"Kui äärmused hakkavad kasvama, siis kaob ühiskonnas tasakaal," leiab linnapea Mihhail Kõlvart aastalõpuintervjuus, kus ta muu hulgas rõhutab, et liiga lihtne jutt poliitikute suust on ohtlik. "Pole võimalik mõne lihtsa valemiga maailma parandada. Ühiskond ja inimesed ongi väga erinevad – aga me peame kõik koos elama ja leidma ühise keele."

Kohtume linnapeaga kiire tööpäeva alguses, kui Tallinn on äsja teinud välkkiire otsuse, et lapsed saavad nädal enne koolivaheaja algust olla siiski koolides n-ö loovõppel. “Vanematel ei olnud nii kiiresti võimalik lastele tegevust leida ja me peame seda arvestama,” rõhutab linnapea, kes koroonakriisi tõttu peab iga päev võtma vastu otsuseid, kuidas Eesti kõige suurema elanike arvuga linnas epideemiat kuidagi ohjeldada.

Tallinn jagab väiksema sissetulekuga inimestele 1,5 mln kaitsemaski – millel see arv põhineb?

Võtsime aluseks andmed linnaosade sotsiaalosakondadelt: vähekindlustatud pered, üksikud pensionärid jne. Lähtuvalt sellest tellisime esimese partii, et oleks igaühele jagada 50 maski. Anname terve karbi, lähtudes eeldusest, et lähiajal siiski olukord ei lahene ja pole mõtet maske mitu korda jagada. Ja teiseks on karbiga jagamine kõige riskivabam. Sellest ka suur number. Otsustasime, et jagame lisaks korduvkasutatavaid maske ka progümnaasiumi- ja gümnaasiumiõpilastele. Kuna nüüd ollakse kodus, siis vaatame, kuidas me jõuame koos toidupakkidega neid jagada.

Inimesed ühelt poolt loodavad, et olukord koroonaga läheb paremaks, teisalt levivad eriti just sotsiaalmeedias paanilised kuulujutud.

Kuulujutud levivad kriiside puhul alati, olgu see sõda, nälg või katk. Lihtsalt internet võimendab. Ja mõjutada pole seda võimalik. Nagu sada aastat tagasi, leidub selle vastu ka nüüd ainult üks rohi: inimeste mõistus ja haridus. Kui inimesed natukene mõtlevad, siis suurem osa neist kuuldustest ongi ebaadekvaatsed.

Kuidas on Tallinn valmis “peegelduseks”, et n-ö lukku pandud teistest maakondadest tullakse siia tööd ja sotsiaaltoetusi otsima?

Meilt küsiti kevadel, miks Tallinn kiirustab piirangumeetmetega. Ja vastupidi, et miks me arvame, et pole vaja kiirustada, kui riigis hakati reegleid lõdvendama.

Tallinn ei ole lihtsalt Eesti suurim omavalitsus. Tallinnas liigub iga päev palju transiitliiklust. Siia käiakse tööle. Inimestel teistest omavalitsustest on siin palju asju ajada. Seega, kui Tallinnas seis halveneb, mõjutab see olukorda terves riigis.

Jah, loomulikult ei ole meie jaoks ka midagi uut olukorras, kus inimesed tulevad mujalt Tallinna sotsiaalset tuge otsima. Sotsiaalsed meetmed, et mida ette võtta, kui tuleb inimesi aidata, on meil juba kevadel läbi mõeldud.  See valem on meil olemas.

Mida me ei saa aga pakkuda, see on arstiabi. Meditsiini juhib kriisiolukorras riik. Ja meil jääb üle ainult loota, et nende arvestused on õiged ja ei teki puudus näiteks voodikohtadest. Mina juba mõtleksin selle peale, kuidas luua lisavoodikohti ja mismoodi saaksime operatiivselt haiglaid juurde ehitada. Võib-olla ma eksin, aga ikkagi: kui risk on ka ainult üks protsent, tuleks sellega tegeleda.

Kui suureks võib pidada ohtu, et pärast aasta algust tuleb kõik Tallinnas ja Harjumaal ikkagi sulgeda nagu Ida-Virumaal – kaasa arvatud näiteks teatrid ja kontserdimajad?

