"Riigid, kes täna on vaktsineerimise edetabelites kõrgel kohal, on teinud inimestele hästi lihtsaks sõna otseses mõttes “vaktsiini otsa komistamise”, et inimene ei pea oma tavapärastelt radadelt üldse kõrvale astuma, selleks, et oma vaktsiinisüst kätte saada."

Kersti Kaljulaid, president
VIDEO! Metsaisa Palbo Vernik: lumehelbekesed on vanemate enda tehtud (0)
20. november 2020
Mats Õun

"Lapsed ei ole harjunud, et neid võetakse tõsiselt. Kummaline, aga millegipärast nännutamist on jube palju ja ega need lumehelbekesed ei saja kuskilt alla. Nad on meie enda, vanemate tehtud," ütles metsaisa Palbo Vernik.

Palbo Vernik on kahe lapse isa, kes korraldab klassisidususe parendamise programmi raames metsamatku. Matkas saavad osaleda 5.-7-klasside õpilased, kes viiakse kolmeks päevaks metsa. Lapse tegemisi jälgitakse kolm päeva ja kaks ööd mugavustsoonist eemal ning hiljem annaks nähtust tagasisidet lapsevanematele, õpetajatele ja sotsiaalpedagoogidele.

Vernik rääkis Lastekaitse Liidu korraldatud aastakonverentsil, kuidas metsas käimine välja näeb ja milliseid tähelepanekuid on ta lapsi ja nende grupikäitumist nähes teinud. Verniku sõnul on eelkõige näha tõsist ülehoolitsemist, eelkõige emade poolt.

“Poisid 6. klassis tahaksid võib-olla mõnele tüdrukule läheneda ja on nii kaugel, et leiavad sobiva võimaluse, räägivad mõne nalja ja tüdruk juba naerab. Võib-olla saaksid juba tema kõrvale istuma ja kõik läheb juba päris hästi, kuni telefonikõneni, kui helistab ema. Selle peale tõuseb poiss püsti, sest ema kõnele ju peab vastama ja kui kõne lõpeb ja poiss ümber pöörab, siis ta enam sinna tüdruku kõrvale istuma ei saa ja eluarmastus ongi kadunud,” rääkis Vernik.

Tema sõnul on seda kõrvalt väga valus vaadata. Emadele öeldakse, et ärge palun helistage, las laps helistab ise kui mure on, kuid emade mured ja hirmud on väga suured. “Näeme ülefunktsioneerivaid naisi ja alafunktsioneerivaid mehi. Emaarmastus võib olla ka tappev,” ütles Vernik, et naised on ka suurepärased enesesüüdistajad ja ilmselt see on ka põhjus, miks mehed kiirelt n-ö pjedestaalilt alla astuvad.

“Tahaksin soovida kõigile naistele, et palun astuge pool sammu pjedestaalilt tagasi, et mehel oleks see ruum, kuhu astuda üldse. Ja mehed, palun armastage end nii palju, et võtate astuda selle sammu sinna naise kõrvale, normaalsesse toimivasse ja tasakaalus suhtesse. Ja armastage naisi niimoodi, et need emad ei helistaks kolme päeva jooksul lapsele, vaid see aeg oleks nii sisustatud, et nad ei märkagi, et lapsi pole,” lisas Vernik.

Igavus on tänapäeva lapse jaoks defitsiit

Verniku sõnul tehakse matkadel metsas väga lihtsaid asju. Tunnike sõidetakse rongiga, kõnnitakse, tehakse lõket, süüa ja vesteldakse. Metsa kohale jõudmiseks peab päev otsa kõndima, et nagu Fred Jüssi on öelnud, jõuda kohale enne, kui oled kohale jõudnud. “Kui lennukiga jõuad kuumale maale, siis jõuad mõtetes alles teisel päeval kohale. Kuna loodusest kaugenemine on väga suur, siis üritame saada kohale nii, et tunneme sammalt jala all ja võib-olla ka mõni oksarisu käib vastu pead. Kõnnime veel natuke kuni laibastumiseni ja siis kõnnime veel,” rääkis Vernik, kuid lisas, et kõndimise tempo on siiski aeglane, tegemist pole ellujäämisega.

