"Kontorisse ei tohi üldse enam minna. Mingi rutiini säilitamiseks tulen hommikul siiski kontoriukseni ja siis lähen koju tagasi," kirjutab 40. eluaastates mees eriolukorra ajal peetud päevikus.

Kultuuriteoreetik Leena Kurvet-Käosaare sõnul kirjutati Kirjandusmuuseumile laekunud koroonapäevikutes enim sotsiaalse isolatsiooni tundest. Tööga seonduvalt kirjutati muutunud töökorraldusest, enamasti kodukontori kontekstis selle efektiivsusest või ebaefektiivsusest, töö- ja koduülesannete segunemisest, aga ka tavapärase tööalase suhtluse ja rutiini kadumise poolt põhjustatud sotsiaalse isolatsiooni tundest.

Päevikuid kirjutasid ka õpilased erinevatest kooliastmetest. Põhikooli õpilased kirjutasid peamiselt motivatsiooni puudusest ja igavusest. “E-koolis teen nii nagu oskan, jätan ühe asja pooleli, sest mõte on koos. Kuidagi tujutu on olla. Suhtlen discordis ja sõbrad ütlevad ka, et on vist hullud, sest tahavad kooli,” kirjutas üks põhikooli õpilane.

Kõrgkoolis oli kaugõppe kogemus positiivsem, eriti eriolukorra alguses. Hinnatakse vaheldust, uusi õppimisviise ja võimalust õppetööd ja muid tegevusi kombineerida. Eriolukorra jätkudes aga tõusis esile motivatsioonipuudus ja ülejõu käiv ja üksluine õppekoormus.

Kurvet-Käosaare sõnul kajastub päevikutes omaette teemana lapsevanemate roll õppetoena. “Mõnes päevikus hinnatakse võimalust olla enam seotud lapse tegevusega, aga suureks probleemiks on raskused laste motiveerimisel, koolitöö konarlik korraldus, kõige enam aga kohustuste järsk kasv ja raskused töö ja vanemakohustuste täitmisel,” ütles ta.

Hirmu tekitasid nii uudised kui kuulujutud

Ohtude ja hirmude teema käsitlemisel oli oluline roll kaudsel teel, näiteks uudistest või kuulujuttude kaudu hangitud informatsioonist. Näiteks kirjutab Saaremaalt pärit naine: “Kohalikus lehes on üleskerkinud küsimus, kas Kuressaare tänavaid tuleks desinfitseerida, sest viirus levib ka jalataldade kaudu.”

“Kaudsel teel saadud informatsiooni suhtusid autorid sageli irooniliselt või skeptiliselt. Otsesed hirmud on eelkõige seotud ohuga nakatuda, aga ka hirmuga, et inimeste võime sotsiaalsuseks kahaneb pöördumatult, samuti üle-eestilise või ülemaailmse majanduslanguse ohuga,” rääkis dotsent.

“Kuigi kardetakse nakatuda ei kirjutatud üheski päevikus pikemalt sellest, mida viiruse kulgemise puhul konkreetselt kardetaks,” lisas ta.

Riiklikke korraldusi kahtluse alla ei seatud

Päevikuid uurinud kultuuriteoreetiku sõnul ei käsitletud hinnanguid riiklikule korraldusele päevikutes palju. Ükski kirjutaja ei seadnud kahtluse alla vajadust eriolukorraks ja otsuse vastuvõtmises nähti elanikke toetavat meedet. Päevikud andsid aga kriitilisema hinnangu viiruse levimise põhjustele, eriti Saaremaal ja ka Tartus.

