"Ta pani kaksteist meest niimoodi kaheksa ja poole minuti jooksul tantsima, et keel on vestil praktikandist kuni esitantsijani välja, nii et selles mõttes oli see ka selline hea, võimas meeste grupitants," rääkis Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris "Tallinna panoraamis" Mai Murdmaa lavastatud Tšaikovski "6. sümfoonia" etendusest.

Jõuluootuses ollakse ikka muinasjutu-usku ja otsitakse paiku, kus neid lugusid hästi jutustada osatakse. “Kultuurimeetri” toimetaja Maris Johannes käis muinasjutujahil Estonia teatris, kus esietendus hiljuti balletiõhtu “Tšaikovski meistriteosed”.

Balanchine’i koreograafia on tantsijatele väljakutse

Looris ütles, et on Tšaikovski etenduste ja kogu ideega väga rahul. “Me saime ilusa žesti teha Pjotr Tšaikovskile ja me saime žesti teha George Balanchine’ile – selline lavastus peab ikka ühe tõelise balletitrupi repertuaaris olema,” sõnas ta.

“Muidugi, meil on veel palju areneda, sest Balanchine ei ole meie A ja O – me ei ole teda nii palju tantsinud. Muusikas tavaliselt see energia on kiirem, sammud on kiiremad, seal on natuke pandud sellist kaasaegsemat liikumist sisse,” selgitas ta.

“Balanchine’i selle konkreetse serenaadi esietendus oli 1934. Jooniste vahetused on seal kiired: naised peavad olema väga aktiivsed. Ja sul peab olema väga hea varvastehnika, et seda tantsida. See on puhas tantsimine, kus pole kuhugi taha peituda,” ütles Looris, et Balanchine on selles etenduses suutnud kokku panna hea funki ja klassika.

Loorise sõnul peetaksegi Balanchine’it nii geniaalseks ja tema lavastused ongi säilinud, sellepärast, et seal on midagi väga sisukat: “Ta on lavastanud selle väga heale muusikale ja väga hästi muusikasse lavastanud. Tantsijal on seda orgaaniline tantsida. Seal ei ole kuhugi põgeneda,” ütles ta, et ilma klassikalise treenituseta Balanchine’i serenaade või klassikalisemaid lavastusi ära ei tantsi.

Ta lisas, et Mai Murdmaa 6. sümfoonia on etendunud 1989. aastal Riias ja Eesti publik ei ole seda siin enne näinud.

“Kui ma Maiga kohtusin, ma arvan, et see oli 2019, rääkisin temaga erinevatest ideedest ja tema käis välja ka selle Tšaikovski 6. sümfoonia. Kuna meil oli sel hooajal Tšaikovski 180. sünniaastapäeva tähistamine, siis mõtlesin, et need kaks asja saaks tegelikult kokku panna,” rääkis ta, kuidas suurmeistrid Tšaikovski ja Balanchini Murdmaaga kohtusid.

Looris ütles, et kui ta esimest korda Mai lavastust videopildil nägi, adus ta kohe teistsugust lähenemist: “See oli teistsugune Mai – rohkem klassikalise suunitlusega, kuigi on säilinud Mai sügavus ja hingelisus, mida peategelane peab näitama.”

“Ta pani kaksteist meest niimoodi kaheksa ja poole minuti jooksul tantsima, et keel on vestil praktikandist kuni solisti, esitantsijani välja, nii et selles mõttes oli see ka selline hea, võimas meeste grupitants,” tõi ta välja, et serenaadis on rohkem naised esile tõstetud, aga “6. sümfoonias” mehed, kes jätavad lavale oma südame, hinge ja higi.

“Nii et kuidagi läks see kõik ilusti kokku, Mai väga hea muusikavalik ja see, et ta ei lõiganud midagi Tšaikovski 6. sümfooniast ära. See sümfoonia lähebki algusest lõpuni ning meie orkestrile ja ka meie dirigentidele on see väga hea väljakutse ja võimalus mängida selliseid meistriteoseid elava orkestri ja elava tantsuga – seda ei juhtu tihti,” sõnas Looris.

Linnar Looris meenutab oma “Pähklipurejaid”

“Sadagu väljas pussnuge, olgu seal koroona, olgu seal ükskõik mis – ballett ja tantsukunst on meile hea pelgupaik. Ma arvan, et ka teistele kunstnikele, näitlejatele ja lauljatele on hingeline siduvus oma alaga on see, mis pakub sellist turvatunnet – see on selline emapuu, kus kõik alguse saab ja sellepärast on vahel, kui nende karjäärid lõpevad, raske sellest lahti lasta,” ütles Looris, et looming on olnud ankur, mille külge kõik toetub.

Johannes ütles, et kõige suurem muinasjutt, mida tema oma lapsepõlvest teab ja mäletab seoses Estoniaga, on olnud “Pähklipureja”.