Kuna tänapäeva laste elus on igavus defitsiit, siis see on oluline asi, mida metsamatkadega taotletakse. “Igavus on laste elus suur defitsiit. Seda igavust ei saa ju ometi lastele anda, sest mine tea, see on ebamugav tunne. Väga ootame, et neil hakkaks igav. Toetame ja ütleme, et see on väga hea tunne ja läheb varsti üle,” ütles Vernik. „Õige pea hakkavadki lapsed mängima, trifaad ja kulli, neid mänge, mida lapsevanemad mäletavad, aga tänapäeval näeb aina vähem.”

Laste enda korraldatud mängud võivad olla väga mitmekihilised ning annavad vaatlejale palju infot. “Meil on huvitav vaadata, kuidas hierarhia grupis töötab. Mõni naine on sünnist saati ussisoost ja suudab kogu grupi nii üles keerata, et keegi ei saa aru, kust see algab. Meil meestega on tihti sellest raske aru saada, aga õpime naistest aru saama just nendel samadel matkadel,” rääkis Vernik.

Mida poisid päriselt tahavad?

Verniku sõnul on matkadel oluline roll lõkke tegemisel, sest matkade kaks reeglit on, et peab olema soe ja kõht peab olema täis! Lõkke ümber istumine on aga hea keskkond vestluste tekkimiseks. Söögi tegemiseks kasutatakse võimalikult tooreid asju, et lapsed saaksid toorest sibulat esimest korda käes hoida ning soorollid on hägusad. Puid lõhuvad nii naised ja mehed. “Nimetame puude lõhkumist Nintendo ja Facebooki vahepealseks. Facebook on ümberringi need, kes kommenteerivad ja annavad laike ja dislaike,” rääkis Vernik.

Sööma peab alati õues, sest muidu ei julge mõned lapsed metsamajakesest õue tullagi. Linnalapsed tulevad Verniku sõnul õue teise päeva lõunaks, siis on nad alles piirkonna turvalisusega harjunud.

Teisel päeval rahuneb grupp tavaliselt maha ja siis on aeg lõkkejuttudeks. Verniku sõnul on see dünaamika sarnane ettevõtete suvepäevadele, kus esimesel õhtul on kõva pidu, kõvemad vennad tiksuvad hommikuni, järgmine päev on rahulik suhtlemine ja õhtuks inimesed räägivad omavahel. Jõutakse dialoogini, mitte ei räägita üksteisest üle.

Laste küsimused seksi kohta tuleb normaliseerida

Lõkke ääres võivad lastel tulla jutuks huvitavad jutud. “Kuna tõlgime ära ka roppsõnad, mille tähendus on sassis või puudub üldse, siis see viib tihti küsimusteni. Lapsed saavad aru, et võtame neid tõsiselt ja hakkavad esitama küsimusi kõigest. Nii surmast, religioonist, eesti metsast, vahepeal tselluloositehasest, aga muuhulgas ka seksist. Ja need on äärmiselt põnevad küsimused,” tõdes Vernik.

Metsaisa sõnul ei olegi eesmärk vastata võimalikult õigesti, vaid normaliseerida küsimusi. Seksist rääkides ei saa mööda minna ka pornograafiast. “Kui pornograafiast paar sõna lastega rääkida, siis see kihk kaob kiiresti pealt ära ja asemele tulevad väga normaalsed eakohased küsimused. Polegi midagi lihtsamat kui nendel teemadel lõkke ääres ära vastata ja aru saada, kuidas toimub mingi rahunemine,” ütles Vernik.

Vernik rõhutas, et tänapäeval ei olegi lastega enam aega nii palju rääkida. Rääkimata sellest, et ka koolis ei ole lastel omavahel suhtlemiseks piisavalt aega. Samuti ei olda enam lastega nii palju koos, et saaks üldse tekkida selline suhe ja usaldus, kus küsida võib kõike.

Verniku sõnul ei ole nad kindlad, et vastused laste küsimustele alati on õiged, aga olulisem ongi küsimuste normaliseerimine ja pornograafia ebanormaliseerimine. Verniku sõnul võiksid lapsevanemad igaks juhuks korra vaadata, mida internet selles vallas pakub ja vastavalt sellele mitte paanikasse sattuda, vaid täiskasvanulikult käituda ning lastele selgitusi anda kui selleks on vajadus.

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.