"Kui filmitegija ei mõtle oma kodusele vaatajale, siis ei armastata sind kodus ega ei ole sind vaja ka välismaal," lausub tuntud filmiprodutsent Kristian Taska, lisades, et Eesti filmil ja ka Tallinnal on käes kuldaeg. Siiski on tema sõnul puudu headest komöödiatest, mis ka koroona ajal rõõmu tooks. "Inimesed tahavad, et filmid tooks ellu rõõmu, suviseid värve, sära ja naeru. Sest muret, raskusi ja ohkamist jagub endal filmidetagi."

Eestis lõikab edukatelt filmidelt tavaliselt loorbereid režissöör. Samas sõltub filmi sünd paljuski ka produtsendi organiseerimisvõimest. Pealinn tegi intervjuu produtsent Kristian Taskaga, kelle firma Taska film osalusel loodud spioonipõnevik “O2” hullutas just äsja kinopublikut. Taska käe all valmib kohe-kohe ka esimene film kirjanik Indrek Hargla loodud ja keskaegses Tallinnas tegutsenud apteeker Melchiorist.

Eestis on korraga valmimas mitu lõbusat filmi, mis kujutab nõukogude aega helgena, näiteks Peeter Simmil on tulekul film “Vee peal” jne. Millest selline nõukaaja nostalgia?

Sellel on mitu põhjust. Kui nende filmide tegijateks on noorem generatsioon, kes ei ole ise toona elanud, siis neil on täiesti oma ettekujutus sellest ajast. Kindlasti on selles ettekujutuses noorust, uljust ja enda toredat väljamõeldist. Kui aga autoriteks on vanemad filmitegijad, siis mida rohkem aastaid edasi, seda rohkem neile nostalgiapisik hinge poeb. Tean seda ka enda pealt. Lapse- ja nooruspõlv muutub ajaga alati helgemaks.

Tegelikult elame ju praegu suurepärasel, ilusal ajal – ilmselt kõige paremal ajal, mil inimkond kunagi on elanud. Aga sellegipoolest elumeri lainetab, käies natuke üles, natuke alla. See aasta ei ole inimesi väga kergelt kohelnud. Ollakse mures koroona pärast. Mida rohkem on igapäevaseid muresid ja igapäevaseid toimetusi, seda rohkem tahaks, et kunst ja kultuur, ka filmid, tooks ellu rõõmu, suviseid rohelisi värve, sära ja naeru. Sest et muret, raskusi ja ohkamist jagub endal filmidetagi.

Eesti teeb viimasel ajal päris häid festivalifilme. Samas teie toodetud film “Klassikokkutulek” on puhas Ameerika stiilis meelelahutus. Mille pärast osutus see film rahva seas nii väga popiks?

See ongi hea näide inimeste eelistustest ja vajadustest. Kui lähme kinno, siis enamik meist tahab, et see viiks meid lõbusale reisile, kus mõtted lähevad rutiinselt argipäevalt mujale. Eks festivalifilmid on tähtis osa meie kultuurist ja neid on meil tehtud läbi aegade. Aga mõnes mõttes on need nagu loteriipilet. Keerulisi, tegijate endi keskseid filme on ju palju, aga publik leiab neist üles vähesed. Fellinideks saavad väga vähesed. Aga kui heade käsitööoskustega on valminud mõni põnevik, krimka või komöödia, on see publikule lihtsamini armsaks saanud. Kriitikud vaatavad komöödiale paraku natuke ülevalt alla. Samas on meil alati tehtud ka häid komöödiaid, võtame või Sulev Nõmmiku loomingu omal ajal. Eks need filmid said ka siis kriitikat. Ometi elavad nad tänaseni. Samas enamikku Tallinnfilmi n-ö ambitsioonikamast materjalist laiem avalikkus nii hästi ei tea.

On üks põhjus, mis on mind innustatud tegema just nimelt niisuguse žanri filme. Neis filmides on reaalne mõõdupuu olemas, kas ma sain asjaga hakkama. Komöödia puhul oleme kõik spetsialistid – me kõik saame aru, kas meil aetakse udu või on tehtud midagi head. Kui publik naerab, siis on film korda läinud, ja kui ei naera, siis see on jama. Mõne väga keerulise sisekaemuse ümber keerleva filmi peale ei saa keegi öelda, et film ei õnnestunud. Seal on keerulisem defineerida, mida autor taotles.

Kus on meil tänapäeva Sulev Nõmmikud, Ervin Abelid ja Liia Laatsid? Kas meil üldse jagub häid komöödiaid ja neid välja kandvaid näitlejaid?