Käsitleti nii riiklikku tuge kui toe puudumist. Toe osas kõige enam tõusis esile informatsioon ja tuge pakkuvate materjalide mõju. Näiteks kirjeldas üks lapsevanem sotsiaalministeeriumi Instagrami lehel olevaid soovitusi. “Sotsiaalministeerium paneb Instagrami postitusi teemaga “COVID-19 nõuandeid lapsevanematele”, sõnumi nr 5 teemaks oli “Ole rahulik ja tegele stressi maandamisega” … juba iseenesest selliste mõtete lugemine mõjub teraapiliselt ja kuidagi rahustavalt, annab tunde, et teistel on ka raske, kõigil on praegu stressi rohkem kui tavapäraselt,” kirjutas 30. eluaastates naine.

Sotsiaalse isolatsiooni mõju vaimsele tervisele

Kõige enim levinud probleem, sotsiaalne isolatsioon, tekitas vaimse tervise probleeme peamiselt neile, kes on juba varasemalt vaimse tervise probleemidega maadelnud, kuid tõusis ka nende ärevus, kel ei ole varasemalt probleeme olnud. Sotsiaalse isolatsiooni põhjusena mainitakse eelkõige piiratud suhtlemisvõimalust. Laiemas harilike tegevuste mõõtmes kui isoleeritust lähikondsetest, aga ka piiratud liikumisvabadust üldiselt, samuti võimaluse puudumist üksi olemiseks.

40. eluaastates naine Tartust kirjutab 4. mail: “Nii kergesti virvendab see mõttetuse tunne ja tegemine. Mis on üldse põhjust, milleks elada, kui lõpuks on lihtsalt hajumine, ja sama hästi võiks ka kohe mitte olla? See tunne tuleb sageli jälle peale, see on depressiooni sümptom. … Olen viimasel ajal närvilisem ja vähem rõõmsam. Mis siin tahtagi, kui olen kodus istunud nii kaua. Eriolukord.”

Mitmes päevikus käsitleti eriolukorra negatiivset mõju eelneva vaimse tervise probleemi puhul. Niisugustes päevikutes rõhutatakse professionaalse toe, näiteks psühholoogide ja psühhiaatri puudulikkust või puudumist.

Sotsiaalse isolatsiooni teema ei tulnud aga esile ainult probleemina. Pakuti välja ka viise selle lahendamiseks ja leiutati uusi suhtlemisviise. Olgu siis tegu regulaarse ettelugemisega telefoni teel vanemaealistele sugulastele, skype pidudega või ka temaatiliste väljapanekute seadmisega kortermajade aknale. “Niisuguste lahenduste leidmine ei tähenda paraku aga, et see tunne täielikult leeveneb või sellised suhtlemisviisid osalejate jaoks tegelikult töötaksid,” ütles Kurvet-Käosaare.

Kultuuriteoreetiku jaoks oli üllatav, et päevikutes käsitleti vähe toimetulekut igapäevaeluga praktilise elukorralduse tasandil ehk n-ö nipid igapäevaelu korraldamisel. Üks tore näide pärineb aga 60.  eluaastates naise päevikust: “Ootamatult võttis meie vanim poeg, kes viibib Oxfordi doktorandina välitöödel Birmas, käsile meie varustatuse toiduga. Ajavahe andis talle võimaluse olla hommikul tõuestes esimene Coopi toidupoe järjekorras. Nii olime kogu kriisiaja hästi varustatud.”

Tulevikku näht pigem helgemates toonides

Pandeemia mõju tulevikule laiemalt nägid paljud autorid ette positiivse muutusena. Kirjutati elu aeglustumisest, võimalusest enam endasse süüvida, tarbimisühiskonna võimalikust taandumisest, samuti planeedi tervise parandamisest.

30. eluaastates mees kirjutas: “Kui see kord kõik läbi saab, siis siit võib tulla mitu positiivset murrangut suhtumises ja õppeviisis. Ei pea tormama kogu aeg või üritama võimalikult palju korraga kogeda, et saab rahulikumalt ka asju teha ja midagi tegelikult ei juhtu sellest… Maailm läheb suuremaks ja aeglasemaks jälle.”

Päevikukogumine jätkub ning lähipäevil on kirjandusmuuseumil plaanis välja kuulutada uus kutsung. Tulevikus on võimalik kõigil huvilistel päevikuid lugeda.

