne kodu- videoõpe ei ole kogu õppeprogrammi ära katnud, on praegu tal päevad väga pikad, iga päev kaheksa tundi, et puuduv materjal läbi võtta.

Kodukontoris töötab ilmselt tunduvalt rohkem inimesi. Kevadel olid minu kolleegidest kolm pidevalt kodukontoris (need, kel olid kooliealised lapsed, keda nad pidid video- ja koduöppel toetama ning need, kes tulevad tööle ühistranspordiga). Ise olin kaks kuni kolm päeva nädalas kodukontoris. Praegu on nende kolme kolleegiga kokkulepe, et nad on kaks päeva kodus ja kolm päeva büroos ja seda sõltumata aktuaalsest lockdownist. Mina olin selle aja, mis minu poeg oli karantiinis, kokkuleppel tööandjaga vabatahtlikult kaks nädalat kodukontoris, praegu on mul üks kodukontori päev nädalas. Selline piiratud kodukontori võimalus on meie asutuse jaoks uus ja jääb ka edasi kehtima kui koroona aeg mööda peaks saama. On aga asutusi, kus inimesed olid kuude kaupa valdavalt kodukontoris on seda alatest kevadest siiamaani.

Karantiin ja koroona on inimesi väga erinevalt tabanud. Mõned on tööta jäänud või peavad vähema rahaga toime tulema. Teistel on töö käinud täiesti normaalselt edasi. Sellest sõltuvalt on inimeste tunded ja meeleolud ka erinevad. Minu vaatenurgast on igal juhul olnud vähem suhtlemist; koroonahirmus on külaskäike ära öeldud vöi pole need ettekirjutuste tõttu võimalikud olnud. Mina näiteks ei plaaninud sel aastal Eestis käimist — ilma koroonata oleks üsna kindlasti osa puhkusest Eestis veetnud.

Meie maja hoovis olid eelmisel aastal tihti istumised ja peod, kus maja inimesed oma külalistega koos istusid või majapidu pidasid. Sel suvel oli selliseid grillipidusid võib-olla kaks, maksimaalselt kolm. Teisest küljest käisin sel suvel nii palju erinevates söögikohtades söömas kui muidu terve aasta jooksul. Justkui oleks vaja neid võimalusi eriti nautida. Igal juhul ei ole mul tunnet, et inimesed oleks eriti depressiivsed vöi agressiivsed või üldse teistmoodi kui varem. Argipäev näeb endiselt üsna argine välja.

Aga nagu öeldud, poemüüja võib-olla räägiks teist juttu ja ütleks, et ostjad käituvad hoopis teistmoodi kui enne koroonat. Ma ei tea. Mu üks sõbranna, kes on muusik, on küll sel aastal mitu kontserti pidanud ära jätma, just nüüd novembris oli tal koos teiste muusikutega kavas uus huvitav tükk, mida nad pikalt harjutasid — see jääb lockdowni tõttu ära. Ta on muidugi väga pettunud, aga ta on rõõmsameelne inimene, kes sellistest asjadest hoolimata igapäevases elus ilusilmapilke leiab.

Natuke kultuurinälg on ka minul. Kui septembri algul leidis minu linnaosas aset jälle meie traditsiooniline kunstiöö, nautisin seda kuni lõpuni, täis tänutunnet, et selline üritus üleüldse vöimalik on.

Leipzigis on sel laupäeval demonstratsioon koroonakaitse-meetmete vastu. Korraldajad plaanivad 20 000 inimesega. Hotellid keelduvad osalejaid majutamast, sest tegemist ei ole ärireisjatega. Kuna Leipzigis on suur hulk hästi organiseeritud vasakekstremiste, kardetakse kõigele lisaks, et tuleb kokkupõrkeid nende ja demonstrantide vahel.

Eestlanna Pariisis: elu on halvatud!

