Abdelrahmani, Amirhosseini, Hazemi, Oleksiid, Andread, Viktorit ja paljusid teisi ühendab asjaolu, et nad on kõik Tallinnas tegutsevad taksojuhid, kes eesti keelt ei oska. "Miks meie teenindajad peavad oskama?" võivad seepeale küsida kõik ülejäänud teeenindusettevõtted. Veel hullem on aga see, et seaduste puudulikkuse tõttu leidub taksojuhte, kes on toime pannud raskeid kuritegusid.

Tallinna taksojuhte, olgu nad äpitaksod või “vana kooli” tavataksod, ühendab see, et nad ei salli, kui kolleegide hulgas leidub neid, kes üldse eesti keelt ei oska või kelle auto on vana või katkine. Taksoroolist ei saa praegu eemal hoida ka narkomaane,  või veelgi hullem – retsidiivsusele kalduvaid raskete kuritegude eest karistatuid.

Taksoturgu korrastavaid ja kliente kaitsvaid seadusetäiendusi pole siiani vastu võetud. Nüüd koostas Tallinna munitsipaalpolitsei loetelu muudatustest, mis oleks vaja ellu viia,  ja saatis selle sise- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Esikohal on siin taksojuhtide eesti keele oskuse nõue.

Taksojuhti sõidutas keeleoskamatu taksojuht

Arvate, et ainult kliendid on pahased, kui neid sõidutav taksojuht riigikeelest aru ei saa? Vale puha. Samamoodi ei salli seda ka teised taksojuhid. Ja kui tavaliselt nähakse vastasleeridena tavataksosid ja uue põlvkonna nn äpitaksosid, siis põgus taksojuhtide küsitlemine näitab: keele oskamise vajaduse  küsimuses ollakse ühte meelt. Eriti solvatuna tunnevad end venekeelsed juhid, kes pidanud keele õppimiseks vaeva nägema. Samas ei kohusta teatavasti miski nn äpitaksojuhti eesti keeles rääkima või sellest aru saama.  

Yandexi märgiga ehk moodsa äpitakso juht Andres passib kundet otse Tallinna volikogu kõrval. Ta on noorem mees, töötanud varem Obersti taksofirmas, aga läinud nüüd äpitaksosse, sest “seal saan viia kasvõi vanaema üle tee ja keegi firmas ei nori, et liiga lühike ots”.

“Ükskord viisin oma auto remonti ja tellisin ise takso,” lausub ta. “Tuli araablane, kes ei osanud ei eesti ega vene keelt. Toksis oma telefoniekraani. Ma talle kuidagi selgitasin inglise keeles, kuidas kohale jõuda. Minu pärast las töötavad. Aga keelt peaksid vähemalt algtasemel ikka oskama.”

“Liiga palju hoolitsetakse võõraste ja liiga vähe omade eest,” võtab taksonduses toimuva omakorda kokku Viru tänava elektritaksopeatuses kliente ootav juht Boriss. “Kui reisijaga autos midagi juhtub, siis ei osata ju midagi ette võtta.”

Abdelrahman, Amirhossein, Hazem, Oleksii, Andrea, Seyran ja paljud teised, nende hulgas ka eesti keelt mitte oskavad venekeelsed, ei ole saanud teenindajakaarti mitte  Tallinnast, vaid mõnest teisest Eesti omavalitsusest. Tallinnas ei anna munitsipaalpolitsei nimelt teenindajakaarti, kui soovija ei oska piisavalt eesti keelt. Teistes omavalitsustes sellest numbrit ei tehta, sest keeleseadust võib tõlgendada mitmeti. Kui oled aga saanud teenindajakaardi, võid sellega sõita Eestis ükskõik kus. Abdelrahman on saanud kaardi tänavu septembris Viljandist, Amirhossein Narvast, Vitali ja Seyran Maardust ja nii edasi.

Teistes omavalitsuses lähtutakse n-ö iga juhi oma vastutusest: keeleinspektsioon kontrolligu ja karistagu. Tegelikus elus on keeleinspektsioonil väga väikesed võimalused umbkeelsete taksojuhtidega heitlemiseks.

Iseennesest on paljud taolised taksojuhid ju tublid inimesed. Abdelrahman on muide asjalik jalgpallur, esindas ühte meie klubi. Kui kaua võtaks tema kolleegil, teisel hakkajal mehel, tehnikaülikooli tudengil, iraanlasel Amirhosseinil ära B1 tasemel keele õppimine, võib vaid oletada. Lisaks esitas ta mupole paberi peal Iraani juhiloa. Eestis selline paraku ei kehti. See ei takistanud tal Narvas 27. augustil siiski teenindajakaarti saamast.