Eesti kirjandusmuuseum poolt korraldatud eriolukorra päevikute kogumisaktsiooniga kutsuti üles inimesi eriolukorra ajal päevikud pidama ning need hiljem muuseumile saatma. Aktsiooniga sooviti täiendada eluloo kogu, mille eesmärk on ajaloolise ja kultuurilise mälu kogumine ja säilitamine. Lisaks toimis päeviku pidamine ka eneseanalüüsi ja toimetulekuvahendina. Päevikud pakuvad sissevaateid argikogemusest eriolukorra ajal.

Kliiniline psühholoog: kriisist aitab välja arukas kohanemine

Kliinilise psühholoogia dotsendi Kirsti Akkermanni sõnul on üldteada, et koroonaviiruse pandeemia tõi kaasa absoluutselt kõigi vaimse tervise riski suurendavate tegurite võimendumise. Ennustamatus, ebamäärasus, sotsiaalne isoleerumine, füüsiline distantseerumine ja sissetulekute vähendamine on vaid mõned neist.

Kuu aega pärast eriolukorra väljakuulutamist tehtud küsitlusest ning jätku-uuringust sügisel nähtub, et 60% küsitluses osalenutest väitis, et neid häirib olukord väga palju või mõõdukalt. “See on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale,” ütles Akkermann.

Akkermanni sõnul näitasid tulemused, et inimesed järgisid piiranguid jõudsasti. 70% vastanutest vastas, et on sotsiaalseid kontakte vähendanud ning paljud tõid välja liikumispiirangutest kinnipidamist. Vähenes ka tähtsate sündmuste pidamine, ka hirm enda või lähedaste haigestumise ees oli märkimisväärne.

Uuringu üheks eesmärgiks oli vaadata ka seda, kuidas inimesed raporteerivad või tajuvad oma seisundi muutust ja võrreldes 2014. aastal sarnaselt läbiviidud uuringuga on inimeste emotsionaalne seisund oluliselt kõikuvam. Akkermanni sõnul on see väga muret tekitav. 

“46% ja 40% oli kõrgenenud risk depressiooni või üldistunud ärevuse tekkeks. Insomnia probleemid olid väga suurte riskitasemega väga suurel hulgal inimestel,” ütles Akkermann. “Meie uuringud lähevad kokku teistes riikides tehtud tulemustega, mille järgi on ligi pooled elanikkonnast kriisiolukorras väga häiritud.”

Teatud toimetuleku meetodeid nagu lähedaselt toe otsimine ja probleemide lahendamine, kasutasid kõik vastanutest. Akkermanni sõnul on märkimisväärne, et toimetuleku meetodid, mida kasutasid edukalt kohanenud inimesed on kõik seotud eneseregulatsiooni oskustega ehk emotsioonide regulatsiooniga, sellega kuidas olukorda raamistada. “See info ütleb, et saame ennetada ja kriisis sekkuda ning kujundada inimeste toimetulekut,” lisas ta.

25% vastanutest tõdes, et on abi otsinud kas perearstilt, vaimse tervise spetsialistilt, hingehoidjalt või muudelt abistajatelt. Puudust tunti aga arstiabi kättesaadavusest, psühholoogilisest nõustamisest, kontaktist lähedaste ja kolleegidega ning inimlikust puudutusest.

Akkermanni sõnul on koroonaviirus toonud vaimse tervise probleemid laiema avalikkuse ette ja saanud rohkem tähelepanu. “See on võimalus sotsiaalse diskursuse muutuseks ja vaimse tervise probleemidega seotud stigmade vähendamiseks,” ütles ta ja lisas, et algatatud uuringud aitavad jõuda rääkimisest muutuseni, ennetada vaimse tervise probleeme, leida kulutõhusust ja informeerida. “Arukas kohanemine ongi see, mis meid lõpuks edasi viib ja kriisist välja aitab.”