Ene Rämmeld, eestlanna Pariisis: 28. oktoobril esines õhtustes uudistes president Macron, hoiatamaks rahvast et COVID 19 teine laine on nüüd kätte jõudnud ja et juba praegu on väga paljud inimesed lausa elustamisel ja ohtlikus seisus. Ta ütles ka, et napib ka juba haiglavoodeid. Muidugi tekitas see koheselt paanikat ja hirmu elanikes, millele järgnes massiline pariislaste lahkumine linnast, mis autoteedel kujunes 700-kilomeetriseks ummikuks. 29. oktoobril esines ka peaminister TV-s ja see andis tôuke igasugust erinevat transporti kasutades Pariisist kiirelt ära minna. Pidevalt rõhutati, et paljud asutused lasevad inimestel kodus töötada ja koosolekuid internetis pidades oma tööd jätkata. Päev hiljem nägime TV-s juba alla kolmekümneseid noori, kes oma vanematekodus töötasid rahulikult oma endises lastetoas, soojad toasussid jalas. Noored olid ônnelikud, sest sattusid oma vanematekoju tagasi provintsi, ema teeb süüa ja nii hetkel siis kuni 1. detsembrini on neil mugav ja muretu elu.

Päeval mil president õhtul lähenevast piirangust teatas, käisin ise kahte filmi vaatamas.

Nüüdseks on kinod, kontserdisaalid, teatrisaalid, muuseumid, spordisaalid, kohvikud, restoranid ja väikesed poed kinni teadmata ajaks — esialgu küll 1. detsembrini, kuid meedia levitab juba, et see kestab kindalasti edasi. Kohutavas olukorras on just väikesed poed ja pariislased on vihased, et lahti jäeti suured kauplused, kus korraga vôib sees olla ehk üle 100 inimesi ja kus on kordades rohkem vôimalust nakatuda saada ja väiksed poed, kus on ehk 4 inimest ja kus mingit ohtu ei ole, peavad oma uksed kinni panema.

Siiski on avatud koolid ja lapsed isegi alates 6-aastaselt peavad koolis ja ôues kandma maske. Ülikoolid on kinni ja samuti raamatukogud. Elu on halvatud. Möödunud nädalalõpul oli Kõikide Pühakute Päev ja surnuaiad olid lahti.

Inimesed isegi kui neil mitte kedagi seal külastada ei olnud, leidsid rahu ja päikest surnuaia puude all ja võin öelda et seal oli massiliselt rahvast jalutamas.

Kuigi Pariisis peab kaasas olema tõend, mis seletab, miks me ôues oleme ja seda tohime teha ainult oma kodust 1 km kaugusel. Kuna mul on Père Lâchaise surnuaial (Pariisi vanimas surnuaias juba mitu hauda, mida katsun hooldada, kaasaarvatud Wiiralt.)

Täna, 2. novembril oli suur õpilaste kogunemine üle Prantsusmaa, kokku tuli 12 miljonit, nad tegid kell 11 leinaminuti môeldes ôpetajale, kelle pea terrorist maha lôikas. Valitsus tegeleb praegu eriliselt sellega, et koolides õpilastele selgeks teha Prantsuse riigi põhitõed ja mõtted (sõnavabadus ) ja ka see, et Prantsusmaa on sekulaarne riik, mida teistest riikidest lapsed pole oma kodudes kuulnudki. Usuga võivad kõik tegeleda intiimselt oma kodudes, aga kool on sellest eemal ja mingit usuõpetust siin ametlikult riigikoolides ei ole.

Kahjuks andsid just kaks 14 aastast koolitüdrukut 300 euro eest terroristile täpse kirjeduse oma õpetaja kohta, ilma et nad oleksid aru saanud, et olid tegelikult terroristi kaasosalised. Hetkel on see Prantsusmaal isegi suurem probleem kui koroonaviirus. Samuti on Nizzas kirikus tapetud kolm inimest olukorra riigis nii ärevaks teinud, et ei julgegi enam tänavale minna.

Tavaelu on Pariisis täiesti halvatud ja avatud on ainult toiduosakonnad suurtes kaubamajades, nii et kui tahad kosmeetikavahendeid, siis neid pole kuskilt mujalt hetkel osta, kui ainult apteegist, kus hinnad kôrgemad. Pariisis ollakse juba kuude viisi ettevaatlikud ja ettevaatusabinõud on juba ammu tarvitusele võetud koos kohustusega kanda isegi tänaval maski.

