Heeroldi jutud suunduvad Tornide väljakule, et vaadata ajas tagasi ning vahendada selle puhkekoha saamislugu. Lähemalt tutvustab heerold aga tornide väljakul asuvat kaunist purskkaevu, mis kujutab endast salapärast graniidist naisfiguuri.
“Oleme tulnud vanalinna servale, alale, mida tunneme praegu Tornide väljaku nime all, aga täna meie huviobjektiks ei ole mitte see keskaegne linnamüür siin ja need kindlustused, mis siin olid, vaid üks kõige uuemaid objekte Tornide väljakul, seesama tore purskkaev,” tutvustas kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa seekordset kunstiobjekti.
Kuuskemaa sõnul on kõige vanem nimetus sellele ligi 800-aastasele paigale “nunnakoppel”, sest seal asus klooster. “Kloostriõdedel olid ka vanemad, kes käisid siin karjamaal ja sellegipoolest, et siin oli kindlustusala, suur lai vallikraav ja muldkindlustused ja kivist suurtükipesad, sai sõdade aeg läbi, vähemasti nendele Tallinna keskaegsetele müüridele ja muldkindlustusele ning 19. sajandi teisel poolel aeti kõik siledaks ning jäi jälle karjamaa,” rääkis Kuuskemaa.
Karjamaast suursuguseks alleeks
Vahepeal on platsi nimi olnud ka Väljanäituse plats, sest 1919. aastal rajas Eesti põllumeeste selts väljakule terve hulga väikeseid paviljone. “See oli nagu Tallinna suurim lõbustuskeskus, kus olid põllumajanduse ja käsitöö näitused,” lisas Kuuskemaa.
1930. aastal lõpetati see aga ära ning asemele tehti alleed, istutati puid ja põõsaid ning selles peale saigi nimeks Tornide väljak. Kuuskemaa sõnul on praegu väljakul 272 puud. Kõige rohkem on erinevaid sirelipõõsaid, neid on koguni kaheksa erinevat sorti. Üheksakümmend aastat tagasi istutades ei nähtud aga hästi ette, mis saab aastaks 2020, mistõttu tuleb tunnistada, et Tornide väljakul on torne üsna vähe näha.
“Nõukogude aja alates pidi uhke pargiala saama ideoloogiliselt tugevdatud ja pandi nimeks Stalingradi väljak. Nii nagu Viru väljak sai Stalini väljakuks ja siia, kus mina praegu seisan (põõsalabürindi keskele), tehti kivist post ja selle kivist posti otsas seisis pronksist seltsimees Mihhail Kalinin, kes kunagi töötas Voltas ja tõusis Nõukogude Liidu juhtfiguuride hulka,” jutustas Kuuskemaa.
“Siin ta seisis ja osutas helge tuleviku poole. Aga meie nüüd läheme vaatame, kuidas mälestused vallikraavist ja sulisevast veest ühendati 1936. aastal uue purskkaevuga,” lisas Kuuskemaa.
Skulptuuriga purskkaev on Tallinnas haruldane
1936. aastal valminud purskkaev on kolme graniidist basseiniga. “Alumine on lihtsa piirdega, teine on profileeritud pealmikuga ja vot see teine pärineb Suur-Patareist. See oli kindluse kaevu raamistus, millest mõnda aega said juua ka vangid, kui Patarei oli vanglaks muudetud. Naise pea kohal olev graniidist vaagen on päris uus ja tehtud spetsiaalselt selle koha jaoks,” rääkis Kuuskemaa.
Purskkaevu autor on Juhan Raudsepp, kes sündis 1894 aastal Lätis. “Ta elas pika ja viljaka elu, surres 1984. aastal, aga ta jõudis vahepeal valmistada portreeskulptuure ja portreesid, figuure, vabadussõja ausambaid,” kirjeldas Kuuskemaa.
Purskkaev ise on Kuuskemaa sõnul kujutatud tollele ajastule iseloomulikus realistlikus stiilis, mis omakorda tugineb klassikalistele eeskujudele, sellest, kuidas naise figuure on kujutatud. “Ta on rahulik, ei žestikuleeri ja see on väga eestipärane. Võib-olla võime seda kuju tema salapärases poolvarjus ja poolpäikeses vaadates tajuda natukene unelevat melanhooliat,” rääkis Kuuskemaa, et tegemist on väärika kunstiteosega, mis kuulub Tallinna kunstipärandi paremikku.
Vanalinna tsoonis on skulptuuridega purskkaevu Kuuskemaa sõnul väga vähe. Kõige vanem on Viru tänava alguses, siis edasi on Nunne tänaval Koorti Kitse juures ja ning kolmandaks seesama Tornide väljaku purskkaev.
“Tallinna edasine areng ja kaunistamine võiks viia selleni, et selliseid toredaid skulptuuridega purskkaevu tekiks ka sellistesse kohtadesse nagu Hirvepark ja Skoone bastion, mis läheb varsti remonti ja küllap mõnda kohta mujalegi,” lisas Kuuskemaa.