Komöödiaid võiks rohkem olla. Eks “Klassikokkutuleku” suur edu peitus ka selles, et uute komöödiate osas haigutas tühjus. Me tahame võimalust naerda. Nalja roll ühiskonnas on väga tähtis, ja seetõttu ütleme suur aitäh Eesti Filmi Instituudile, kes “Klassikokkutulekut” toetas. On oluline, et komöödiat saaks teha sama kvaliteediga nagu draamat või festivalifilmi, võttes selleks sama palju aega ja kasutades sama head tehnikat. Kinode statistika näitab, et komöödiaid vaatab väga palju inimesi. Miks peaks näitama siis neile midagi, mis on valminud kiirustades ja hoolimatumalt? Kui teha komöödiat tõsiselt, vaevaga ja hoolsalt, siis see õigustab ennast. Üks hea näide teatris on etendus “Rahauputus”, mida Draamateater juba aastaid mängib. Või “Eesti matus”, mis on näidendina läbi löönud ja mille kallal me praegu töötame, et tuua see filmina välja järgmise aasta alguses.

Pea kõik filmitegijad ütlevad, et komöödiat on kõige raskem teha. Ometi vaatavad kriitikud komöödiaid nii-öelda pika hambaga. Siin ongi paradoks. Mina ise vaatan ja teen komöödiaid hea meelega.

Rääkides teie praegu käsil olevatest filmidest, siis kas keskaegset Tallinna kujutav “Apteeker Melchior” on samuti täis nalju nagu Robin Hoodi lood vanal Inglismaal? Või esitab see pigem sünget keskaega?

Ma loodan, et sel filmil on olemas täiesti oma joon. Sel on kindlasti elmonüganenlik joon, mida me teame filmidest “Nimed marmortahvlil” ja “1944”. Samas on “Apteeker Melchior” teisest ajahetkest ja natuke teisest žanrist. Filmitegijatega oleme seda žanrit nimetanud Balti gootikaks, inspireeritud eelkõige Rootsi kuulsast žanrist Skandinaavia krimi või Nordic noir, mille hea näide on “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Meie nii tumedat filmi ei tee, aga me ei püüa ka teha uuesti “Viimset reliikviat”.

Tahame, et see film oleks tõsiseltvõetav, et tunda oleks oht ja pinge. Soovime, et vaataja võtaks apteeker Melchiori reaalse inimesena, elaks talle kaasa ja prooviks koos temaga kuritegusid lahendada. Me ei tee ajaloolase doktoritööd, kuid see maailm Melchiori ümber põhineb ajalool. Ega keegi ei teagi täpselt, milline see keskaeg just oli. Ajaloolaste seisukohad erinevad seinast seina. Üks ütleb, et juba maha sülitamise eest sai trahvi, teine aga väidab, et reovesi visati aknast välja tänavale. Kuna me ei tea täit tõde, siis loob “Apteeker Melchior” ikkagi oma maailma. Naljatamisi oleme öelnud Melchiori filmitriloogia kohta täiskasvanute “Harry Potter”.

Kas te ise oleksite tahtnud keskaegses Tallinnas elada?

Tegelikult täitsa võiks. Tolleaegne Tallinn on üks peamine põhjus, miks Indrek Hargla Melchiori romaanid on populaarsed ja enim tõlgitud eestikeelne raamatusari. Seal on huvitav krimilugu ja põnev tegelane, kellele on lihtne kaasa elada. Aga keskaegse Tallinna atmosfäär on samuti väga köitev. Miks me kõik armastame vanalinna ja miks tulevad ka turistid meile siia? See on eelkõige meie vanalinna südame pärast, kuigi kõik kohad Tallinnas muutuvad iga aastaga aina ilusamaks. 15. sajand oli Tallinna eelmine kuldaeg. Miks mitte elada kuldajas, kuigi nagu ma ütlesin, olen väga õnnelik ka praeguses ajas elades. Praegu on Tallinnal vähemalt teine, kui mitte kolmas kuldaeg.

Kui palju te produtsendina üldse filmitegemisse sekkute? Kas usaldate režissööri ja võttemeeskonda kui professionaale ja lasete neil teha oma tööd? Või mõnikord ütlete ka, et see või teine asi teile ei sobi, see ei müü?

Filmi produtsent võib ilmselt olla ka lihtsalt finantsist või pearaamatupidaja, mina olen aga ka sisuliselt osalev produtsent. Usun, et produtsenditöö peaks olema ka toimetajatöö. Osalen stsenaariumi protsessis. Natuke vähem olen kohal võtetel, kui kõik kenasti sujub, aga kindlasti näeb mind montaažis. Aga ma ei ole kindlasti flmigrupile ülemus, kes nõuab, et tehke vaid nii, nagu ütlen.