Valitsuse surve ja meedia hirmutamised on rahva tigedaks ja vihaseks muutnud ja juba kardetakse, et ka jõulud ja uus aasta ei tule siin enam rõõmsalt. Keelatud on isegi minna oma sõpru vaatama ja koos õhtuid veetma.

Üha rohkem surutakse inimesed totaalsesse isolatsiooni, mis mõjub halvasti psüühikale.

Kui meid tabatakse tänaval, et olen kodust kaugemale läinud kui 1 km ja olen õues juba üle 1 tunni, mis ongi ainult lubatud või kui mul pole seda tõestust kaasas, miks ma õues olen, siis politsei nõuab minult trahvi 135 euri, mida väga paljud ongi juba maksnud.

Selles karistusehirmus ei julge rahvas Pariisis enam tänavatel liikuda.

Maal on ikkagi hetkel lihtsam, sest umbes 7000 politseinikku valvab Prantsusmaa kirikuid, aga neid on hetkel kokku umbes 40 000.

Pariisis aga liiguvad jalgrattal ringi politseinikud, kes võivad iga hetk küsida, kuhu sa lähed ja kas on tõend, kui kaua sa juba kodust väljas oled.

 Eestlane Londonis, Ella Jakobson: enesetappude arv on kasvanud

Kuna homsest (5. novembrist) algab taas lockdown, on täna kõik inimesed tänavatel, poed on pilgeni rahvast täis ja tänavakohvikutes on ka palju rahvast. Pidin väikeses sabas seisma, et osta oma tavapärasest kohvikust vinnutatud seapekki, mida ma armastan külmkapis varuks hoida, sest seda on hea küüslaugu ja rukkileivaga süüa. Täna on üleüldine eufooria, sest kõigil on suletusest ehk lockdownist kõrini. Valitsus teeb kogu aeg uusi, vastukäivaid otsuseid ja inimesed ei usu enam ühtegi sõna, mida nad räägivad. Peaministril on üks nõunik, kes näeb välja täpselt nagu Guglunk „Kääbiku“ raamatust, pean silmis Dominick Cummingsit. Esimese lockdowni ajal sõitis ta koos abikaasaga mitmesaja miili kaugusele Londonidt oma äia lossi, neid nähti. Ta valetas pressikonverentsil, et ta läks oma silmi kontrollima. Inimesed kaebasid politseisse, politsei keeldus seda uurimast.

Eelmise lockdowni alguses olid kõik selle olukorraga väga nõus, aga pärast Cummingsi afääri said inimesed ikka väga pahaseks. Näiteks inimesed ei ole kuude kaupa näinud oma vanemaid, kes on vanadekodudes, ei lubata minna, samas ei testita hooldajaid ja töötajaid. Samas öeldi, et lockdown oli selleks, et riikliku tervishoiusüsteemi töötajaid (NHS) kaitsta, aga juhtus hoopis, et vähihaiged ei saanud viis kuud oma vähiravi. Enesetapud on võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud. Lockdownil on väga-väga suur mõju.

Riigil oli küll Furlough skeem, et inimesed said 80% oma palgast, aga see ei laienenud ettevõtjatele ega ka vabakutselistele, nii et 3 miljonit inimest jäi sellest skeemist üldse välja. Ma ei saa aru, millest need inimesed elasid — on olemad mingi universal credit, aga seda pidi olema väga raske saada. Üks tuttav rääkis mulle, et Eestis kulutati koroonaäpi peale 30 tuhat eurot, aga siin on erinevatel hinnangutel 10-12 miljardit hakkama pandud. Juristid annavad juba asju kohtusse. Kohtud peaks justkui olema erapooletud. Just lekitati valitsusetasandilt mingi powerpointi fail, millest oli näha, et valitsusliikmete tuttavad said maskide lepinguid jne.

Praeguse valitsuse poliitika on selline, et neil ei ole selget strateegiat, nad reageerivad siis, kui midagi on juba juhtunud. Alguses kästi kell 8 õhtul akna peal potte ja panne kokku taguda, et meditsiinitöötajatele kiitust avaldada. Samas loen teistest kanalitest, et samal ajal käis kõva raha kantimine.

