"Paraku on elu näidanud, et mehe vägivald läheb vaid hullemaks," nentis ohvriabi töötaja Olga Jevdokimova. "Kui oli esimene juhtum, järgneb ka teine." Pühadeajal kasvab perevägivald peaaegu kahekordseks ja seetõttu võiks igaüks märgata selle all kannatavaid lähedasi ja naabreid. 

Pühadest ja koroonaajast hoolimata ootavad vägivallaohvreid  kriisikodud ja politseimajades üheksa ohvriabi töötajat, kellega saab kohtuda või telefoninõustamisi läbi viia.

Kolme lapse ema Malle (nimi muudetud) talus mehe vägivalda 14 aastat, enne kui asus abi otsima. Ta ei rääkinud oma vigastustest ega vaimsest terrorist isegi perearstile, kohalikust omavalitsusest rääkimata. “Mina teenisin oma väikese ettevõttega raha, aga mees oli korraldanud asjad nii, et raha laekus vaid tema kontole,” meenutas naine. “Mees lubas ise samuti firmaasjadega aidata, kuid selle asemel istus päevad läbi telefonis ja tarvitas alkoholi. Ka kodustes töödes ei olnud temast abi. Tulin puruväsinuna pärast 12 tundi kestnud tööpäeva, aga mind ootasid alati külm segamini keeratud tuba ja poolpaljad lapsed. Pidin justkui teise töövahetuse öösel veel kodus tegema. Magamiseks jäi napilt 3-4 tundi.”

Kui Malle julges mehele midagi öelda, järgnes sellele alati suur tüli. “Mees ajas mind isegi kirvega taga. Mul õnnestus siiski uks lukku keerata ja nii ennast ja lapsi kaitsta,” rääkis naine. “Kartsin alati koju minna, sest ei teadnud, mis seal oodata võib. Sageli helistasid lapsed mulle keset tööpäeva, et issi on jälle purjus, ähvardab ja nad kardavad. Läksin koju vaid nende pärast. Ükski aastavahetus ei möödunud meil laste nututa. Mees manipuleeris mind ka vaimselt – väitis, et koduses olukorras ja tema joomahoogudes olen alati mina süüdi.”

Naised kannatavad tihti nii pikalt vägivalda, sest on pere tõttu või ka rahaliselt mehega seotud, neil pole kuhugi minna ning vaikselt nad ikka loodavad, et armastatud inimene muudab ennast. “Naistel tekib mitmeid hirme: kuidas saavad uutes kitsamates tingimustes hakkama lapsed, kas palgast jätkub, et maksta üüri, toidu ja laste vajaduste eest?” kirjeldas sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna Põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova. Eriti keerukaks muudab olukorra see, kui naisel on tunded mehe vastu – ta loodab, et äkki mees enam ei tee, sest ta lubas ja palus ju andestust… ja kaks korda aastas ei olegi nii hull… ja vastu nägu mees ju ei löö…”

Koroonaaeg muudab olukorra eriti teravaks

Kui mehe alandamine ja mõnitamine on pidev – näiteks teeb mees lakkamatult ebameeldivaid märkusi ja halvustab –, hakkabki naine sageli end alaväärsena tundma. Lisaks kipuvad mehed manipuleerima: ähvardavad lapsed ära võtta, või kui tegemist on ühise elupinnaga, siis sisendavad, et naisel ei ole kuhugi minna ega millestki end ja lapsi elatada. “Naised langetavad otsuse edasi kannatada lastest lähtuvalt,” tõdes Jevdokimova.

Kirjeldatud juhtumis põgenes naine vägivaldsest suhtest lõpuks kriisikodusse. “Ühisvara läks jagamisele ja protsess oli väga raske, sest mehe vägivald oli kestnud nii kaua, kuid ühtegi väljakutset vägivalla pärast ei olnud,” rääkis Jevdokimova. “Lapsed nägid, mis emaga on tehtud, ja vajasid ka ise psühholoogilist abi. Ent lõppkokkuvõttes on need siiski positiivsed lood, kus naine otsustab vägivaldsest suhtest lõpuks välja astuda ja abi otsida.”