Oleme Elmo Nüganeniga filminduses olnud natuke nagu sukk ja saabas ja mitu filmi koos teinud. Elmo juhib loomingulist osa. Samas, kui on midagi, mille puhul mulle tundub, et äkki see ei ole õige, siis me arutame selle läbi. Meil ei teki olukordi, kus üks meist nui neljaks tahab oma tahet läbi suruda. Eriarvamuste puhul proovime koos leida kolmandat teed, mis ei pea tähendama kompromissi. Kui probleemile õigesti läheneda, siis tihti koorub sageli välja hoopis uus ja veel säravam lahendus.

Nt sahtlisse luuletuste kirjutamine on väga personaalne. Aga kui tehakse suurt filmi, siis see on kollektiivne looming. Filmirahva seas on levinud üks nali, kuidas Peeter Simm olla öelnud, et film pole 500-eurone, mis peab kõigile meeldima. Võib-olla see ei olegi tema öeldud, Peeter ise teeb ju väga armastatud filme. Aga jah, film ei olegi 500-eurone, film on poole miljoni, miljoni või kahe miljoni eurone ehk siis seda enam peab see meeldima.

Kas see teie toimetajatöö ongi vaadata oma kogemuse pealt, et mis võiks filmis rahvale peale minna, mis võiks müüa ja mis mitte?

Jah, just. Aga ka, et film oleks oma žanrile omane ja kvaliteetne. Žanrite vahelised jooned võivad samuti huvitavad ja rikastavad olla, aga üldiselt hindan komöödiat komöödia kriteeriumite järgi ja filosoofiat filosoofia kriteeriumite järgi. Selles raamistikus peaks ka tegijad mõtlema. Minu firma Taska Filmi toodetud filmidele on viimase kuue aasta jooksul ostetud keskmiselt 160 000 piletit aastas. See on võrreldav kõige suurema teatri Vanemuise kogu aastase repertuaari külastatavusega. Tänavu on Taska Filmi osalusel valminud filme käinud kinos vaatamas üle 275 000 inimese, seda hoolimata keerulisest aastast, mis on kinode külastajanumbreid oluliselt vähendanud. See on andnud teatud kogemuse, aga üle oma varju ma ei hüppa. Ju siis minu filmi maitse ongi selline, paljude inimeste maitsega sarnanev, ja see, mis mulle meeldib, meeldib ka paljudele teistele.

Kas teie filmid sünnivad nii, et Elmo Nüganen või keegi teine režissöör tuleb teile oma mõtet pakkuma? Või on teil endal idee ja siis te otsite endale sinna sobivad ja head näitlejad ja lavastaja?

Mõlemat pidi on. Üldiselt teen asju, millesse ma ise usun ja mis mulle endale ka meeldivad. Vahel sünnib põnev film koostööpakkumisest. Sageli tuleb ka ei öelda, aga vahel koorub sellisest algatusest edasi hoopis järgmine idee, mis läheb käiku.

Kuhu Eesti film praegu liikumas on, kas me üritame pigem sellist hollywoodlikku suunda teha või on meie filmides mingi Eesti omapära ja euroopalikkus ka sees?

Filme riiklikult rahastava Eesti Filmi Instituudi peaprodutsent Piret Tibbo on väga ilusti öeldud, et maksumaksja tellimus on eri  tüüpi filmidele, ja ongi väga tore, et Eesti filme on väga erinevaid. Kindlasti on ka mingi ühisjoon, ja see põhjus ei ole ainult keeles. Eesti filmi eripära loovad meie lavastajad, näitlejad ja stsenaristid. See on hea, kui maailma parimast eeskuju võtame, oma isikupära väljendame ja sellest sünnib omapärane sümbioos.

Režissöör Andres Maimik ütles kord, et Eesti film on natuke nagu pärisfilm ja natuke nagu Eesti film. Levinud on klišee, et Eesti film on uimane, seal näidatakse pikalt ja suures plaanis nt Arno silmi. Kas see on viimasel ajal muutunud?

Ma arvan, et Arno silmade näitamine sõltus omal ajal ka sellest, mis ümberringi kinomaailmas toimus. Ka Itaalia meistrite ja isegi Hollywoodi filmid olid kunagi palju aeglasemad. Võib-olla on see mõte, et meie filmid on natuke nagu Eesti filmid ja natuke nagu maailma filmid, sõltunud ka käsitööoskustest. Praegu on meie filmitegijate käsitööoskus suurepärane. Skandinaavias tehti samasuguseid filme nagu “Klassikokkutulek” kümme korda suurema eelarvega. Ometi filmidel märgatavat kvaliteedivahet ei ole. Filmikriitik Hendrik Alla ütles lausa, et Eesti variant on kõige parem.