Ilmselt oleks see ikkagi üle-eestiline sulgemine. See on muidugi riigi valitsuse otsus, aga mina ütleksin juba praegu ausalt inimestele, et see võimalus on väga tõenäoline. Selleks tuleb inimestel lihtsalt olla valmis.

Ja jällegi toonitaksin, et just õues – eriti kui kanda maski – on nakatumise oht väiksem. Meil on plaan jätkata vanalinnas ka pärast aastavahetust huvitavate ajaveetmisvõimaluste pakkumist. Kas see võimalus säilib, me praegu ei tea.

Me tahame, et aastavahetusel toimuks ilutulestik. Aga mitte Vabaduse väljakul. Me ei korralda seal seepärast ka kontserti, et rahvamass ei tuleks kokku.

Kuidas tekkis idee linn senisest säravamalt tuledega kaunistada, justnagu polekski mingit kriisi?

Me tahtsime juba enne pandeemiat, et igal aastal oleks linn pisut enam kaunistatud. Teisalt arvasime sel sügisel, et võib-olla ei saa üritusi üldse korraldada, ja et saagu siis vähemalt linnast endast jõulumuinasjutt. Ja mitte ainult vanalinnas, vaid ka teistes linnaosades. Me eraldasime sinna lisaraha, et inimesed ei käiks ainult ühes kohas, vaid avaneksid eri võimalused. Niikuinii hakkavad inimesed otsima jõulude ajal positiivseid emotsioone. Las nad siis jalutavad linnas ringi, mitte ei kogune ruumidesse pidudele.

Kuna olukord võib halveneda, siis pole aga vaja oodata, et öeldaks nagu mõneski teises riigis: nüüd on ka tänaval mask kohustuslik. Et alguses on soovitus, siis range soovitus ja siis kohustus. Nõnda me räägimegi, et parem kandkem vabatahtlikult maski ka väliüritustel, kus inimesed koos. Siis on lootus, et olukord paraneb.

Kui me käitume vastutustundlikult, siis on linnal omakorda võimalus pakkuda inimestele veel väliüritusi ja ajaveetmise võimalusi.

Te olete mõlemad Jüri Ratasega rahusobitaja tüüpi poliitikud, kes selle kriisi keskel väga tuliseid sõnumeid ei loobi. Kas te ei karda, et võite jääda värvikamate poliitjõudude varju?

Keskerakonna ideoloogia peabki olema selline. Teiseks on tasakaalupunktide otsimine palju raskem. Seda küll inimesed sageli ei näe või ei pane tähele, aga ühiskonnas peab alati olema äärmusi tasakaalustav jõud.  

Tsivilisatsiooni ajalugu näitab, et kui kusagil mingi äärmus hakkab kasvama, arenema, ja tendentsid äärtelt muutuvad põhitendentsideks, siis loomulikult tasakaaluni ei jõuta. Kui äärmused hakkavad ühiskonnas kasvama, siis kaob seal tasakaal. Järgmine arenguetapp on seega omakorda teine äärmus. Seega peab keegi võtma ka sellise rolli, et keskel tasakaalu hoida.

Tihti, kui valitsevad rasked ajad, näiteks majanduskriis, ei ole tasakaalukas hoiak just väga lihtsalt mõistetav. Ja ei leia ka emotsionaalset toetust. Inimesed tahavad emotsionaalseid signaale ja lihtsat juttu. Aga lihtne jutt ongi tihtipeale väga ohtlik, sest ühiskonna reguleerimisel ei leidu lihtsaid lahendusi. Ma olen nõus sellega, et jutt peab olema selge ja konkreetne. Aga pole võimalik mõne lihtsa valemiga maailma parandada. Ja üldiselt ma arvan, et ühiskond ongi väga erinev. Erinevad sotsiaalsed grupid, rahvusgrupid, erinevad sissetulekud. Aga me peame kõik elama ühes linnas, ühes ühiskonnas. Meil peavad olema ka ühised eesmärgid, et edasi liikuda. Ühiskond ja inimesed ongi väga erinevad – aga me peame kõik koos elama ja leidma üles ühised jooned.  Sõltumata sellest, milline on kellegi ideoloogia.