Nukker statistika kinnitab, et just pühade ajal mitmekordistub perevägivallajuhtumite arv. Näiteks registreeris politsei eelmisel aastal Eestis 23.-26. detsembrini 195 vägivallaga seotud politsei väljakutset. Ülemöödunud aastal oli väljakutseid 178. See tähendab, et politsei sai keskmiselt 49 väljakutset päevas, tavaliselt on neid keskmiselt 30.

Kindlasti võimendavad koduvägivalda ka koroonaajal tekkinud pinged, kui vanemad on rohkem kodus ja ka kodus õppivad lapsed vajavad rohkem tähelepanu. Kui kellelgi on kalduvus vägivallatsemisele ja ta on lisaks kaotanud töö, lisab see vägivallatsejale vaid õli tulle. Nii võib koduvägivalla juhtumite arv tänavu veelgi kasvada. Näiteks Suurbritannias avaldatud uuringust selgus, et politseisse jõudis koroonalukustuse esimese seitsme nädala jooksul igas minutis kaks perevägivalla teadet. Eestiski on koduvägivald juba kasvanud. Üheksa kuu jooksul on Harjumaal (sh Tallinnas) olnud lähisuhtevägivalla intsidente koos korduvate politseiväljakutsetega 2662 korral, mida on 12% rohkem kui eelmisel aastal.  Samas on ohvriabi töötajate poole pöördutud kõigest 983 korral, mis on vähem kui mullu. “Selle tendentsi taga võis olla asjaolu, et kevadise eriolukorra ajal oldi kodus ninapidi koos ja inimesed ei söandanud abi otsida,” analüüsis Jevdokimova. Kui ohvril oli varem võimalus suhelda kolleegidega või minna abi otsima ajal, mil vägivallatseja oli tööl, kahandas pealesunnitud kodusolek tõenäosust, et kannatanu abi küsib. “Võib-olla kardeti, et teenused on kinni ja midagi ei toimu,” lausus Jevdokimova. “Tegelikult kõik teenused toimisid: omavalitsused pakkusid kriisikodu isegi koroonapositiivsetele. Ka praegu jätkuvad kõik teenused: eri politseimajades töötab üheksa ohvriabi töötajat, kellega saab kohtuda või telefoninõustamisi läbi viia. Kriisiabi telefon töötab 24/7.”

Töötajad alati olemas

Ohvriabikeskusest saab abi ja tuge igaüks, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju. “Vägivalla ohvriks sattudes või muu juhtumi läbi traumat kogedes on loomulik tunda esmalt väga erinevaid emotsioone: hirmu, viha, häbi või süütunnet,” tõdes Tallinna ohvriabi töötaja Anne-Ly Gaaver. “Juhtunust rääkimine võib olla raske, kuid see on väga vajalik samm olukorrale lahenduse leidmiseks, ja seda saab vajadusel teha ka anonüümselt. Nõustamine ja toetus on tegelikult vaid ühe telefonikõne kaugusel ning pakub lahendusi, kui ollakse langenud süüteo, hooletuse või halva kohtlemise ohvriks või kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku või seksuaalset vägivalda.”

Ohvriabi kriisitelefonilt saab infot enda õiguste ja abivõimaluste kohta ning abivajaja viiakse kokku õigete spetsialistidega. Ohvriabitöötaja teeb teiste asutuste ja abiorganisatsioonidega koostööd, vahetades omavahel infot ning koos leitakse kannatanule parimaid lahendusi ja abi. Kel pole soovi või võimalust helistada, saab nõustajaga kontakteeruda veebivestluse tee  www.palunabi.ee

Kuigi enamusele meist on kodu turvaline paik, leidub neidki, kes nimelt oma kodu enim kardavad. Kui koju jääda ei ole turvaline, pakuvad ohvriabi nõustajad alati võimalust minna naiste varjupaika või kriisikodusse. “On juhtumeid, mil naine koos lastega on kriisikodus elanud kuus kuud, aga ka aastaid, kui kuskil mujal elukohta leida ei ole turvaline,” meenutas Jevdokimova. “Tavaliselt lahendab omavalitsus elukohamure poole aasta jooksul, kui taotletakse munitsipaal- või sotsiaalkorterit.”