Kas meie piiratud eelarve paneb tegelikult loovuse tööle ja sellepärast ongi valminud film geniaalne?

Jah, meie piiratud rahvaarv ja turg sunnivad meid kivist rohkem vett välja pigistama. Kui välismaa firma tuleb Eestisse filmima, siis meie positiivne külg on töökus. Samuti see, et ametiühingud pole meil iga liigutust ära piiranud, saame olla paindlikumad ja loovamad. On riike, kus filmioperaator ei tohi kaamerale kätt külge panna, selleks on olemas eraldi kaameramees. Me suudame väiksema ja väga töise meeskonnaga palju. See muidugi ei tähenda, et entusiasmi ja jõudu jaguks lõputult, kui sellele ei tule majanduslikku tuge ja tasuvust. Õnneks Eesti inimesed armastavad oma filme. Viimaste aastate kino- ja teleedetabelis on eesotsas Eesti filmid. See on pannud ka riigijuhid ja erarahastajad Eesti filmi kõrgelt hindama. Näiteks tõid praegune valitsus ja kultuuriminister Tõnis Lukas välja abipaketi filmitegijatele, millest on suur abi, sest paljud projektid on tänavu edasi lükatud, ära jäänud või pidanud leppima piirangutest tulenevalt oluliselt väiksema vaatajanumbriga.  

Varem oli film kultuurirahastuses äärmiselt väikese osakaaluga. Sel oli ajalooline põhjus, mis ei sõltu meie filmitegijate tasemest. Nüüd on filmi olukord vaikselt paranemas ja võib loota, et järgmisel aastal saab filmiosa kogu kultuurieelarvest õigustatud tüki.

Kas Eesti filmi edu võib-olla ka selles, et seal pole sellist etteaimatavust ja stampe kui Hollywoodi filmides?

Näiteks filmis “1944” on tegelikult kaks lugu. Filmi keskel saab peategelane surma. Inimene, kes ta maha lasi, jätkab aga lugu filmi lõpuni. Mitte et seda poleks kunagi enne tehtud, aga kindlasti on see väga üllatav ja meeldis nii Ameerika filmiakadeemiale kui ka meie publikule. Ometi, kui alguses sellega välja tulime, kostis palju korralekutsuvaid hääli, et kuulge, nii küll ei tehta.

Kas seda julgust katsetada peab igal juhul filmi tehes olema?

Filmi tehes peab pidevalt katsetama ja proovima midagi uut, pakkuma vaatajale midagi värsket ja teistmoodi. Peab mõistma, mis žanris tegutsed, proovima selles püsida ja teha seda nii, et ka vaataja saaks aru, mida filmitegijad taotlesid. Rahvusvaheliselt on kõige edukamad need filmid, kus mängureeglid on paigas nii, et saame neist aru, aga meid üllatatakse nende reeglite piires.

Kuidas mõjus Hollywoodi režissööri Christopher Nolani Eestis käik ja tema osaliselt siin üles võetud teos “Tenet   meie kuulsusele filmimaana?

Christopher Nolani Eestisse tulek on filmiprofessionaalide ringkondades mõjunud Eestile väga hästi. Ka minul on üks suur projekt, mis susiseb just sellepärast, et Nolan tuli Eestisse filmima. Rahvusvaheliste partnerite jaoks muutus Eesti põnevamaks kohaks, kus filme teha.

Kas välismaa filmitegijaid võiks juurde siia meelitada ka Paljassaarde kavandatud filmilinnak, kuhu tulevad stuudiod nagu Hollywoodis?

Jah, kindlasti. Lõpuks tekib võimalus teie küsimuses olnud “natuke nagu Eesti ja natuke nagu pärisfilmi” tehnilised puudujäägid lõplikult kaotada. Näiteks filmisime “Apteeker Melchiori” apteegi sisemust ühes päris vanalinna majas kahes väikses ruumis ja tulemus näeb super ilus välja. Samas oli seal kaameratega liikumiseks liiga kitsas. Kui kogu filmigrupp ruumis sees oli, siis põrand kõikus. Parem oleks dekoratsioone üles ehitada eraldi selle jaoks ette nähtud filmistuudiosse. Siis on meil võimalik avada seinu, liikuda kaameraga, kinnitada esemeid ja dekoreerida nii nagu vaja. Ja seda ilma, et peaksime muinsuskaitse all olevate hoonete pärast muretsema.

Kuidas mõjutab kinokunsti see, et aina rohkem inimesi eelistab filme vaadata kodus voogesitusest?