Mõistagi sõidetakse teistest omavalitsustest saadud teenindajakaartidega Tallinnas, sest siin on suurem lootus kliente leida. Munitsipaalpolitseil pole omakorda õigust keeleoskuseta taksojuhilt teenindajakaarti ära võtta. Veelgi enam. Teenindajakaardi andmist ei saa keelata ka siis, kui ei oska inglise, vene või mõnda teist laialt kasutavat keelt. Teoreetiliselt on kliendiga võimalik suhelda märkide keeles ja tõlkeprogrammiga.

“Sa usaldad ju taksojuhi kätte sageli mõne oma lähedase elu ja kui too ei oska hädasituatsioonis käituda või lähimasse haiglasse sõita ja opereerib ainult Waze´iga (navigatsiooniprogrammiga) – no siis pole ikka midagi öelda,” ütleb ettevõtja Valdo Tõnissoo. Kaugemas minevikus on ta ka ise taksojuhina töötanud ja mäletab nn atestatsioonikomisjoni, mis taksojuhi oskusi ja tänavate tundmisi vaagis. “Ma pean taksojuhiks olemist ikka ametiks,” lisab ta. “Taksojuht on ühiskonnaelu peegel.”

Eesti keel edulool jalus

Tallinna munitsipaalpolitseis juhib taksokontrolli gruppi autojälituses jm töötanud endine kogenud riigipolitseinik Aivar Melnikov. Tema sõnul võeti ühistranspordiseadusest B1 keeleoskuse nõue välja 2016. a. B1 tasemeta ei saanud kuni selle ajani teenindajakaarti taotleda.
Kuid keeleseaduses on samas ikkagi kirjas, et teenindaja peab oskama teenindada eesti keeles. Mupo taktika on seejuures lihtne: lähtutaksegi keeleseadusest. Ja erinevalt teistest omavalitsustest ei veeretata vastutust vaid keeleameti kaela, et nemad kontrolligu ja muu pole meie asi.

Kui taksojuhi teenindajakaardi taotleja ei suuda oma soovi mupo ametnikele eesti keeles väljendada ja põhjendada, siis teenindajakaarti välja ei anta.

Reformierakonna valitsuses nähti 2016. a eesti keeles vaid segavat faktorit jagamismajanduse pidurdamatus võidukäigus ja Eesti eduloos. On ju jagamismajanduse firmasid võrreldud Skype`i jt suursaavutustega.

Ükski poliitik ei taha samas ka eesti keele tapja mainet.

Kui ühistranspordiseadus 2016. a kevadel-suvel “segavast”  keeleoskusnõudest “puhastati”, väljendas toona riigikogu majanduskomisjoni juhtinud Toomas Kivimägi end üsna jesuiitlikult. “Teenindajakaardi andjal nagu ka keeleinspektsioonil on põhjendatud vajadusel jätkuvalt õigus kontrollida taksojuhtide eesti keele oskust,” ütles ta märtsis 2016 Postimehele.

Mõistagi ei ole aga keeleinspektsioon vilkuritega autodega ja turskete korrakaitsjatega varustatud politseiüksus, kes keeleoskamatuid taksojuhte mööda linna jälitaks.

Umbkeelseid “äraarvamatul hulgal”

“Teenusepakkujate seas leidub äraarvamatul hulgal umbkeelseid taksojuhte,” väidab omakorda keeleameti juht Ilmar Tomusk. “Nende eesti keele oskus tuleb kõne alla alles siis, kui klient on esitanud keeleinspektsioonile kaebuse ning inspektsioonil õnnestub taksojuhiga ühendust võtta, tema keeleoskust kontrollida, teha ettekirjutus nõutava taseme omandamiseks ning eksami sooritamiseks. Asjaajamine ja suhtlus sellise juhiga toimub üldjuhul inglise keeles.”

Märksõna on siin ühtlasi “kui õnnestub”. Kui juht väidab end keeleinspektsiooni meilipöördumise peale asuvat ajutiselt mõnes teises riigis, siis nii jääbki. Tavaliselt ei ole taksojuht ise seejuures nõutavast keeleoskusest kuulnudki. Ühes kuus saab keeleinspektsioon taksojuhtide keeleoskuse kohta üks-kaks kaebust.

Keeleameti juhi Ilmar Tomuski selgituste taustal jääb üle tõdeda: sanktsioonid on pigem kosmeetilised. Millist taksojuhti hirmutaks näiteks 70-eurone sunniraha? Ja seegi määrataks teoreetiliselt alles aasta pärast juhi vahelejäämist.