Kriisikodu töötajad pakuvad juriidilist, sotsiaalset ja psühholoogilist tuge. Nõu saab küsida juristidelt, kes aitavad lahutuse, varajagamise ja hooldusõigusega seotud küsimustes, samuti töötab psühholoog.

Tallinnas on kriisikodudeks ka üürikorterid, kuhu vägivalla all kannatanud naised saavad varjuda. “Kriisikodudel on lepingud koguni teatud hotellide ja hostelitega,” ütles Jevdokimova. “Näiteks elas üks tudeng, kel kriisikodus ei olnud mugav õppida, mõnda aega hotellitoas.” Praegustes kriisikodudes ei ole enam suuri tubasid, mida tuleb jagada teiste naiste-lastega, igaüks saab oma toa. Korterite puhul on sageli tegemist kahetoalise elamispinnaga, mille kummaski toas elab üks naine/pere. Olenevalt sellest, palju on lapsi ja kui väikesed nad on, magavad väikesed kas nari- või beebivoodis.

Kriisikoju võivad abivajajad pöörduda otse või ohvriabi teenuse kaudu, mis on valves 24/7. “Kui naine ütleb politseile, et ta vajab turvalist majutust, võib kohale viia ka patrull,” mainis Jevdokimova. Juhul, kui Tallinnasse jäämine ohustab naise elu ja tervist, suunatakse ta edasi mõne teise Eesti linna kriisikodusse.

Tõsi küll, ohvriabi töötajate poole on pöördunud ka naisi, kes kurdavad, et mees ei soovi enam suhet, tõstis naise korterist välja ja enam pole kuhugi minna. “Juhul kui mees ei ole alandanud või peksnud, me varjupaiga teenust siiski pakkuda ei saa – naiste varjupaik on siiski mõeldud vaid perevägivalla ohvritele,” täpsustas Jevdokimova. “Esmane kohtumine kriisikodu töötaja ja abivajaja vahel toimub reeglina pargis või kohvikus, kus kriisikodu või varjupaiga esindaja selgitab välja, mis juhtus ja kas on tegemist vägivalla ohvriga, et ei tekiks olukorda, et keegi lihtsalt kasutab teenust ära.”

Kui tegemist ei ole vägivallajuhtumi, vaid lihtsalt konfliktiga, mil näiteks mees ja naine läksid tülli ning naisel ei ole lapsega kuskil olla, võib suunduda ema ja lapse turvakodusse Nõmmel. “Kui kriisikodus saavad elada vaid vägivalla ohvrid, siis turvakodus võivad koos olla kõik emad koos lastega,” mainis Jevdokimova.

Ohvriabi on vabatahtlik teenus, mida politsei väljakutse puhul kannatanule pakub. “Vaid nõusolekulehe alusel võtavad ohvriabi spetsialistid inimestega ühendust, teisiti me nendeni ei jõua,” lausus Jevdokimova. “Kui peres on vägivald, kuid ohver kannatab ja keegi sellest ei tea, jäävadki sellised juhtumid pikemat aega teadmata ning väga raske on hiljem menetlust alustada.”

Sageli jäävad naised oma vägivaldsete meeste juurde ja tunnevad end ohvriabi töötajate suhtes süüdi, justkui nad oleksid abi pakkujaid alt vedanud. “Me lohutame siis alati: oleme olemas nii kaua kui te vajate,” kinnitas Jevdokimova. “Ohvriabi lause kõlabki: turvaline elu – sinu otsus, meie toetus. Me ei saa kedagi sundida, see on igaühe enda valik. Meie ei keera selga ega anna hinnanguid. Küll aga loodame, et kui naine saab ohvriabilt tuge ja julgustust, on kasvõi väike killuke valikuvõimalustest jäänud tema mõtetesse.”