Ega see uus lockdown hea asi küll ei ole, pubid ja baarid hakkasid just eelmisest toibuma. Ammu oleks võinud paljud inimesed rohkem kodust töötada, aga kuna siin on nii suurte traditsioonidega ühiskond, siis läheb kõik nii aeglaselt! Samas on ju paljud büroohooned ehitatud pensionifondide rahaga, eks fondide osanikud tahavad oma varale tootlust saada. Vahepeal valitsus pasundas, et kõik peavad minema kontoritesse tööle tagasi.

Noored korraldavad illegaalseid reive, sel nädalavahetusel oli üks, kus olevat olmnud 1000 inimest. Kõige toredam oli, mis üliõpilastega tehti, neil kästi kõigil kooli tagasi minna ja nüüd räägitakse, et nakkuse levik käib ülikoolides suure hooga ja see on üliõpilaste süü. Õppemaks on 9000 naela, kuigi loenguid ei toimu. Üliõpilastele öeldi, et võib-olla saate jõuluks koju, võib-olla ei saa. Nii et kõik, kes täna veel saavad, lähevad koju!

Kes saab, see kolib maale, aga pead vaatama, et seal korralik wifi oleks.

Esimestel lockdowni kuudel osteti poed kuivainest pea üleni tühjaks. Kuna minu abikaasa on India subkontinendilt pärit, siis ma olen 10 aastaga õppinud kodus korralikult süüa tegema, ostsin läätsi ja igasugu herneid, mida enamasti keegi siin ei osta. Kõik ostsid makarone. Ja kõik ostsid ohjeldamatult tualettpaberit, see on üks väheseid asju, mida siin riigis veel toodetakse. Minu meelest on seekordne lockdown eelmise paroodia.

Kindlasti on väga suur kaotaja meelelahutussektor, tuhanded inimesed on kuude kaupa tööta olnud.

Maaja Pauska Saksamaalt: oli tunne, et elame eksperimendis

Saksamaa on väga suur maa ning föderaalse ülesehitusega. Seega ei ole vöimalik öelda, et praegu on Saksamaal nii vöi teisiti. Väga lihtne näide: Saksimaal on muusikakoolid kinni ja muusikaõpetajad peavad videotunde andma, Sachsen-Anhaltis, seega naaberliidumaal, on muusikakoolid avatud ja tunnid toimuvad nagu enne koroonat. Sama lugu on paljude muude asjadega, nt. kui palju inimesi kui paljudest leibkondadest tohib korraga kokku saada ja koos aega veeta. Mina elan Saksimaal (Sachsen) Leipzigi linnas. Leipzig on 600 000 elanikuga Saksimaa suurim linn ning Saksamaal suuruselt kaheksas, mujal Saksamaal võivad asjaolud hoopis erineda sellest, mida mina olen kogenud.

Kinod, teatrid, jöusaalid, restoranid ja kosmeetikud on novembris kinni, igasugu poed, juuksurid ja kirikud (ning mosheed) jäävad avatuks. Poodides aga on lubatud üks inimene kümne ruutmeetri peale, nii et mõnda poodi tuleb ühekaupa siseneda. Eile otsustas linnavalitsus, et Leipzigi jõuluturg jääb sel aastal ära. Kuni selle päevani oli linn veel lootnud, et turg väiksemal kujul ning ilma toitlustuseta siiski toimuda tohib. Aga Saksimaa määrused tegid selle võimatuks. Leipzigi jõuluturg on 300 kioski ja 2 miljoni külastajaga üks ilusamaid ja suuremaid Saksamaal. Aga ka München, Nürnberg ja Lübeck ning paljud muudki linnad on oma turgudest sel aastal juba loobunud. Leipzigi jõuluturu selle aasta tassid, 30 000 tükki, on juba valmis ja plaanitakse internetis maha müüa.

Hotellides tohivad novembris ööbida ainult ärikülalised, turistide majutamine ei ole lubatud. Pärast seda, kui hotellitubade täituvus juulis ja augustis enam-vähem normaliseerus, on see nüüd poole vörra langenud.

