Mõned nädalad tagasi jõudis müügile trükisoe aastaraamat "Vana Tallinn" 30 (34). Kõige mahukama, 90-leheküljelise artikli on sinna kirjutanud Tartu ülikooli õppejõud Enn Küng. Teatavasti on Eesti pikki aegu olnud eri võõrvõimude all.
Nii kostub aeg-ajalt ikka mõne poliitiku suust ettepanek koostada Venemaale üksikasjaline arve nendest kahjudest, mida nõukogude võimu pikkadel aastakümnetel tekitati Eesti NSV-le.
Samalaadseid küsimusi on esitatud sajandeid varem. Nii näiteks heitsid Rootsi kuningad Johan III, Karl IX ja Gustav Adolf ülemere valduste valitsejatele ette, et vallutatud maade ülalpidamine toob Rootsi riigikassale täiendava koormuse ja seetõttu on vaja kohapeal tõsta makse. Hiljem muutus see ajaloolastele huvitavaks ja kohati isegi intrigeerivaks uurimisküsimuseks – kas ülemerevaldused tõid emamaale majanduslikku kasu või mitte ning millised olid tähtsamad mõjutavad faktorid?
Linna ja riigi topeltaruandlus
Enn Küng keskendub naelatollile Tallinna linna ja Rootsi riigi rahanduslikes suhetes alates 1570. aastate algusest kuni 17. sajandi lõpuni. Naelatoll (hilisemas rootsikeelses asjaajamises ka “portooriumitoll”) seati Tallinnas sisse 1568. aastal, mil raad oli Liivi sõja tõttu majandusraskustes. Nii otsustati hakata koguma “korratut väikest tolli” ehk naelatolli, mille tulud anti linna käsutusse.
Lähema vaatluse all on naelatollimäärused, naelatollitariifid, tollitulude jaotus riigi ja linna vahel, tollirendilepingud jms ning selle kõigega seonduvad mõlemapoolsed lisatingimused. Kuidas tolli võeti? Tänase sõnakasutuse järgi takseeriti kaupu, kus tolliametnik andis kaubale kas kaalu või koguse ning määras selle alusel tollinormi. Linnakodanik soovis, et kehtestatud väärtus ei oleks ülearu kõrge, kuninglik tolliametnik riigi esindajana aga soovis võimalikult kõrget määra. Selgub, et takse on turuhinna muutudes aeg-ajalt korrigeeritud. Enn Küng uurib veel naelakambri tegevust, mida juhtisid kuninglik naelahärra ja linna naelahärrad. Naelakambri tegevuses osalesid lisaks naelateenija, kirjutaja, kaalujad, sadamavahid, voorimehed jt.
Kogu vaadeldava perioodi jooksul säilis dualism: naelakambri üks võti oli riigi ja teine linna tollija valduses, peeti kaht arveraamatut jne, naelakamber alustas tööd hommikul kell üheksa ja jätkas pealelõunal “nii kaua, kuni äri aetakse”. Artiklit täiendab mitu põhjalikku tabelit, mis toovad välja naelakambri sissetulekud ja väljaminekud ning selle osa Tallinna linna kogusissetulekust. Oluline on naelatolli üldine tähendus. See ei olnud mitte ainult majanduslik meede, nii sai Rootsi keskvõim Tallinna raele suruda peale oma poliitilisi suundumusi ja püüet hõlmata meretagune provints tugevamini emamaa külge.
Majandusteema alla läheb veel Ivar Leimuse ülevaade Tallinna kaupmeeste kodurahadest 19. sajandi teisel poolel. Siin sai “kurja juureks” aastatel 1853-1856 toimunud Krimmi sõda, mis raputas Venemaa finantssüsteemi. Metallraha enam ei jätkunud, vahetusraha nappus aga mõjutas kaupmeeste igapäevaelu. Nii võeti kasutusele ajutised maksutähikud ehk kodurahad, mida trükiti kas loaga või isegi omaalgatuslikult. Veel võeti arvelduste hõlbustamiseks kasutusse kõrge nimiväärtusega ajutised boonid, mida tagati väärtpaberitega. Boonide trükkimine toimus Berliinis. Boonidega arveldamise korraldamiseks moodustati booniühing, mille kõrvale tekkis 1872. aastal Tallinna Börsikomitee. Ivar Leimuse kirjatööst saab üsnagi selgeks, kuivõrd keerukas oli rahanduse korraldus Venemaale ebaõnnestunud Krimmi sõja järel.
