"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
VIDEO! Vello Salo mälestustoas Pirita kloostris hoitakse suurmehe vaimu elus (0)
02. detsember 2020
Albert Truuväärt

"Meie olime nagu isa ja tütred, aga meil oli südames alati, et kunagi, kui isa Vellot enam ei ole meie seas, siis hoiame seda tuba, kus ta töötas pühakirjaga, tema mälestuseks – see on täiesti püha paik," ütles Birgitta kloostri ülemõde Ema Vimala.

 

Seitse aastat tagasi kohtus “Kultuurimeetri” toimetaja Maris Johannes Pirita kloostris Vello Saloga. Nüüd käis ta uurimas, kuidas suurmehe vaimu kloostris hoitakse.

“Isa Vello lasi ise panna oma eluruumide uksele sildi “Siin sündis Pirita psalter” – ta tõlkis piibli salme siin toas aastaid ja kui psalter sai tõlgitud, siis ta pani aumärgi. See märgib ka auväärset kohta, kuhu me oleme sisenenud,” näitas Marge-Marie Paas, kes on Vello Salo mälestustoa looja, Salo toa uksel olevat silti.

Seitse aastat tagasi, aastal 2013, tutvustas Vello Salo “Kultuurimeetris” Johannesele Eesti Entsüklopeedias olevat artiklit armastuse kohta: “Hoidke kuskilt kinni, et te ümber ei kuku. Seda ei oleks mina karta osanud: “Armastus: viha vastandtunne” – kes vihata ei oska, see ei tea, mis armastus on…” imestas Salo entsüklopeediasse jõudnud definitsiooni üle.

“Ma pidasin vabade kunstide professorina aasta otsa loenguid armastusest – vaadake sealt!” ütles ta, et temal on teistsugune tõlgendus.

Salol olid kõik tema asjad reisides kaasas

Birgitta kloostri ülemõde Ema Vimala rääkis, et Isa Vello elas Pirita kloostris 18 aastat. “Meie olime nagu isa ja tütred, aga ikka meil südames oli alati, et kunagi, kui isa Vellot ükskord enam ei ole meie seas, siis hoiame seda tuba, kus ta töötas pühakirjaga, tema mälestuseks – see on täiesti püha paik,” sõnas ta.

Paas näitas Salo toa uksel olevat väikest kleepsu. “Töö vajab vaikust ja selleks, et Pirita kloostri õed ei segaks teda, pani ta uksele sildi – see oli küll väljaspool: “Vait kuni 17.55″. Ühesõnaga, tal on vaja vaikust, ärge tulge oma kohvitassiga,” näitas Paas Salo käekirjaga lipikut.

“Isa Vello oli maailmamees, ta oli rändur, palverändur ning ta elas ja viibis väga paljudes riikides. Need asjad, mis olid temal olemas, ütleme Roomas, Saksamaal või Kanadas, kus iganes ta siis viibis, või õpetajana Jeruusalemmas, tal on kõik need asjad alles. Oli see siis raske trükimasin või õpilaste kursusetööd – ta võttis kõik endaga kaasa. Nende samade suurte kohvritega jõudsid need Kanadast lõpuks Eestisse,” näitas Paas.

Päevikud prantsuse, heebrea, itaalia ja ladina keeles

Paas rääkis ka, et isa Vello pidas terve elu päevikuid. “Nüüd võivad kõik huvilised või uurijad küsida, et kus need päevikud siis on? Rahvusarhiivis on kokku lepitud, et nad sorteerivad ja korrastavad isa Vello arhiivi 4–5 aasta jooksul, aga lugeja võiks vaimu valmis panna, et need päevikud on väga väheses osas kirjutatud eesti keeles, nad on prantsuse, heebrea, itaalia ja ladina keeles valdavalt. Kui need keeled on omandatud, siis ehk saab tutvust teha ka nende sisuga,” märkis ta.

2013. aasta “Kultuurimeetris” näitas Vello Salo Maris Johannesele oma kõige vanemat, esialgses köites raamatut, mis on pärit aastast 1592: “See on jesuiidi paater Antonio Possevino raamat tema Moskvas käigust ja sisaldab ka 1585. aastal Tartust kirjutatud kirja. Seal on öeldud, et siin on meie esimene “public relations” (Possevino kiidab seal kohalike talupoegade jumala-armastust – toim.).”

“See käis Euroopas ajakirjanduse asemel ringi ja seda siis loeti ja näidati teistele. Ja see oli odav, 30 dollarit. Ja köide on tolleaegne,” selgitas Salo.

Paas ütles, et Salo raamatukogu on kõigile avatud ja sinna võib kohapeale minna raamatuid lugema. “Uurimise eesmärgil anname lühiajaliselt neid teavikuid ka välja. Nii et siin tegelikult on küll, mida vaadata ja lugeda, aga selleks tuleb võtta aega,” kutsus ta huvilisi Salo raamatukoguga tutvuma.

Paas näitas ka Vello Salo magamistuba, mis on korda tehtud kui Isa Vello isiklik ruum, kus on tema isiklikud asjad: “Siin on isa Vello palve välja toodud ja siin on religioossed esemed ning teisi tema elu käsitlevaid esemeid ka,” näitas Paas.

Eesti keel jõudis Salo kaudu Siberisse asumisele

Salo rääkis seitse aastat tagasi saates loo selles, kuidas tema eestikeelne sõnum Vatikani Raadiost kaugele Siberisse jõudis.

“Üks minu klassivend oli Narõmis välja saadetud ja nad said traktorijaama saali enda kätte, tegelikult omastasid võtme. Aga kuna traktorite vahel peeti ühendust lühilaine aparaatidega, siis nad kuulasid ja said sakslaste jõululaulu kätte ja äkki tuleb eesti keel… Siis see koolivend ütles, et kust nad küll nii hea eesti keele oskaja kätte on saanud, aga ta ei tulnud selle peale, et see on tema oma klassivend. Aga vaadake, kuhu me jõudsime ja mina ei pea seda juhuseks,” toob ta näite, et Issanda teed on imelised.

“Ta ütles, et sa ei kujuta ette, missugune moraalne tugi see meile tookord oli – et me ei ole unustatud,” rääkis Salo.

Paas ütles, et Isa Vello ootas väga, et paavst Franciscus tuleks Eestisse: “See oli tal nagu ühe unistuse täitumine. Seda oli näha, et kui paavst oli Eestis ära käinud, siis oli see aeg, kus tuli tõsiselt ette valmistuda lahkumiseks sinna, kuhu me kõik ükskord läheme.”

 

 

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.