Ja keegi peab alati seda ühist joont otsima ja rõhutama.

Mida arvate abielureferendumist ja kas kavatsete seal hääletada?

Ma olen seda juba varem kommenteerinud. Minu arvates pole arusaadav, milleks on vaja lahendada probleemi, mis meie ühiskonda ei vaeva. Tekib tunne, et kas pole muid muresid, või on muude probleemide lahendamisega pikalt aega. Tegelikult see nii ju ei ole. Ma ei saa aru, miks ma peaksin vastama kuidagi juriidilisel viisil küsimustele, mille vastused on minu jaoks niigi selged. Jah, minu jaoks on abielu liit mehe ja naise vahel. Aga miks ma pean seda arutama, lipuga lehvitama ja sellise lihtsa “avastusega” ühiskonnas pingeid tekitama? Ja muutuma selles küsimuses väga poliitiliseks? Seega mina ei tahaks seda teemat arutada.

Aga ma ei soovi ka ümmargusi vastuseid anda. Kui küsitakse, siis vastan, et jah, minu jaoks on see nii. Aga et initsieerida mingit debatti sel teemal – see tundub eriti praeguses olukorras absoluutselt mõttetu tegevus.

Laste koduõpe on ühest küljest toonud kaasa digihüppe. Teisalt võib isoleeritus kodudesse ja kaaslastest eemalolek tähendada lastele vaimset surutist. Mis mille koduõppel üles kaalub – hea halva või vastupidi?

Pikaajalise 100% distantsõppe kohta ei tahaks küll öelda, et see on nüüd uus reaalsus, mis peakski nii jääma. Esiteks on inimene  sotsiaalne olend. Kool on see koht, kus lapsed omandavad sotsiaalseid oskusi. Loovad sidemeid. Loomulikult on lastel vaja  suhtlemiskogemust ja nad saavad seda eelkõige koolist. Ma olen seega kindel, et hariduses on vaja otsekontakti õpetaja ja lapse vahel. Üsna paljugi suheldakse mitteverbaalselt, kui inimesed on koos. Ja sellist suhtlust on samuti vaja.

Iga päev toimub mul internetis palju koosolekuid. Mõnikord kümme tükki järjest. Ja võib täheldada kahte asjaolu. Ühest küljest näed, kuidas koosolekud muutuvad konkreetsemateks, kulub vähem aega. Keegi midagi muud ei räägi ja inimesed omavahel ka mitte. Aga teisest küljest mul puudub emotsionaalne tagasiside, ma ei näe inimeste reaktsioone. Nii et ühest küljest on plussid. Teisalt aga ei teki lisateemasid. Mõte ei arene. Kaob ka inimlik kontakt. Seega haigestumise ärahoidmise ühe vahendina on koduõpe väga positiivne. Aga et 100% osa uuest reaalsusest – ma loodan, et seda kunagi ei tule. Rääkimata paljust muust, näiteks et lasteaiad ja koolid annavad paljudele tööd. Praegu peavad vanemad koos lastega õppima. Mis on jällegi positiivne.

Silmaring laieneb?

Jah, silmaring laieneb, ja lapsevanematele lisandub samuti uusi teadmisi. Vanemad saavad aru, millega nende laps siis koolis õigupoolest tegeleb. Ja võib-olla vähehaaval tekib ka arusaam, kui raske on tegelikult õpetajatöö.

Aga teisalt, kui inimesed kaua niiviisi kodus istuvad, tekivad pinged. Paljude laste jaoks ei ole selline õppimisviis ka efektiivne. Mõned arenevad kiiremini, aga mõne jaoks on see pigem probleem. Üks moment veel – ükskõik, mida me soovime lastele õpetada, mitte ühtegi 100% ühtlaselt kõigi jaoks toimivat lahendust ei leidu. Ei saa öelda, et üks kindel meetod on ainult õige.

Enne koroonakriisi arutati linnas baarides alkoholimüügi piirangute kehtestamist. Kas inimesed kalduvad piiranguid toetama või on see pigem ebapopulaarne?    