Ilmselt on netikaubandus tõusnud, eriti tehnika ja riiete osas, aga toidukaupa lasevad sakslased endale suhteliselt harva koju tuua. Toidupoed on lahti, nii et ei ole ka eriti pöhjust selles osas oma harjumusi muuta. Mina isiklikult oma tavapärast käitumist ostlemise osas muutnud pole. Poodidel ja söögiasutustel on see muidugi eksisteerimise küsimus, kui kaua see lockdown nüüd kestab ja kas see ainult novembriga piirdub. Saksa riik toetab siiski suhteliselt palju majanduslikult. Söögiasutused, kus on kuni 50 töötajat, saavad novembris töenäoliselt riigilt 75% oma eelmise aasta novembri käibest hüvitatud.

Koolid on tavaõppel. Aga kui klassis on koroonajuhtum, võidakse kas klass vöi osa koolist või ka terve kool (sõltuvalt kooli suurusest) koduõppele saata. Ka siin kehtib reegel, et juba naaberlinnas rääkimata naaber-liidumaast võib kõik olla teisiti. Minu poja klassis oli septembri lõpul kaks koroonahaiget. Terve klass saadeti kaheks nädalaks karantiini, kedagi peale kahe haige ei testitud. Naaberlinna (praktiliselt Leipzigi eeslinna) gümnaasiumis oli koroonajuhtum ja tervet gümnaasiumit ja kõiki õpetajaid testiti. Mul oli tunne, et elame eksperimendis, kus püütakse erinevates linnades välja selgitada, kuidas on kõige praktilisem ja odavam koroona levimist takistada. Aga ka ma kardan, et tegelikult keegi nende erinevate lähenemisviiside tulemusi ei vördle ja köik käib katse-eksituse meetodil ja konkreetse linna terviseameti otsustest.

Lapsed istuvad mu poja klassis maskidega. Ainult siis, kui on erialatund, kus on vähem õpilasi ja distantsi on vöimalik hoida, ei pea maski kandma. Klasse tuulutatakse mitte küll iga 20 minuti tagant nagu ette nähtud, aga üsna sageli. Kuna karantiinaegne kodu- videoõpe ei ole kogu õppeprogrammi ära katnud, on praegu tal päevad väga pikad, iga päev kaheksa tundi, et puuduv materjal läbi võtta.

Kodukontoris töötab ilmselt tunduvalt rohkem inimesi. Kevadel olid minu kolleegidest kolm pidevalt kodukontoris (need, kel olid kooliealised lapsed, keda nad pidid video- ja koduöppel toetama ning need, kes tulevad tööle ühistranspordiga). Ise olin kaks kuni kolm päeva nädalas kodukontoris. Praegu on nende kolme kolleegiga kokkulepe, et nad on kaks päeva kodus ja kolm päeva büroos ja seda sõltumata aktuaalsest lockdownist. Mina olin selle aja, mis minu poeg oli karantiinis, kokkuleppel tööandjaga vabatahtlikult kaks nädalat kodukontoris, praegu on mul üks kodukontori päev nädalas. Selline piiratud kodukontori võimalus on meie asutuse jaoks uus ja jääb ka edasi kehtima kui koroona aeg mööda peaks saama. On aga asutusi, kus inimesed olid kuude kaupa valdavalt kodukontoris on seda alatest kevadest siiamaani.

 Karantiin ja koroona on inimesi väga erinevalt tabanud. Mõned on tööta jäänud või peavad vähema rahaga toime tulema. Teistel on töö käinud täiesti normaalselt edasi. Sellest sõltuvalt on inimeste tunded ja meeleolud ka erinevad. Minu vaatenurgast on igal juhul olnud vähem suhtlemist; koroonahirmus on külaskäike ära öeldud vöi pole need ettekirjutuste tõttu võimalikud olnud. Mina näiteks ei plaaninud sel aastal Eestis käimist — ilma koroonata oleks üsna kindlasti osa puhkusest Eestis veetnud. Meie maja hoovis olid eelmisel aastal tihti istumised ja peod, kus maja inimesed oma külalistega koos istusid või majapidu pidasid. Sel suvel oli selliseid grillipidusid võib-olla kaks, maksimaalselt kolm. Teisest küljest käisin sel suvel nii palju erinevates söögikohtades söömas kui muidu terve aasta jooksul.

