21. detsembriks pidid keskaegse Tallinna kodanikud ära maksma oma maksud ja võlad ning tagastama laenatud asjad. "Kui viimati toimus Suurgildi hoones remont, et seda paremini kohandada ajaloomuuseumi vajadustele, tehti saalis mitmeid avastusi," ütles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Restauraatorid koksisid seintelt ettevaatlikult maha krohvi uuemaid kihte, et leida maalinguid või midagi muud, mis on krohvi taga peidus. Nii tuli välja põrandast kõrgemal olev ukseava. “Selgus, et sealt läheb trepp rõdule, millest on aga säilinud vaid kiviosa,” lausus Kuuskemaa. “See müürisisene trepp tõi lahtise orva juurde, millel on kaks kaart. Näeme, et paremas nurgas on justkui sisselõige, mille ees oli postidele toetuv puidust rõdu, kus muusikud esinesid.”

Kahjuks ei ole säilinud ühtegi maali ega joonistust, millel oleks neid kujutatud. “Juba enne Suurgildi hoone ehitamist oli Tallinnal olemas oma muusikute kompanii, mis koosnes kuuest mehest,” rääkis Kuuskemaa. “Mängiti nii keel-, klahv- kui ka löökpille. Kui toimusid pulmad või muud pidulikud kogunemised, olid alati ametis ka peovanem ja korrapidajad. Enne algust manitses peovanem, et kõik peaksid end viisakalt üleval, ei tülitseks, ei jooks liiga palju, ei tikuks kaklema ega lõhuks midagi ära. Järgmisel päeval pärast pidu või pulma pidi korrapidaja esitama nimekirja kõigist patustest raele, kes nõudis sisse trahvid.”

Üle tänava tõmmati öörahuketid

Oli ka veel üks karistusvõimalus. Korraldajad viisid need, kes kaklema või laamendama kippusid, keldrisse ning panid nad rahunema võretatud puuri. “Nii paradoksaalne kui see ka oli, nimetati seda puuri või kartserit neitsiks,” mainis Kuuskemaa.

Tänavatel aga kehtis öösel, kui linnaväravad suleti, range öörahu. Näiteks Lai 13 maja nurga juures on vana kivist sammas, mille sisse löödud kivist rõngas. “Üle tänava on teine rõngas ning siit võis tõmmata läbi köie või keti, kui ei tahetud, et keegi siin öösel vankriga kolistaks,” ütles Kuuskemaa. “Nii et võiks öelda, et see on öörahu tagamise rõngas.”

Raekoja taga oli sundöömaja neile, kelle linnasõdurid öösel tänavalt kooserdamas leidsid. Kes öösel pummeldada tahtis, pidi minema hoopis väljaspool linnamüüri asunud Koplisse, kus 1527. aastal tegutses suisa 17 kõrtsi.

Jõulude pidamiseks olid vanas Tallinnas samuti omad kombed. “4. detsembril pandi keskajal vaasi kirsi- või ploomioks, et see jõuluajal õide puhkeks ja kõiki rõõmustaks,” mainis Kuuskemaa.

Kuusk jõudis Raekoja platsile alles pärast toomapäeva ehk 21. detsembrit. Selleks päevaks pidid linnakodanikud ära maksma ka oma maksud ja võlad ning tagastama laenatud asjad. Samuti mõtlema, kuidas käituda, et ligimestele mitte liiga teha ja ise paremini hakkama saada. “Taheti, et hingele ei koguneks pattusid ja tegusid, mida tuleb hiljem kahetseda,” lausus Kuuskemaa.

Sokk käis kaminasse

Katoliku ajal ütlesid vanemad nigulapäeval ehk 6. detsembri eelõhtul lastele, et sa oled olnud hea poiss või tüdruk. “Seejärel lasid vanemad panna lapsel oma puukingad ukse taha või riputada soki kaminasse,” selgitas Kuuskemaa. “Pidi ju tulema Santa Claus ja tooma kingitusi. Kingituste saamine meeldis nii lastele kui ka nende vanematele sedavõrd, et kui toimus reformatsioon, ei jäetud seda kommet ära, vaid lükati paari nädala võrra edasi jõululaupäevale. Ka see on üks advendiaja ilusaid ootusi.”

Toomalaupäeval kogunes raad pidulikule istungile ja tõmbas joone alla linna rahandusaastale. “Siis võeti pidulikult alla veinikannud ja hakati pidutsema. Pärast reformatsiooni, kui ei olnud enam paastunõuet, polnud söögiks ainult taime- ja kala-, vaid ka lihatoidud,” mainis kunstiajaloolane.

Kui raad korraldas vastuvõtu, oli see tõsine pidu – algas mõnikord isegi kell 10 hommikul ja lõppes kell 23 õhtul. Vahepeal oli kolm tundi töötegemiseks. Arvati, et sellisel vastuvõtul jõi igaüks ära 6-7 liitrit õlut ja viina ehk poole rohkem kui tavaliselt.

Muidu aga hoidusid linnaelanikud jõuluajal suurematest pahandustest ja sel ajal ei määratud karme karistusi. “Jõuluajal anti isegi kurjategijatele armuaega, jõululaupäevast kuni kolmekuningapäevani ei hukatud kedagi,” tõdes Kuuskemaa.

Kui jõulud kätte jõudsid ja paastuaeg lõppes, siis kestsid pidusöögid ja külaskäigud kuni kolmekuningapäevani ehk 6. jaanuarini.