"Mind täiega vihastavad e-koolis lapse õpetaja hüsteerilised märkused stiilis "Jälle vahtis tunni ajal aknast välja!"," pahvatas tuttava teismelise ema vestlushoos. "Tahaks sellele kuivikust õpetajale vastata: aga vaadake oma tund üle – järelikult see ongi igav, kui puulehtede kukkumine akna taga tundub lapsele põnevam!"
Pedagoogidel oleks kahtlemata mugav, kui kasvandikud istuksid tunnis vaikselt ja vaguralt, et ettenähtud õppekava saaks võimalikult valutult täidetud ja “linnukese” kirja. Nii nagu aastakümneid tagasi, lihvitakse ka praegusaja koolis teistest vähegi eristuvamatel indiviididel kiiresti “üleliigsed” nurgad maha, et nad paremini süsteemi sobituks. “Kui andekas laps läheb esimesse klassi ja tema võimekus jääb avastamata, on ta kuuendaks klassiks teistega ühtlustunud – tema tegelik potentsiaal ei leiagi rakendust,” on öelnud sotsiaalteaduste doktor Viire Sepp.
Andekaid võrreldakse erivajadustega lastega, kelle õpetamisest tavakoolis ei pruugigi midagi välja tulla. Vahe seisneb selles, et kui aidata õpiraskustega last, on tulemuseks kõigest keskpärane kodanik, kui aga oskuslikult suunata andekat, võib temast koguni geenius kasvada…
Mõistagi, kui tavaklassid on suured ja õpetaja tahvli ees üksi, napib tal tunnis aega õpilaste personaalsuse tundma õppimiseks. Mitmeid järeldusi tehakse välise mulje ehk temperamendi järgi. Kuna praegu kulgeb info väga kiiresti, jätavad kiire reaktsiooniga õpilased justkui andekama mulje. Ometi ei saa kiirus olla kvaliteedi näitajaks. Keskmisest võimekamate lastega ongi koolis palju raskem, kuid selle asemel, et lasta neil vähemvõimekaid järele oodata või nõrgemaid õpetada, peaks iga kool suutma nende tugevusi arendada, ühtlasi jälgides, et laste kõrvutamisest ei kasvaks konkureerimist või mis veel hullem, koolikiusamist.
Tallinn käivitab uuel aastal andekate laste leidmise pilootprogrammi, mille raames luuakse võimekatele lisavõimalusi ja -väljundeid. Individuaalne õpitee tuleb tegelikult leida igale lapsele – ka neile, kes seni saavad päevikusse punaseid märkusi koleda käekirja või tunnis lobisemise eest. Võib-olla ei pea mõni õpilane viisi ja teine ei suuda üle kitse hüpata, kuid neil on annet keelte või käelise tegevuse peale?
Punase pastaka vibutamise asemel võiksid õpetajad sillutada rohelist teed loovusele ning leida loomingulisust ka iseendas. Andes oma ainet haaravalt, mitte tuimalt ja dikteerivalt, ning ärgitades noori kaasa mõtlema ja arutlema, ei teki probleeme ka distsipliiniga.