Justkui oleks vaja neid võimalusi eriti nautida. Igal juhul ei ole mul tunnet, et inimesed oleks eriti depressiivsed vöi agressiivsed vöi üldse teistmoodi kui varem. Argipäev näeb endiselt üsna argine välja. Aga nagu öeldud, poemüüja võib-olla räägiks teist juttu ja ütleks, et ostjad käituvad hoopis teistmoodi kui enne koroonat. Ma ei tea. Mu üks sõbranna, kes on muusik, on küll sel aastal mitu kontserti pidanud ära jätma, just nüüd novembris oli tal koos teiste muusikutega kavas uus huvitav tükk, mida nad pikalt harjutasid — see jääb lockdowni töttu ära. Ta on muidugi väga pettunud, aga ta on röömsameelne inimene, kes sellistest asjadest hoolimata igapäevases elus ilusilmapilke leiab. Natuke kultuurinälg on ka minul. Kui septembri algul leidis minu linnaosas aset jälle meie traditsiooniline kunstiöö, nautisin seda kuni lõpuni, täis tänutunnet, et selline üritus üleüldse vöimalik on.

Leipzigis on sel laupäeval demonstratsioon koroonakaitse-meetmete vastu. Korraldajad plaanivad 20 000 inimesega. Hotellid keelduvad osalejaid majutamast, sest tegemist ei ole ärireisjatega. Kuna Leipzigis on suur hulk hästi organiseeritud vasakekstremiste, kardetakse kõigele lisaks, et tuleb kokkupõrkeid nende ja demonstrantide vahel.

Eestlanna Pariisis: elu on halvatud!

Ene Rämmeld, eestlanna Pariisis: 28. oktoobril esines õhtustes uudistes president Macron, hoiatamaks rahvast et COVID 19 teine laine on nüüd kätte jõudnud ja et juba praegu on väga paljud inimesed lausa elustamisel ja ohtlikus seisus. Ta ütles ka, et napib ka juba haiglavoodeid. Muidugi tekitas see koheselt paanikat ja hirmu elanikes, millele järgnes massiline pariislaste lahkumine linnast, mis autoteedel kujunes 700-kilomeetriseks ummikuks. 29. oktoobril esines ka peaminister TV-s ja see andis tôuke igasugust erinevat transporti kasutades Pariisist kiirelt ära minna. Pidevalt rõhutati, et paljud asutused lasevad inimestel kodus töötada ja koosolekuid internetis pidades oma tööd jätkata. Päev hiljem nägime TV-s juba alla kolmekümneseid noori, kes oma vanematekodus töötasid rahulikult oma endises lastetoas, soojad toasussid jalas. Noored olid ônnelikud, sest sattusid oma vanematekoju tagasi provintsi, ema teeb süüa ja nii hetkel siis kuni 1. detsembrini on neil mugav ja muretu elu.

Päeval mil president õhtul lähenevast piirangust teatas, käisin ise kahte filmi vaatamas.

Nüüdseks on kinod, kontserdisaalid, teatrisaalid, muuseumid, spordisaalid, kohvikud, restoranid ja väikesed poed kinni teadmata ajaks — esialgu küll 1. detsembrini, kuid meedia levitab juba, et see kestab kindalasti edasi. Kohutavas olukorras on just väikesed poed ja pariislased on vihased, et lahti jäeti suured kauplused, kus korraga vôib sees olla ehk üle 100 inimesi ja kus on kordades rohkem vôimalust nakatuda saada ja väiksed poed, kus on ehk 4 inimest ja kus mingit ohtu ei ole, peavad oma uksed kinni panema.

Siiski on avatud koolid ja lapsed isegi alates 6-aastaselt peavad koolis ja ôues kandma maske. Ülikoolid on kinni ja samuti raamatukogud. Elu on halvatud. Möödunud nädalalõpul oli Kõikide Pühakute Päev ja surnuaiad olid lahti.

Inimesed isegi kui neil mitte kedagi seal külastada ei olnud, leidsid rahu ja päikest surnuaia puude all ja võin öelda et seal oli massiliselt rahvast jalutamas.