Jagamismajanduse esindajad viitavad omakorda, et kliendil on võimalik äpi kaudu valida eesti keel, kui ta programmis tellimust esitades ja arveldades suhtleb. Teisalt viib see kriitikute meelest aga olukorrani, kus see pretsedent laieneb hiilivalt teenindusse laiemalt.

Näiteks piisab, kui muukeelsete teenindajatega poes või restoranis on kliendiga eesti keeles suhtlev programm. Eriti luksides poodides siis võõrkeelsete kõrval näiteks üks eesti keelt oskav teenindaja. Kõik teenindusettevõtted võivad küsida: miks tehakse jagamismajanduse taksodele erand? Ja miks meie ei või osaliselt opereerida keeleoskamatute teenindajatega, kasutades IT-lahendusi. Seda enam, kui see toob töökõukulu allapoole.

Kahtlemata oli 2016. a keelenõude väljavõtmine ühistranspordi seadusest jagamismajanduse ettevõtete nagu Bolt jt jaoks jaoks suur võit. Segavaks faktoriks jäi vaid keeleseadus. Ja sellele viidates taksojuhtidelt ikkagi keeleoskust nõudvad keeleinspektsioon ja Tallinna munitsipaalpolitseiamet.

2019. a Eesti jagamismajanduse liitu juhtinud Kristjan Vanaselja, töövahendusfirma GoWorkaBit tegevjuht, on mõistagi liidu ühishäälena rünnanud ka neid viimaseid eesti keelt hoidvaid bastione. Bolti jt ettevõtteid esindav ühing kirjutas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM), et mupo käitumine eesti keele oskuse nõudmisel hävitab ettevõtlusvabadust.

Munitsipaalpolitsei juhtivspetsialisti Aivar Melnikovi sõnul on amet omakorda juba kaks aastat järjest taotlenud MKM-ilt ühistranspordiseaduse täiendamise algatust, et B1 või suhtlustasemel keelenõue ikkagi taas ühistranspordiseadusesse tagasi tuua. MKM-i nõunik Taavi Audo omakorda teatab, et asjaga tegeletakse: “Ka uuel aastal jätkatakse ühistranspordi seaduse muudatustega, millega on võimalik sama teema uuesti riigikoguni viia.”

Kes kaitseks taksosõitjat?

Lisaks keeleoskuse nõude taas sisseviimisele ühistranspordi seadusesse on mupo üldiselt sõnastanud veel rea ettepanekuid, kuidas võiks taksondust korrastada. Need on hiljuti  saadetud lisaks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ka siseministeeriumile, et leida tuge seaduse algatusteks.

Tallinna liikluses leidub näiteks taksojuhte, kes on toime pannud raske kuriteo – seksuaalkuriteod, tapmine, pedofiilia jpm. Teenindajakaardi jm formaalsuste menetlemine, mis annab õiguse taksojuhina tegutseda, käib majandustegevuse registri (MTR) kaudu. Mingeid märkeid seal inimese nime juures ei ole, kui ta on mingi rikkumise või koguni kuriteo toime pannud. Samas peaks ikkagi ametnikel, kes teenindajakaarte välja annavad, võimalik olema MTR-is näha, kas ja mille eest on taotlejat karistatud.

“Me oleme kohanud olukordi, kus juht auto ümber joobes tantsib,” sõnab mupo juhtivspetsialist Aivar Melnikov.

Lisaks narkosõltlastele pääsevad praeguste seaduste taustal taksorooli ka narkokuritegusid või pisivargusi toime pannud juhid. Omaette küsimus, kuidas kontrollida laiast ilmast siia saabunud ja äpitaksoga sõitvate inimeste tausta. Seksuaalkuriteo süüdistusega on tänavu kohtu all näiteks üks egiptlane ja üks sudaanlane. Mõlemad sõidutasid joobes naisterahvaid.  

“Ühtsed taksonõuded tuleb kehtestada üle riigi,” ütleb mupo juhtivspetsialist Melnikov, kelle sõnul tuleks omavalitsuste erisused kaotada. Näiteks peaksid piirhinnad samuti olema üle Eesti võrdsed.  Samamoodi tuleks taksojuhtidele taastada ametikoolitus. Lisaks peaks kohustama kõiki, nii äpi- kui tavataksosid, tööajal plafoonidega sõitma. 