Maie Pihlamägi tuleb oma artikliga 20. sajandisse, kirjeldades Oskar Kilgase trikoo- ja sukatööstuse arengut aastatel 1923-1946. Keiserliku Venemaa ajal toodi vabrikutes toodetud tavapäraseid sokke-sukki jm pesu, mütse-salle jms Eestisse kas Vene impeeriumist või välisriikidest. Eesti Vabariigis muutus üldine majandussituatsioon tuntavalt ja nii asutas ettevõtlik Oskar Kilgas uue vabriku. Kogemusi tal jagus, sest varem töötas Kilgas Tallinna kaubanduskoolis õpetajana ning ta oli mõned aastad juhtinud ka Siberis Šadrinski linnas piima- ja lihatoodete kaubamaja. Pihlamägi jälgib uue asutuse juhtimist, arengut ja laiendamist, täiendava kapitali kaasamist, tööd klientuuriga jms. 1930. aastate lõpul töötas ettevõttes AS O. Kilgas 500-600 töötajat. Jutuks on järgnev pöördeline aeg, mil asutuse uueks nimeks sai tekstiilivabrik “Kommunaar”, millega liideti veel 14 eri suurusega tekstiiliettevõtet. Sõja-aastatel oli ettevõttes mõnikümmend töötajat ja seal valmistati sokke Saksa armeele.
Esimene sukavabrik
Lisaks majandusloolistele kirjatöödele tuleb kindlasti välja tuua Ragnar Nurga artiklit 18. sajandi fortifikatsioonidest Tallinnas ning Juhan Kreemi ülevaadet koguteose “Tallinn” koostamisest 1930. aastatel, mis trükki ei jõudnudki. Kreem kirjeldab koguteose algatust, selle valmimiseks tehtud eeltöid ning tutvustab kaasautoreid. Käsikiri sai enam-vähem valmis 1940. aasta kesksuveks ja see hävines märtsis 1944 Nõukogude lennuväe rünnaku järel tekkinud tulekahjus. Kirjutisest selgub, et Sten Karlingi kunstiajaloo käsitlus ja veel teatud fragmendid on säilinud, ja kirjutise lõpul püüab autor konstrueerida koguteose sisukorra koos autoritega.
Aastaraamatu lõpuosas on käsitletud Tallinna linnaarhiivi varasid Saksamaal, samuti retsenseeritud 2018. ja 2019. aasta Tallinna ajaloo teemalisi raamatuid.
Kõige soodsamalt müügil linnaarhiivis
Aastaraamat “Vana Tallinn” on kõige soodsamalt, vaid 13 euroga müügil Tallinna linnaarhiivi kantseleis (Tolli 6, avatud tööpäeviti kella 9-15, saab tasuda sularahas ja maksekaardiga).
Samas on müügil neljaköiteline koguteos “Tallinna ajalugu”, samuti kõige soodsama hinnaga (köide 17 eurot).
Miks on kogumikel järjekorranumbrid topelt, nagu äsja ilmunud väljaandel 30 (34)? Nimelt ilmus juba 1930. aastate lõpul Tallinna Ajaloo Seltsi eestvõttel sisuka artiklitekogumiku neli köidet. Seeria taastati teeneka linnaajaloo uurija Raimo Pullati juhtimisel 1991. aastal, mis avaldati kogumik “Vana Tallinn” I (V). See muutus hiljem regulaarseks iga-aastaseks jätkväljaandeks. Pullat vedas kogumikku üle 20 aasta, viimasena ilmus tema koostatuna 2014. a “Vana Tallinn” XXV (XXIX). Järgneva viie aastaraamatu koostamisel on aga juhtiv roll olnud linnaarhiivi teaduril ja väljaande peatoimetajal Juhan Kreemil.
