Et saada aimu sajanditagusest elust Tallinnas, võime kiigata põgusalt tollaste ajalehtede teemade poole. Äsjaloodud ning sõjavintsutustest läbi raskuste toibuv vabariik oli valimas esimest Riigikogu, Tallinn valmistus volikogu valimisteks ja kuritegevusega linnas probleemi polnud.
4. detsembril 1920 ilmunud Tallinna Teataja kirjutab, et esimese Riigikogu valimistel, mis toimusid 27.-29. novembrini, on kokku loetud 465 000 häält ning esimese koha pärast võistleb Tööerakond põllumeeste kogudega. Lisaks antakse linlastele teada, et 3. detsembril asus linnavalitsus riigikogu valijate nimekirjade põhjal koostama ka volikogu valijate nimekirju eelseisvate valimiste tarvis.
Välisuudistest on näha, et Armeenia ja Türgi on sõlminud rahulepingu ning Ameerika Ühendriikides on töötute hulk jõudnud 2 miljonini. Samas lehenumbris avaldatud Tallinna tööbörsi info kohaselt oli linnas 1920. aasta 30. novembri seisuga 689 ametlikku töötut ja 25 tööpakkumist. Aasta varem, Vabadussõja ajal, olid samad arvud vastavalt 1049 ja 168.
Rubriigis “Õnnetused ja kuritööd” kajastatud sündmuste põhjal võib aga oletada, et elu Tallinnas oli tollal äärmiselt rahulik, sellele viitavad kaks põhiuudist, mis tänapäeval enam krimirubriigis kindlasti kajastamist ei leiaks.
Korratud tänawad: “2. detsembril tehti protokoll Suur-Juhkentali tänav number 16,24 ja Heeringa tän. nr 3 majaomanikkude peale, kelle majade ees tänaw must ja korratus olekus oli.”
Halwad Saapad: “2. detsembril teatas Irina Mangolin, elukoht Laial tän. nr. 21, et tema ostnud Narwa maant. nr. 4 saapakauplusest ühe paari naisterahwa kingu, mis aga juba esimest korda jalgasolemise järele katki läinud. Asja uuritakse.”
Vaid vähem kui aasta eest lõppenud Vabadussõja haavad olid riigis aga endiselt valusalt näha – ka Punane Rist kutsus üles toetama jõulude eel kõiki sõjainvaliide ja sõja tõttu orvuks jäänud lapsi, kuna nemad on toonud kõige suuremaid ohvreid, et ülejäänud kaasmaalased saaksid rahulikke pühi pidada.
“Tooge Punasesse Risti juba warakult kõik, mis jõulukingituseks tarwitada wõiks: raha, wäikseid tarbeasju, suitsetamise materjali, pudukaupasi, maiusasju, küünlaid, laste mänguasju jne.”
Odav suhkur ja Norra heeringad
Ajaleht Waba Maa kirjutas 4.detsembril 1920 headest uudistest Tallinna elanikele, kelle jaoks söögilaua katmine külma talve eel pisut lihtsamaks muutus – sadamasse saabus tohutu laadung rasvaseid Norra heeringaid ja jõulude-eelseks ajaks oli suhkur odavnenud pea poole võrra.
Veel 6700 tündrit heeringaid Tallinna jõudnud: “Eila jõudis Tallinna sadamasse Norrast toitlustusministeeriumi nime peale 5700 tündrit ja wabrikantideühisuse nime peale 1000 tündrit heeringaid. Heeringad lähevad linnaelanikkude ja tööliste warustamiseks.”
Tallinnas suhkruhind wabamüügis järjest langemas: “Kui veel hiljuti suhkrunaelast 100 marga ümber nõuti, pakutakse seda nüüd juba mõnedes kauplustest 60 marka nael.”
Sama kuupäeva lehe kuulutusterubriigist võib leida ahvatleva tööpakkumise, mis esmapilgul muigele paneb, sest jätab oma kujundusega mulje, et otsitakse justkui rahapõletajat. Siiski otsitakse hoopis suure Vanalinna maja tööruumide soojana hoidmiseks eraldi inimest: “Rahaministeerium wajab ahjukütjat keskkütte peale Lai tän. nr. 1. Põhipalk 700 marka kuus + elukalliduselisa. Korter sealsamas õiglase tasu eest. Rahaministeerium.”
Lisaks antakse teada, et Koplis, Vene-Balti tehase piirkonnas asutatakse uus tasuta algkool, kuhu oodatakse lapsevanemaid oma lapsi registreerima. See oli tollaste töölisperede laste jaoks kindlasti tore uudis.
Värskes vabariigis ei osatud punaterrorit veel peljata
Waba maa peatoimetaja Julius Seljamaa arvamusartikkel riigikogu valimiste tulemustest on küll esitatud faktide osas viisakalt öeldes vabameelne (raske öelda, kust võeti arv 14 000, ilmselt on valimistulemusi üsna meelevaldselt tõlgendatud, sest ühegi konkreetse erakonna poolt tollastel valimistel Tallinnas nii palju hääli ei antud), aga näitab üsna ilmekalt, kuidas alahindas tollane üldsus enamlaste (bolševike) liikumise jõudu. 100 aasta eest peeti enamlasi organiseerimatult märatsevaks jõuguks, kellele pikka iga ei ennustatud.
Seljamaa kirjutas artiklis “Walimiste tagajärgede walgel” järgmist: “Kuidas või 14 000 Tallinna elanikku Wenemaa olude järele igatseda, kuna Wenemaal aineliselt ja õiguseliselt mitu korda wiletsamas seisukorras, kui Eestis? Paljud imestavad selle üle, ega suuda asja seletada.
Lugu oleks aga ainult siis imelik, kui asja nii võtta, nagu enamline propaganda seda kujutab, nimelt nagu oleks enamline liikumine mingisugune teadlik (või teaduslik) püüd teatavate ühiskonna vormide poole, nõnda ütelda, teadusline eksperiment ühiskonna kallal.
Tõepoolest on enamlus üks stiihilisem ja alateadwuslikum liikumine, mida praegune aastasada ülepea näinud. .Ta on nii wähe teadlik, et isegi tema juhtidel tema sihtidest mingisugust plaan ega ettekujutust pole.”