ILMAR TOMUSK: Keeleoskust tuleks kontrollida enne teenindajakaardi saamist

Keeleameti juht Ilmar Tomusk on ühte meelt munitsipaalpolitsei juhtidega selles osas, et taksojuhi keeleoskust tuleb kontrollida enne teenindajakaardi saamist. “Kui pole eelkontrolli, teeb see järelkontrolli väga keeruliseks,” ütleb ta.

“Võib-olla eeldasid ettevõtjad ning neid toetama asunud poliitikud, et nutirakenduse kasutuselevõtuga lahenevad taksojuhi ning kliendi suhtlusprobleemid justkui iseenesest, kuid seda ei ole juhtunud,” ütles keeleameti juht Ilmar Tomusk. “Liikluses esineb palju määramatust nagu ohuolukorrad, marsruudimuudatused, kliendi lisaküsimused teenuse hinna ja muude tingimuste kohta jms. Keeleoskus on vajalik ka selleks, et juht suudaks lugeda ajutisi liikluskorraldusvahendeid, kutsuda õnnetuse korral abi ning lahendada probleeme, mida pole võimalik lahendada riigikeelt oskamata.”

Kuna mupo ei anna keeleoskuseta taksojuhile teenindajakaarti, kaebavad kliendid tavaliselt nende taksojuhtide peale, kes saanud kaardi teistest omavalitsustest, aga sõidavad Tallinnas. Kui klient on keeleinspektsiooni teatanud, et taksojuht ei oska eesti keelt, uurib keeleinspektsioon kõigepealt mupost, kas too juht on teenindajakaardi saanud. Kui on, siis teeb keeleinspektsioon juhile ettekirjutuse, millega kohustab keelt mõistliku aja ehk aasta jooksul ära õppima. Kogu selle aja saab juht taksoga edasi sõita. Seejärel kontrollitakse, kas juht on keele suhtlustasemel ära õppinud. Kui mitte, on õigus määrata sunniraha. Praktikas on määratud 70-euroseid sunnirahasummasid.

“Me ei käi taksosid kontrollimiseks kinni pidamas,” toonitab Ilmar Tomusk, et asja hakatakse uurima konkreetsete kaebuste põhjal. Samas esineb juhtumeid, kus taksojuhiga ei õnnestugi kokku saada, sest ta väidab end asuvat mõnes teises riigis.

KALLE KLANDORF: Juhi taustakontroll ja eesti keele nõue pole ahistamine

“Taksojuhiks soovib iga nädal ligi sadakond inimest ja kuna tung on suur, siis seda enam peaksime rõhuma teenuse kvaliteedi tõstmisele,” ütleb Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.

Kalle Klandorf märkis, et kindlasti tuleb B1 tasemel eesti keele oskust või vähemalt taksojuhi tööks hädavajalikku keeleoskust nõuda kõigilt taksojuhtidelt.  Ka nendelt, kes töötavad nn äpitaksodena või infoühiskonna teenuse platvormil. Lisaks keeleoskuse nõudele peab olema võimalik süvitsi kontrollida samuti kõikide taksojuhtide tausta, mis puudutab võimalikku karistatust või seotust narkoga. Olgu siis tegemist nn vana tüübi või platvormitaksodega – siin ei tohiks Klandorfi sõnul vahet teha.

“Kui MKM-ist on kritiseeritud, et me segame ettevõtlust, siis alles hiljuti kirjutas Eesti Ekspress juhtumitest, kus somaallast ja egiptlast süüdistatakse seksuaalkuriteos,” sõnas Klandorf. “Loomulikult ei ole valdavalt tegemist kurjategijatega.  Aga kuna nad eesti keelt ei oska, siis tavalise taksokasutaja jaoks teeninduskvaliteet langeb.” Kehv on seejuures, et tavainimene, kes sattunud eesti keelt mitte oskava taksojuhiga kokku, võib seejuures arvata, nagu linn kuidagi soosiks neid. Kuid teenindajakaart on saadud hoopis mujalt.

Üks ettepanekutest, mis munitsipaalpolitsei on ministeeriumitele teinud, on lisaks keeleoskusele veel ametikoolituse nõue. “Kui mu onu tuli sõjaväest 1960ndate algul, ja läks taksojuhina tööle, siis pidi ta enne, kui rooli lubati, väga hästi tundma Tallinna linna,” ütles Klandorf. Praegusajal esitatakse paljudes Euroopa linnades, kasvõi Brüsselis või Londonis taksojuhtidele samuti kõrgeid nõudmisi.

Jagamismajanduse esindaja: muudatuste eesmärk on välismaalasi tõrjuda

Eesti jagamismajanduse liit on vaid mööndustega nõus mupo ettepanekutega siseministeeriumile muuta seadusi nii, et taksondust saaks tõhusamalt kontrollida. Selgesõnaliselt seistakse aga vastu soovile kehtestada ühistranspordiseaduses taas keeleoskuse nõue.