Alkoholiga seotud teemad ei ole muidugi üldse populaarsed. Mis oli aga teistmoodi kui varem – ennekõike on oluline märkida, kui põhjalikult me arutasime linnas öösiti kehtestatavaid piiranguid eri huvirühmadega. Kuidas me püüdsime leida kompromisse ettevõtjate ja baaride piirkondades elavate rahulolematute linlaste vahel. Kuidas me küsisime arvamusi. Teisisõnu, see otsuseni jõudmise protsess oli päris pikk.
Nüüd on muidugi hoopis teine olukord: piirangud seoses kriisiga on märksa rangemad. Nii et selle teema juurde on mõttekas tagasi tulla, kui tavaelu on taastunud. Ja siis me võiksime uuesti kaaluda, millised lahendused võiksid kehtida uues reaalsuses. Aga selles, et tegemist on olulise teemaga, pole mul juba nüüd kahtlust.

Üsna ebatavaline oli Tallinna otsus hakata rahastama laste kiirabi. Miks selline otsus sündis?

See idee tekkis, kui külastasin töö asjus Tallinna kiirabi ja mulle räägiti, kui üle koormatud on nad väljakutsetega. Sageli kutsutakse kiirabi haigestunud laste juurde, kuid alati pole see õigustatud. Aga kuna perearstid ei tee koduvisiite, siis langebki selles osas koormus kiirabile. Ja et püüda seda vähendada, eraldaski linn oktoobri lõpus 60 000 eurot kahe kiirabibrigaadi jaoks, kes teevad kuni 8-aastaste haigeks jäänud laste juurde koduvisiite. (Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas on öelnud, et see on ainus juhus, kus omavalitsus on võtnud enda peale sellise meditsiiniteenuse rahastamise, mida haigekassa eelarvest ei kaeta – toim.)

Kui riigivalitsuses otsiti haridusminister Mailis Repsi mantlipärijat, olevat seda portfelli ka teile pakutud?

Ministriportfelle pakutakse erakonnas inimestele, kellel on vastava ala kogemus, kompetents. Või siis, kui ei leita erakonnast, tuuakse väljastpoolt. Teadaolevalt on haridusteemad mulle  südamelähedased. Mul on ka õpetajana töötamise kogemus. Kuus ja pool aastat, mil pidasin abilinnapea ametit, vastutasin selle valdkonna eest. Ka praeguses ametis on haridus mulle tähtis teema. Mul on positsioon ka erakonna juhtide hulgas. Nii et jah, ma saaksin sellele ametikohale pretendeerida. Aga minna praeguses olukorras linnast ära, kui valitseb kriis, ja kui arutusel on strateegilised küsimused – kindlasti poleks see vastutustundlik.

Kuivõrd on praegune kriis linna tulevikku mõjutanud?

Vaatamata sellele, et praegu on raske aeg, peame me ikkagi mõtlema ka pikaajalistele plaanidele. Meil on mitmeid suuri eesmärke, mis ei mõjuta ainult linna, vaid tervet riiki – nagu Tallinna Haigla. Kui rahastus tuleb, tähendab see, et aastaks 2027 peab haigla olema valmis. Praegu käib detailplaneeringu menetlemine, on käivitatud meditsiinitehnoloogia projekteerimine. Lühidalt – me valmistame ette ehituse stardiks vajalikku platvormi.

Üks suur objekt järgmisel aastal on Peterburi mnt ehk täpsemalt öeldes selle projekteerimine. Peterburi mnt linna piiresse jääva lõigu uuendamisest on räägitud kogu see aeg ehk kümme aastat, mis ma olen töötanud linnasüsteemis. Ja veel aegu enne seda. Palju aastaid oodati, et riik tuleks selle projektiga kaasa, ja seega varem meil ei olnud võimalik alustada.

Eelmisel aastal otsustasime, et vaatamata, kas riik tuleb appi või mitte, me hakkame üksinda peale. Ja hoolimata asjaolust, et tegemist on lõiguga riigimaanteest, mis pole mitte ainult üle-eestilise, vaid ka rahvusvahelise tähtsusega. Kuid see on linna territoorium ja rohkem renoveerimisega oodata ei saa. Lõppeval aastal tegelesime analüüsi ja uuringutega, et tuleval aastal saaksime projekteerida. Ja kui hanke tingimused ja ilm lubavad, on järgmisel aastal ehk isegi võimalik ehitustööga alustada.