Kuigi Pariisis peab kaasas olema tõend, mis seletab, miks me ôues oleme ja seda tohime teha ainult oma kodust 1 km kaugusel. Kuna mul on Père Lâchaise surnuaial (Pariisi vanimas surnuaias juba mitu hauda, mida katsun hooldada, kaasaarvatud Wiiralt.)

Täna, 2. novembril oli suur õpilaste kogunemine üle Prantsusmaa, kokku tuli 12 miljonit, nad tegid kell 11 leinaminuti môeldes ôpetajale, kelle pea terrorist maha lôikas. Valitsus tegeleb praegu eriliselt sellega, et koolides õpilastele selgeks teha Prantsuse riigi põhitõed ja mõtted (sõnavabadus ) ja ka see, et Prantsusmaa on sekulaarne riik, mida teistest riikidest lapsed pole oma kodudes kuulnudki. Usuga võivad kõik tegeleda intiimselt oma kodudes, aga kool on sellest eemal ja mingit usuõpetust siin ametlikult riigikoolides ei ole.

Kahjuks andsid just kaks 14 aastast koolipoissi 300 euro eest terroristile täpse kirjeduse oma õpetaja kohta, ilma et nad oleksid aru saanud, et olid tegelikult terroristi kaasosalised. Hetkel on see Prantsusmaal isegi suurem probleem kui koroonaviirus. Samuti on Nizzas kirikus tapetud kolm inimest olukorra riigis nii ärevaks teinud, et ei julgegi enam tänavale minna.

Tavaelu on Pariisis täiesti halvatud ja avatud on ainult toiduosakonnad suurtes kaubamajades, nii et kui tahad kosmeetikavahendeid, siis neid pole kuskilt mujalt hetkel osta, kui ainult apteegist, kus hinnad kôrgemad. Pariisis ollakse juba kuude viisi ettevaatlikud ja ettevaatusabinõud on juba ammu tarvitusele võetud koos kohustusega kanda isegi tänaval maski.

Valitsuse surve ja meedia hirmutamised on rahva tigedaks ja vihaseks muutnud ja juba kardetakse, et ka jõulud ja uus aasta ei tule siin enam rõõmsalt. Keelatud on isegi minna oma sõpru vaatama ja koos õhtuid veetma.

Üha rohkem surutakse iniemsed totaalsesse isolatsiooni, mis mõjub halvasti psüühikale.

Kui meid tabatakse tänaval, et olen kodust kaugemale läinud kui 1 km ja olen õues juba üle 1 tunni, mis ongi ainult lubatud või kui mul pole seda tõestust kaasas, miks ma õues olen, siis politsei nõuab minult trahvi 135 euri, mida väga paljud ongi juba maksnud.

Selles karistusehirmus ei julge rahvas Pariisis enam tänavatel liikuda.

Inimesed tohivad päevas olla ainult 1 tunni väljas ja 1 km kaugusel oma kodust, mis teeb pariislaste elu põrguks.

Maal on ikkagi hetkel lihtsam, sest umbes 7000 politseinikku valvab Prantsusmaa kirikuid, aga neid on hetkel kokku umbes 40 000.

Pariisis aga liiguvad jalgrattal ringi politseinikud, kes võivad iga hetk küsida, kuhu sa lähed ja kas on tõend, kui kaua sa juba kodust väljas oled.

Eestlane Londonis, Ella Jakobson: enesetappude arv on kasvanud

kuna homsest (5. november) algab taas lockdown, on täna kõik inimesed ntänavatel, poed on pilgeni rahvast täis ja tänavakohvikutes on ka palju rahvast. Pidin väikeses sabas seisma, et osta oma tavapärasest kohvikust vinnutatud seapekki, mida ma armastan külmkapis varuks hoida, sest seda on hea küüslaugu ja rukkileivaga süüa. Täna on üleüldine eufooria, sest kõigil on suletusest ehk lockdownist kõrini. Valitsus teeb kogu aeg uusi, vastukäivaid otsuseid ja inimesed ei usu enam ühtegi sõna, mida nad räägivad. Peaministril on üks nõunik, kes näeb välja täpselt nagu Guglunk „Kääbiku“ raamatust, pean silmis Dominick Cummingsit. Esimese lockdowni ajal sõitis ta koos abikaasaga mitmesaja miili kaugusele Londonidt oma äia lossi, neid nähti. Ta valetas pressikonverentsil, et ta läks oma silmi kontrollima.