Liidu tegevjuht Keiu Roosimägi märkis, et niinimetatud äpitaksode klientidel on võimalus valida taksorakenduse kasutamisel kasutuskeeleks eesti keel või soovitud muu keel. “Seega saab tarbija selliste rakenduste alla laadimisel valida eelistatud keele, misjärel kuvatakse kogu info valitud keeles, sh eesti keeles,” ütles ta. “Valides rakenduse kasutuskeeleks eesti keele, võimaldatakse kliendil sisestada sihtkoha ning asukoha valik eesti keeles. See on teenuse kasutamiseks vajalik teave.”

Samamoodi käib arveldamine läbi rakenduse ja samuti eesti keeles. “Keelenõude seadmise eesmärk saab olla infoühiskonna teenuse puhul ainult välismaalastest juhtide eemal hoidmine tööturult,” ütles Roosimägi. “Meie liitu kuuluvad taksorakendused teevad koostööd ka politsei- ja piirivalve ametiga tagamaks, et kõik teenust osutavad inimesed viibivad Eestis legaalselt.”

Pisut leebemalt suhtutakse teistesse ettepanekutesse – näiteks seada teenindajakaardile jt taksolubadele viieaastane kehtivusaeg, mille järel dokumendid uuesti üle vaadatakse. Praegu on need tähtajatud. “Kui sellega suudetakse tagada olukord, kus kõikide dokumentide olemasolu kontrollitakse paremini ja see aitab omavalitsustel kontrollida isikute tausta tõhusamalt, s.t turul kehtib õiglane konkurents, siis ei näe jagamismajandus selles probleemi,” ütles Roosimägi.

Mis puudutab aga ettepanekut, et kõikidele taksodele, ka jagamismajanduse omadele peaks kehtestama vanusepiirangu, siis siin tuleks Roosimägi arvates läheneda laiemalt.  “Taksode arv Tallinnas Eestis ei ole nii suur, et see omaks märkimisväärset mõju,” ütles ta mõtte kohta, et kõik taksod peaksid saastenormide osas vastama Euro 5 standardile. “Sellised nõuded peaksid siis olema kehtestatud kõikidele teenust osutavatele autodele, sh muu ühistransport, kullerid, väikekaubikud, ametiautod jne.”

Taksojuhtide kohaliku keele oskuse nõue on Euroopas tavaline

Euroopa riikides nõutakse üldiselt kõikjal taksojuhtidelt riigikeele oskust, mõnedes riikides lisaks sellele veel ühte võõrkeelt.

Kui tutvuda eri riikides taksojuhtide kohta kehtestatud nõuetega, ilmneb, et keeleseaduse alusel on riigikeele oskuse nõue kehtestatud peale Eesti ka Lätis ja Leedus.

Mitmes teises riigis on keeleoskusnõue esitatud taksoveolubade väljaandmist reguleerivas õigusaktis, nt Inglismaal (B1-taseme nõue), Taanis ja Soomes. Põhjanaabrite juures tuleb sooritada taksojuhi eksam, mis toimub soome või rootsi keeles, ja teenuse osutamiseks vajaliku keeleoskuse peab tagama taksoettevõtja. Samamoodi nõutakse B1 tasemel keeleoskust Tšehhis, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis, Luksemburgis jt maades. Mitmes riigis, näiteks Kreekas ja Bulgaarias nõutakse peale riigikeele ühe võõrkeele, üldjuhul inglise, oskust vähemalt algtasemel. Brüsselis nõutakse taksojuhilt peale prantsuse keele ka hollandi ja inglise keele oskust algtasemel.
Allikas: Ilmar Tomusk, keeleameti peadirektor

Koroonaviirushaigus on vähendanud taksojuhiks pürgimist

• Koroonaviiruse levik on taksojuhiks pürgimist vähendanud. 2019. a on Tallinnas välja antud 2164 teenindajakaarti, 2020. aastal kuni praeguseni 1168.

• Viimase viie aasta jooksul ehk 2015. a oktoobrist praeguse ajani on Tallinnas välja antud kokku 9253 teenindajakaarti, mis praegu kehtivad.

• Tegelikku taksode arvu Tallinnas see number aga ei näita, sest pealinnas sõidavad ka kõikidest teistest omavalitsustest teenindajakaardi saanud juhid.

• Eestis tegutseb üldse kokku umbes 12 000 kehtivate litsentsidega taksot.