“Jõulud on natuke dramaatiline aeg, sest jõulumuusika poes algab väga varakult pihta ja meie hakkame siis “Pähklipureja” proove tegema ning seejärel anname igavese hunniku “Pähklipurejaid” – mul on see kogemus nii Estonia teatrist kui ka Birminghamist Inglismaal ning USA-s Houston Ballet’s,” rääkis Looris, et tema ise on “Pähklipurejat” väga palju tantsinud.

“Mis mind tantsijakarjääris väga aitas, just sellest “Pähklipureja” rutiinist väljatulemisel, oli see, et ma mõtlesin, et see on kellegi esimene “Pähklipureja”,” ütles Looris.

“Kui ma balletikoolis õppisin, siis olin väike kokapoiss – ma mäletan, et see oli Mai Murdmaa lavastus ja kokapoisid pidid suurte vaagnatega kuuse tagant läbi jooksma edasi-tagasi ja me püüdsime poistega pulli teha, et kui sa sinna kuuse taha jõuad, siis hüppad seal üles ja jooksed edasi nii, et publik ei näe,” meenutas ta oma esimesi tantsukogemusi.

“Aga hüpata ei tohtinud, pidid lihtsalt jooksma. Niipea, kui ma balletikooli lõpetasin, tulin paari kuu pärast kohe tulin Estonias “Pähklipureja” printsina välja,” ütles ta, et tema tantsukarjäär oli kiire ning tegu oli ikka sellesama Mai Murdmaa lavastusega.

“Ta tegi seda ajapikku natuke ümber, aga karkass oli ikka sama. Kuna “Pähklipureja” etendusi on nii palju, siis osatäitjad alati vahetuvad ja ma mäletan, et olin just äsja teinud ühe printsi etenduse ja mõtlesin, et etendus või kaks on natukene vabamad ning pidin seal tantsima Clara isa,” meetutas ta üht juhtumit.

“See oli Houston Ballet’s – ei teinud sooja ega midagi, kleepisin vaid vuntsi ette, ja siis kaks minutit enne, kui eesriie läheb lahti, tuli kunstiline juht minu juurde ja ütles, et nii, üks baleriin on haigeks jäänud ja teine koosseis tuleb peale panna… Nojah, võtsin siis vuntsi eest ära ja panin printsi kostüümi selga,” meenutas ta, et etendus oli täitsa hea, sest närvipinget ei olnud, vaid etenduse päästja elevus.

Balanchine’i ja Murdmaa sügav kummardus Tšaikovskile

“Tšaikovski meistriteosed” esietendus Rahvusooperis Estonia 20. novembril 2020.

George Balanchine’i lühiballett “Serenaad” (muusika Pjotr Tšaikovski serenaad keelpillidele C-duur, op. 48) on üks tantsuajaloo olulisi verstaposte. See on esimene ballett, mis valmis Balanchine’il pärast Ameerikasse elama asumist ning see on saanud New Yorgi Linnaballeti repertuaari püsiteoseks.

Teos oli algselt mõeldud lavatehnika tunnina, kuid Balanchine põimis tantsujoonisesse ootamatuid proovisituatsioone. Kui õpilane kukkus, jäi see sisse. Kui õpilane hilines, sai ka sellest teose nüanss.

Pärast esietendust muutis Balanchine teost veel mitmel korral. Praegusel versioonil on neli osa: “Sonatiin”, “Valss”, “Vene tants” ja “Eleegia”. Viimase kahe osa järjekord on vastupidine Tšaikovski “Serenaadile”, andes balletile kurva lõpunoodi.

Mai Murdmaa lühiballett “6. sümfoonia” (muusika Pjotr Tšaikovski sümfoonia nr 6, h-moll, op. 74 “Pateetiline”) maailmaesietendus 10. novembril 1989 Läti Ooperi- ja Balletiteatris.

Murdmaa lõi oma balleti Tšaikovski auks, kelle särava ja tundelise loomingu taga peitis end õrn ning vastuoluline kunstnikuhing. Tšaikovski kuues sümfoonia alapealkirjaga “Pateetiline” sobib suurepäraselt kujutama heliloojana armastatud, kuid hingelt üksiku kunstniku keerulise natuuri eri tahke: loomingupalangut, armastust, eneseotsinguid, kirge ja depressiooni. Maailmaesietendusel tantsis Tšaikovski rolli Viesturs Jansons.

George Balanchine (1904–1983) oli üks 20. sajandi väljapaistvamaid koreograafe ja üks American Ballet’ rajajaid. Ta moodustab silla klassikalise ja moodsa balleti vahel.

Aastal 1954 lavastas ta “Pähklipureja”, millest alates ballett hakkas USA-s seostuma jõuludega.

Mai-Ester Murdmaa (sünd 1938 Tallinnas) on eesti ballettmeister, endine baleriin ja stsenarist. Ta on lõpetanud Tallinna Balletikooli 1956 ning Moskva GITISe ballettmeistri erialal 1964, töötanud Estonias tantsijana 1956–1960, Estonia ballettmeistrina 1964–1973 ning peaballettmeistrina 1974–2001.