Kino jääb kindlasti püsima. See on kõige lihtsam ja taskukohasem paik, kus põnevalt ja sotsiaalselt aega veeta. Olgu siis sõpradega, perega või kaaslase kohtingule viimiseks. Kino pole kallis ja kaheks tunniks on meelelahutus olemas. Inimesed tahavad välja saada, tahavad midagi koos kogeda.

Ma ei osanud ette näha, et kinodes võib tulla selline tagasilöök nagu nüüd viiruse ajal, tavaliselt on kinod isegi sõja ajal rahvast täis. Aga inimkond on kõik mured võitnud ja ega meid kaua seal oma toas kinni hoita. Küll me jälle võidukalt välja tuleme. Samas on ka tore, et on olemas sellised videolaenutused, et võid kodus vaadata filme, millal iganes tahad. Sellised platvormid saavad praegusel ajal lisatõuke ja need on veelgi tugevamad ja suurema valikuga ajaks, mil kinod jõuliselt tagasi tulevad. Sellised voogedastused avavad veelgi võimalusi filmitegijatele nähtav olla ja raha teenida.

Et maailmas läbi lüüa, siis kas peab tegema filme, mis on igal pool üheselt mõistetavad, või tohib sisse jätta ka rahvuslikke eripärasid?

Minu kogemus ütleb seda, et proovi kõigepealt teha midagi sellist, mida su enda koduturg tahab näha ja mis siin edukas oleks. Kui proovid sellele ka midagi värsket juurde pakkuda, on tõenäoline, et see meeldib ka mujal. Ei saa kohe välisturgude peale loota, sest seda on raske arvata, mis prantslastele võiks meeldida. Kui filmitegija ei mõtle oma koduturule, siis ei armastata sind kodus ega ei ole sind ka välismaal vaja.

Filmile “1944” tõi rahvusvahelist edu tõi kindlasti see, et igal maal on teise maailmasõja huvilisi ja sõjafilmide huvilisi, aga samas oli lugu uus. Käisime hiljuti kohtumas Tallinna abilinnapea Aivar Riisaluga, kes ütles, et “1944” on esimene film, kus ta näeb, et laetakse padrunisalvi, et kuulid saavad otsa ja lahing on tehtud tõeseks. Tema hinnangul on “1944” lõpuks üks sõjafilm, kus oli kohe näha, et tegijatel on olnud asjatundjad abiks. Meid nõustas peamiselt Leo Kunnas.

Loodame “Apteeker Melchioriga” seoses ka linnapea Mihhail Kõlvarti jutule saada, et Tallinna linn leiaks võimalusi meid veel toetada. Hansalinnad nagu Riia, Narva ja Tartu on juba õla alla pannud.

Millest teie huvi filmide tootmise varsti omal ajal alguse sai?

Minu isa Ilmar Taska oli filmiprodutsent juba nõukogude ajal, kui siin ei olnudki veel sellist terminit. See sõna oli mulle tuttav, sest mu isa elas selleks ajaks Ameerikas ja ma ütlesin kõva häälega välja, et tahan sellist ametit pidada. Kui ma vahepeal telekanalis töötasin, siis tundus, et vist ikka ei jõua selleni. Tekkis küsimus, kas meie turg on piisav, et filmindusega tasuks tegeleda. Aga siis, kui lõpuks sai seda proovitud, siis “Nimed marmortahvlil” näitas, et õigustab küll.

Mille üle te isaga arutate? Kas ta annab teile ka väärt tööalast nõu?

Me oleme aastaid koos töötanud. Näiteks Kanal 2 telekanalis. Eks temalt on nende aastate jooksul õpitud. Kui nüüd kokku saame, räägime rohkem elust ja maailma asjadest üldisemalt. Päris nii ei ole, et anna nõu, mul on mingi filmitehniline mure. Õnneks on nii palju häid professionaale tööl ümberringi, et ma ei pea isa tülitama.

Samas on ta andnud mulle ka palju muid elus tarvis minevaid nõuandeid. Näiteks et kui kingid lilli, siis kohe suur kimp. Või näiteks see, et eriti noorena ja teismeliseeas on inimene mures,  mis mulje ta jätab mingile võõrale inimesele, keda võib-olla kunagi enam ei näe. Isa pani mind mõtlema hoopis sellele, kuidas ma paistan lähedastele inimestele. Kui sa oled meeldiv inimene neile, kes iga päev sinu ümber, siis sa paistad meeldivana ka neile, kes sind ainult korra elus näevad.

Teie viimane suur hitt oli spioonipõnevik “O2” ja sellele järgneb nüüd Melchior. Miks otsustasite just neid filme toota?