Naised surmani kurnatud

Lähisuhtevägivald ei hõlma üksnes füüsilist vägivalda. Sinna alla kuuluvad ka vaimne ja seksuaalne vägivald (muuhulgas olukord, kus naine nõustub vaimse surve tõttu mehega seksima). “Kui füüsilise vägivalla puhul saab vigastused fikseerida, võib vaimset vägivalda olla palju keerukam tõendada,” nentis Jevdokimova. “Siin sõltub palju kannatanust endast. Kui inimene kannatab kümme aastat, on ta juba nii kurnatud, et ei jaksagi enam pahatihti ise tõendeid koguda.”

Üks kriteeriumidest on Jevdokimova sõnul asjaolu, et ohver peab olema pöördunud psühhiaatri poole – see oleks väikegi võimalus tõestada, et kodus on toimunud vägivald, mis on mõjutanud ohvri vaimset tervist.

Olgugiä, et ohvriabi poole pöördujad on valdavalt naised ja 80% puhul on tegemist perevägivalla juhtumitega, ei ole väärkohtlemise objektiks alati vaid õrnem sugu. Esineb juhtumeid, mil naine on mehe suhtes vaimse vägivalla toimepanija rollis. Lapsed pöörduvad Jevdokimova sõnul vähem. “Suhtleme küll ohvriabi poole pöördunud 15-18-aastane noorukitega, kuid nooremate puhul vestleme teise vanemaga ja küsime, mis on peres probleemiks, et laps kurdab teise vanema käitumise üle,” lausus ta.

Koostööd tehakse ka kohaliku omavalitsuse tugivõrgustikuga, kelleks on lastekaitse- ja noorsootöötajad.

Kahjuks saab Eestis sundravi määrata vaid kohtu kaudu, ning sõltuvuste puhul seda ei rakendata. “Kui vägivallatsejad ei ole motiveeritud terveks saama, ei saa meie midagi teha,” tõdes Jevdokimova. “Meie saame jõustada ja toetada, et täisealine poeg või tütar peaks ema või isa korterist välja kolima, ning konsulteerida juristiga, et alustada väljatõstmise protsessi. Täisealisel on võimalik pöörduda omavalitsuse poole, mille sotsiaalhoolekande osakond aitab hüvitada eluaseme üürikulud ja maksab toetust, kui oma vahendistest ei piisa. Kui vägivalla toimepanija vajab nõustamist, aitavad ohvriabi töötajad. Ka vägivallatseja on abivajav isik, seega räägime, mis on tema õigused ja võimalused.”

Olga Jevdokimova sõnul esineb kahjuks harva juhtumeid, mil naine otsustab vägivaldsest suhte katkestada juba pärast esimest ohvriabi nõustamist. “Siiski, just eelmisel nädalal saime tagasisidet, et pärast ohvriabi töötajaga rääkimist leidis ühe rikka mehe abikaasa endas kindlust pakkida lapsed autosse ning asuda teise linna poole teele. “Mul oli just sellist vestlust vaja!” kirjutas naine sõnumis.”

Mustrid kipuvad korduma

Paraku kestavad levinumad juhtumid aastaid. “Me küll räägime nõustamise ajal naistega ja nad saavad aru vajadusest suhe lõpetada, siis aga lähevad tagasi koju, vaatavad seal kõike, millest nad peaksid loobuma – ja otsustavad kannatamist jätkata,” nentis Jevdokimova.
Sellistel puhkudel on hea, kui naisel on tugiisik, kes talle ikka ja jälle ütleks: mitte miski vägivaldse mehe käitumises ei muutu. “Me ütleme nõustamistel sageli: tahaks teile kinnitada, et rohkem midagi halba ei juhtu, kuid paraku näitab praktika, et mehe vägivald läheb hullemaks,” märkis Jevdokimova. “Kui oli esimene juhtum, järgneb ka teine.”

Sealjuures rõhutas Olga Jevdokimova, et just mehed on hakanud sel aastal aktiivselt ohvriabi töötajate poole pöörduma, sooviga vabaneda enda vägivaldsest käitumisest. “On võimalik tulla vastuvõtule ning leida õige ja sobiv aitamise viis, olgu selleks sotsiaalprogramm või individuaalne nõustamine,” selgitas ta. “Konfliktivahenduse teenuse puhul saab vägivaldse käitumise üle arutada kolmanda isiku juuresolekul: rääkida, mis on vägivalla põhjuseks, kuidas seda vältida, ning leppida mingites tingimustes kokku.”