Inimesed kaebasid politseisse, politsei keeldus seda uurimast. Eelmise lockdowni alguses olid kõik selle olukorraga väga nõus, aga pärast Cummingsi afääri said inimesed ikka väga pahaseks. Näiteks inimesed ei ole kuude kaupa näinud oma vanemaid, kes on vanadekodudes, ei lubata minna, samas ei testita hooldajaid ja töötajaid. Samas öeldi, et lockdown oli selleks, et riikliku tervishoiusüsteemi töötajaid (NHS) kaitsta, aga juhtus hoopis, et vähihaiged ei saanud viis kuud oma vähiravi. Enesetapud on võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud.

Lockdownil on väga-väga suur mõju. Riigil oli küll Furlough skeem, et inimesed said 80% oma palgast, aga see ei laienenud ettevõtjatele ega ka vabakutselistele, nii et 3 miljonit inimest jäi sellest skeemist üldse välja. Ma ei saa aru, millest need inimesed elasid — on olemad mingi universal credit, aga seda pidi olema väga raske saada. Üks tuttav rääkis mulle, et Eestis kulutati koroonaäpi peale 30 tuhat eurot, aga siin on erinevatel hinnangutel 10-12 miljardit hakkama pandud. Juristid annavad juba asju kohtusse. Kohtud peaks justkui olema erapooletud. Just lekitati valitsusetasandilt mingi powerpointi fail, millest oli näha, et valitsusliikmete tuttavad said maskide lepinguid jne.

Praeguse valitsuse poliitika on selline, et neil ei ole selget strateegiat, nad reageerivad siis, kui midagi on juba juhtunud. Alguses kästi kell 8 õhtul akna peal potte ja panne kokku taguda, et meditsiinitöötajatele kiitust avaldada. Samas loen teistest kanalitest, et samal ajal käis kõva raha kantimine.

Ega see uus lockdown hea asi küll ei ole, pubid ja baarid hakkasid just eelmisest toibuma. Ammu oleks võinud paljud inimesed rohkem kodust töötada, aga kuna siin on nii suurte traditsioonidega ühiskond, siis läheb kõik nii aeglaselt! Samas on ju paljud büroohooned ehitatud pensionifondide rahaga, eks fondide osanikud tahavad oma varale tootlust saada. Vahepeal valitsus pasundas, et kõik peavad minema kontoritesse tööle tagasi.

Noored korraldavad illegaalseid reive, sel nädalavahetusel oli üks, kus olevat olmnud 1000 inimest. Kõige toredam oli, mis üliõpilastega tehti, neil kästi kõigil kooli tagasi minna ja nüüd räägitakse, et nakkuse levik käib ülikoolides suure hooga ja see on üliõpilaste süü. Õppemaks on 9000 naela, kuigi loenguid ei toimu. Üliõpilastele öeldi, et võib-olla saate jõuluks koju, võib-olla ei saa. Nii et kõik, kes täna veel saavad, lähevad koju!

Kes saab, see kolib maale, aga pead vaatama, et seal korralik wifi oleks.

Esimestel lockdowni kuudel osteti poed kuivainest pea üleni tühjaks. Kuna minu abikaasa on India subkontinendilt pärit, siis ma olen 10 aastaga õppinud kodus korralikult süüa tegema, ostsin läätsi ja igasugu herneid, mida enamasti keegi siin ei osta. Kõik ostsid makarone. Ja kõik ostsid ohjeldamatult tualettpaberit, see on üks väheseid asju, mida siin riigis veel toodetakse. Minu meelest on seekordne lockdown eelmise paroodia.

Kindlasti on väga suur kaotaja meelelahutussektor, tuhanded inimesed on kuude kaupa tööta olnud.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

lugeja
7. nov. 2020 18:24
https://www.eesti.ca/harri-kingo-surmaotsus/article57401