Üks põhjus, miks Elmo Nüganeni ja Tiit Aleksejeviga otsustasime teha filmi 1939. aasta sündmustest, oli see, et uurida, mis siis ikka juhtus, mis läks valesti meie riigi minevikus. Miks jäime meie vabadusest ilma, kui Soome jäi vabaks. See on ju painajalik küsimus kõigile, kes Eesti ajaloole tagasi vaatavad. See ajajärk tundus loomulik vaheetapp filmide “Nimed marmortahvlil” ja “1944” vahel. Tookord oli Eesti Vabariik 100 telesarja konkurss, aga me jäime napilt alla seriaalile “Pank”. Kui režissöör Margus Paju ja produtsent Esko Rips soovisid hiljem teha O2-st hoopis mängufilmi, siis see oli hea lõpplahendus, kiita saanud lõpplahendus, mis on saanud ka palju positiivset tagasisidet nii kinokülastajatelt kui ka kriitikutelt.

Mis puudutab apteeker Melchiorit, siis vaatan ikka sellise pilguga ringi, et kus oleksid head lood, mis oleks samas ka kaubamärgid. Päris raske on nullist uut asja tuntuks teha, kui mingisugust eelteadmist publikul pole. Kui filmi aluseks on tuntud raamat, siis on lihtsam ka stsenaariumi teha. Teos annab ette filmi selgroo ja huvitavamad kohad, mis inspireerivaid lugu edasi arendama. Apteeker Melchior on üks suurimaid kaubamärke, ta on kindlasti kirjanduslikult kõige kuulsam tallinlane. Apteeker Melchiori filmi tahtsid teha paljud Eesti produtsendid. Meil on väga tugev tootmismeeskond.

Kuna Melchiori tahtsid filmiks teha nii paljud, siis kas te napsasite filmitootmise kellegi nina alt ära?

Filmi tegemise õigused olid vahepeal juba kellegi teise käes ja ma olin alati kõigile öelnud, et kui te tahate mind kampa võtta, siis oleks tore. Siis jõudsid need õigused kirjanikule tagasi, film ei saanud teoks. Hargla usaldas oma lapsukese siis meile.

Kas see film võib aidata kaasa ka apteeker Melchiori rahvusvahelise edule, nii et teda tuntakse varsti nagu Sherlok Holmesi või Hercule Poirot`d?

Ma väga loodan. See võiks paeluda krimkahuvilisi ja keskaja huvilisi. Ma usun, et Melchiori filmid levivad üle maailma ja tänu filmi edule levib raamat jälle veel paremini ja see tõukab omakorda jälle filmi. Siis tulevad turistid Tallinnasse, et näha lisaks “Teneti” Lasnamäe kanalile ka paiku vanalinnas, kus filmiti Melchiorit.

Ameerikas on produtsendi nimi isegi tiitrites režissööri omast eespool, meil jääb produtsent režissööri varju. Kummal siiski on tähtsam roll filmi valmimisel?

See suhe on umbes nagu laeva kaptenil ja omanikul.  Film justkui kuulub produtsendile, aga režissööri sõna on maksev. See on positiivne, sest kumbki saab vastastikku ju teineteist tagasi hoida vigade tegemisel ja innustada õiget teed käima. Ei ole nii nagu Titanicu omanik ütles kaptenile, et pane aga hoogu juurde, sest tahame teha Atlandit ületades rekordit. Kultuuri vallas diktatuuriga kaugele ei jõua. Kõige edukamalt on produtsent oma mõtte läbi viinud siis, kui mõne päeva pärast tuleb režissöör või operaator või keegi tema juurde tagasi sama mõttega ja ütleb, et kuule, mul tuli selline idee. Siis sa võid täiesti rahul olla.

Öeldakse, et sa ei taha näha, mis su lemmikrestorani köögis toimub. Kuidas on filmide köögipoolega? Kas võtteplatsil valitseb paras segadus?

Eks tõesti levivad veel legendid nõukogude kino tegemise kohta, kus režissöör sõitis ühe autoga ja tema portfell talle teise Volgaga järgi. Või et kuskil pandi generaator põõsa alla, aga filmi võtmise asemel võeti hoopis viina. Need ajad on praeguseks möödanik, sest iga minut võtetel on arvel. Nagu eraettevõtluses ikka, vastutab produtsent nii riiklike kui ka eratoetajate ees. Samuti omaenda pere, rahakoti ja töötajate ees, et film saaks optimaalselt ja parimal viisil tehtud ja oleks ka pärast edukas. Edukas saab olla siis, kui kulude ja kvaliteedi suhe on paigas.