Üks nüanss, mida ohvriabi nõustajad naistele südamele panevad, on eeskuju lastele. “Kui te arvate, et lapsed magavad ega kuule nagunii midagi, ei vasta see tõele,” rõhutas Jevdokimova. “Lapsed näevad ja tajuvad, et ema on nutnud, või on tal sinikas käe või jala peal, ning et isa on kuri. Kahjuks võib selline muster korduda põlvest põlve – poeg hakkab vägivaldselt käituma ning tütrest saab kannataja. Sageli tuleb välja, et ka vägivallatsejast pereisa lapsepõlvekodus kuritarvitas isa alkoholi ja käitus ema suhtes vägivaldselt. Me räägime naistele alati: kui te vägivaldsest suhtest ära tulete ning leiate hiljem enda kõrvale kellegi, on teil võimalus näidata oma lastele, et pereelu on midagi muud kui vaimne ja füüsiline vägivald.”

Erikoolitused muudavad vanemaid hoolivamaks

Lisaks isasid oma peresid austama panevale programmile saavad oskusi ennast muuta ka vägivaldsed naised.

Abilinnapea Betina Beškina selgitas, et linn pakub koos MTÜ Vaiteriga Tallinnas kaht programmi vägivallariskiga või vägivalda kasutavatele inimestele. “Isadele on suunatud programm “Hoolivad isad”, mille eesmärgiks on lõpetada vägivaldne käitumine oma laste ja nende ema suhtes ning soodustada austavat suhtlemist teise lapsevanemaga,” rääkis abilinnapea. “Ehkki peamiselt suunavad mehi programmi lastekaitse ja prokuratuur, teeb heameelt, et mitmed isad tulevad ka ise. Naistele on mõeldud programm “Vägivalda kasutavad naised”, mille esimesed tugigrupid alustavad juba detsembris. Seeläbi vähenevad riskid vägivalda kasutavate või kasutada kartvate naiste lastele ja teistele lähedastele.”

Linn kohandab koos MTÜ-ga Vaiter meile sobivaks Soome koolitusprogrammi “Vägivald on ennetatav”, mis keskendub vägivalda kasutavatele naistele. “Tuleva aasta veebruaris hakatakse selle põhjal koolitama linnaosavalitsuste sotsiaaltöötajaid, lastekaitsetöötajaid ja allasutuste töötajaid,” kinnitas abilinnapea. “Lähisutevägivald ei ole paraku soopõhine, oma lähedaste suhtes võivad vägivaldsed olla nii mehed kui ka naised.”

Betina Beškina sõnul saab igasugusele vägivallale piiri panna ainult koostöös: “Kuna kannatanutel on tihti raske abi otsida, on kõrvalseisjatel ülioluline roll märgata ja abi pakkuda,” selgitas ta.

Kust saada koduvägivalla puhul abi?

• Ohvriabi tasuta kriisitelefon 116 006 on ööpäev läbi avatud, sinna võib pöörduda ka anonüümselt. Välismaalt helistades (+372) 614 7393.

• Veebinõustamine www.palunabi.ee ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles.

• Tallinna naiste kriisikodu, tel 5396 9834 (24 tundi), www.naisteabi.ee, e-post tallinn@naisteabi.ee

• Eesti naiste varjupaikade liidu Tallinna naiste tugikeskus, tel 575 70911, www.naisteliin.ee, e-post tallinnanaistetugi@gmail.com

• Ema ja lapse turvakodu, Nõmme tee 99, tel 657 2479 ja 501 5063.

• Tugitelefon 1492 on ööpäevaringne tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda

• Abivajavast või hädasolevast lapsest teata hädaabinumbril (politseisse) 112, lasteabitelefonil 116 111 või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale.

• Abi vägivalda tarvitanud inimestele: vägivallast loobumise tugiliin 660 6077 või e-postiga tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee

• Kui naabrite juurest kostab karjumist, vägivallale viitavaid hääli või appikarjeid, tasub kohe teavitada politseid tel 112.