Võtteplatil toimuv on tänapäeval väga efektiivne, väga töine. Igaüks teab, mis on tema ülesanded. Ja kui aus olla, siis võivad filmivõtted olla vahel igavad inimestele, kellel ei ole seal funktsiooni. Sealhulgas ka produtsendile, kui kõik toimib. Filmis peab olema nii palju kihte, see peab olema nii köitev, et inimene tahaks seda ka viies ja kuues kord vaadata ja ikka leiaks sealt uusi asju. Tuleb hoolitseda, et ekraanil või kinolinal oleks detaile ja tegevust. Et tagaplaanilt liiguks läbi õigel ajal õige arv inimesi, et ka natuke fookusest väljas kõrvategelase näoilme mingeid huvitavaid nüansse väljendaks. See kõik nõuab aega ja harjutamist ja uusi duubleid kaamera ees. Filmitempo on kuskil kaks-kolm minutit kasulikku materjali päevas ehk siis 12 tunni töö jooksul. Seda, kuidas film 12 tunni jooksul vaid mõne minuti edasi liigub, ei pruugi olla reaalajas võtteplatsil üldse põnev jälgida.

Viimasel ajal ilmub mitu head Eesti filmi aastas. Oled alles ühe ära vaadanud, kui juba tuleb kinodesse teine ja kolmas. Kas praegu on Eesti filmil käes omamoodi kuldaeg?

Mul on tunne, et käes on tõesti kuldaeg. Eesti filmitegijatel on kogu aeg samm ees tormanud rahalistest võimalustest. See entusiasm on vedanud Eesti filmi populaarust ja mainet üles. Praegune kultuuriminister Tõnis Lukas on tõstnud filmi prioriteediks ning lootus on, et eelarved kasvavad. Eesti filmide populaarsus on saabunud ja küll ka rahastus sammuke taga lontsides tuleb.

Mis on olnud kõige keerulisem ja milline kõige kergem filmitegu viimase aja jooksul?

Ühtaegu raske ja päris kerge filmitegu oli Oskar Lutsu “Talve”. Ma olin juba hästi ammu tahtnud seda filmiks teha. Kõik naersid mu välja ja ütlesid, et mis sa seda vana teemat enam torgid. Aga olles nende eelmiste raamatute, filmide, tegelaskujude ja näitlejate suur fänn, tahtsin selle ammuse idee siiski lõpuni viia. Asi hakkas lõpuks liikuma, kui stsenarist Martin Algus, kellega varem olime teinud komöödiat “Sangarid”, tutvustas mulle režissöör Ergo Kulda. Apollo raamatupoodide ja kinode omanik Ivar Vendelin oli üks vähestest, kes ei naernud mu ideed välja, ja suur tugi oli partneritest Apollo Film Productionist. Järsku olid õiged inimesed koos ja varjusurmas olnud film sai väga kiiresti, kergelt ja sujuvalt valmis ning leidis ka toreda vastukaja.

Millised ootamatud raskused on teid filme tehes tabanud?

Võiks öelda, et praegune aasta on ootamatu raskus. See algas, kui kinod läksid märtsis kinni. Taska Filmil oli sel ajal kinodes kaks filmi – Oskar Lutsu “Talve” ja “Fred Jüssi: Olemise ilu”. Õnneks olid mõlemad filmid selleks hetkeks juba väga palju vaatajad kogunud. “Talvel” oli 150 000 vaatajat ja Jüssi dokumentaalfilmil 50 000 vaatajat. Kinod läksid kinni, kuigi tegelikult oleksid võinud need filmid seal veel edasi joosta. Kõigest hoolimata oleme siiski sel aastal saanud üles filmida nii “Eesti matuse” kui ka Oskar Lutsu “Soo”. Praegu on jäänud “Apteeker Melchiori”  viimased võttepäevad. Loodan, et saame võtted ilusti lõpetada.

Rahastuse ja kaastootjate mõttes on olnud keeruline aasta. Kontaktid, mille Melchiorile Berliini filmiturul leidsime, kadusid nagu sohu, kui kriis peale tuli. Aga õnneks andis kultuuriministeerium mõne päeva eest filmitegijatele lisatoetuse kriisiolukorra leevendamiseks. Selle abil saame filmi valmis teha.

Millised on teie arvates kolm viimase aja parimat Eesti filmi, mis ei ole teie enda tehtud?

Kindlasti ei saa ju mööda “Tõde ja õigusest”. Kuna ma olen ajaloosõber, siis ma ütleksin, et ka “Põrgu Jaan” ja “November” olid kaasahaaravad, kuigi teise nurga alt tehtud, kui meie “Apteeker Melchiori” teeme.

Kas on ka mõni välismaa filmiklassika, mida ta ikka ja jälle meelsasti vaatate?

Mulle väga meeldib Umberto Eco Raamat “Roosi nimi”, aga ka 1980. aastatel sellest tehtud režissöör Annaud film Sean Conneryga peaosas. Raamat ja film mõnevõrra erinevad, aga mõlemad on head. See on üks ilus näide, kuidas väga paksu sisuka raamatu saab toimetada põnevaks ja huvitavaks filmiks.

Millise tundega te vaatate oma nii-öelda last esilinastusel, kui suur töö on tehtud?

Kindlasti väikese ärevusega. Mind väga-väga huvitab, kuidas publik ja saal filmi vastu võtab. Püüan istuda külje peale ja nii taha, kui vähegi võimalik. Siis ma saan diagonaalis enda ees istuvate inimeste reaktsioone püüda. Mu ema on õpetanud, et selja taha vahtida ei ole viisakas.
Esilinastusele on kutsutud väga palju tähtsaid  konkurente ja külalisi, kes ei ole kõige lihtsam publik. Elmo Nüganen on öelnud, et kuskil alguses tuleb nali kindlasti igas filmis ära teha. Siis saab pinge saalis maha ka neilt, kes on tulnud filmi nii-öelda kriitilise pilguga vaatama. Sellepärast kutsun ma ka ajakirjanikke just esilinastusele, kus nad on kogu rahva seas. Mitte pressile mõeldud linastusele hommikul vara, kus 20 ajakirjanikku vaid omavahel vaatavad filmi läbi. See kindlasti ei ole see meeleolu ja atmosfäär, mida pakub täis suur kinosaal. On tore, kui ka arvustajad vaataks publiku keskelt, mitte elevandiluutornist.

Kas teie lapsed tunnevad ka huvi filminduse vastu?

Praegusel hetke kumbki neist otseselt ei ole öelnud, et isa, ma tahan filmitegijaks hakata. Aga minu poeg näiteks töötas mängufilmi “Soo” helimeeskonnas. Ta hoidis poomi, nii et sai endale tööpraktikat. Tütar lõpetas keskkooli ja tegeleb modellindusega, aga “Põrgu Jaanis” oli tal suur roll.

Milliste hobidega te tegelete vabal ajal? Kas käite tennist mängimas, ratsutamas või jahiga sõitmas?

Ma olen väga õnnelik, et see filmitegemine on mulle ka hobi. Aga see ei tähenda, et ma midagi muud üldse ei tee. Toodan näiteks oliiviõli. “Põllumees” on minu jaoks ehk liiga uhke sõna, aga vähemalt olen suure viljaaia pidaja ning oliiviaias töötaja. Kui sealt aega üle jääb, siis mulle meeldib päris raamatuid lugeda, mida sa saab kätte võtta ja lehitseda. Üldiselt loen filosoofilist kirjandust ja püüan sellele ikkagi pühendada tunde nädalas.

Millised on filmid, millega te meid lähiajal veel tahate üllatada?

Üks suur projekt, mida juba ka mainisin, on Mait Metsanurga “Ümera jõel”. Tänapäeval oleme NATO kaitsva tiiva all ja elame ühendatud õnnelikus Euroopas. Vahepeal võis tekkida küsimus, kas üldse on vaja rääkida lugu, kuidas eestlased targalt tegutsedes oma väikse väega suurema ja paremini relvastatud vaenlase vastu said. Aga tundub, et taas on vaja rohkem rääkida selliseid lugusid, mis meile eneseusku ja -kindlust annavad.

Lisaks on mõttes komöödia, mis oleks naisteversioon “Klassikokkutulekust”, kus on peaosas kolm naist. Kui oma generatsiooni armastatuim ja tõsiseltvõetavaim näitleja Mait Malmsten julges teha sellist erilist komöödiat, siis nüüd tuleb leida ka sellised naised. On aeg, et need naised annaksid meeste kolmiku eduloole jalaga taguotsa ja kukutaksid uue komöödiaga eelmise troonilt. 

Taska tuntuimad filmid on näiteks “Nimed marmortahvlil” ja “Klassikokkutulek” 

• 2021 “Eesti matus”

• 2020 Dokumentaalfilm “Fred Jüssi. Olemise ilu”, “O2”

• 2019 “Klassikokkutulek 3: Ristiisad”, “Talve”

• 2018 “Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused”

• 2017 “Igitee”, “Sangarid”

• 2016 “Klassikokkutulek”

• 2015 “1944”

• 2012 “Puhastus”  

• 2011 “Vereringe”  

• 2010 “Phobos”, “Punane elavhõbe”  

• 2009 Dokumentaalfilm “Linnar”, “Mis su nimi on?”  

• 2008 Teleseriaal “Kalevi naised”

• 2006 “Kuldrannake”, “Meeletu”

• 2005 “Röövlirahnu Martin”

• 2004 “Täna öösel me ei maga”

• 2002 “Nimed marmortahvlil”