Aga kui rääkida argipäevast, siis meil on igal nädalal linnavalitsuse istung, kus võetakse vastu 40-50 otsust. Igapäevaseid otsuseid, mis puudutavad linnaruumi ja eri  valdkondi. Sellega tuleb tegeleda paralleelselt suurte projektidega.

Mäletan, kui lapsed ükskord linnapead intervjueerisid. Üks küsis, et mis on linnapea töö sisu. Kui lühidalt vastata, siis otsustamine. Iga päev tuleb võtta vastu otsuseid, mis mõjutavad otse linna elu.

Mõned huvigrupid ei annaks andeks, kui ei küsi jalgrattateede kohta, mille opositsioon teravalt esile tõstis. Linn viib teatavasti ellu rattastrateegiat, aga kuidas rattateede arendamine järgmisel aastal täpsemalt võiks välja näha?

Pean tunnistama, et see teema muutus tänavu väga poliitiliseks ja emotsionaalseks. Huvitav, et viimasel ajal ma pidin seletama jalgrattaaktivistidele, miks linn ei saa jalgrattavõrgustikku arendada nii kiiresti ja radikaalselt, kui seda soovitakse. Ja teisest küljest pidin volikogus seletama EKRE poliitikutele, miks jalgrattateid on üldse vaja ehitada. Selles mõttes on natuke huvitav olukord. Pidin kaitsma jalgrattaaktiviste ja nende seisukohti, ja teisalt linna konservatiivsemat lähenemist rattateede ehitamisse.

Siin ongi kesktee väga mõistlik, sest ühest küljest valikud tõepoolest muutuvad. Noorem põlvkond valibki teistsuguseid liikumisviise kui auto, ja see on positiivne. Aga me ei saa unustada, et kui me igal pool tekitame ummikuid, ei tähenda see, et inimesed loobuvad autodest. Nad lihtsalt siis seisavad kauem ummikutes. Seega mõtteviisi muutmine ja valmisolek uuteks lahendusteks linnaruumis peavad ikkagi paralleelselt käima.

Me ei saa lisaks unustada, et Tallinn on transiitlinn – 30% siinsest liikluskoormusest tuleb väljastpoolt. Ja Tallinn on nii üles ehitatud, et kesklinn on transiidiks vajalik. Alternatiivi eriti ei leidu. Kõik me teame: kikilipsu kuju. Kui kesklinna kaudu ei sõida, siis väga palju valikuid ei ole ka. Tallinn on transiidilinn, ja rahvusvahelise transiidi linn. Me ei saa kõiki tähtsaid teid kitsendada või kinni panna. See pole realistlik. Aga alternatiive autoga sõitmisele tuleb luua ja pakkuda. Ja kus linnaruum seda võimaldab, me sellega ka tegeleme.

Ja veel üks asjaolu. Me räägime uutest tehnoloogiatest: vesiniku- ja elektriautodest. Linnavalitsus töötab selle nimel, et ühistransport oleks võimalikult kliimaneutraalne. Meil on selleks plaan: algul viime liinidele gaasibussid, seejärel elektribussid. Ja nende järel on võib-olla juurdunud juba uus tehnoloogia: vesinikusõidukid. Aga ka need sõidukid peavad kusagil liikuma. Need on ju samuti autod.

Seega – rattateid arendame samm-sammult. Otsime linnaruumis uusi lahendusi ja võimalusi. Aga me ei tee seda radikaalselt ja ei kasvata ummikuid Tallinna tänavatel.

Üks lihtne näide on Reidi tee. Käis pikk vaidlus, kas oleks mõttekas rajada see tee algul kavandatust kitsamana. Noh ja nüüd, kui see tee olekski praegu sõlmkohtades kitsam? Mida me oleksime saavutanud? Meil ei oleks efekti, et autod sõidavad selle lõigu kiiremini läbi, vaid need seisaksid ummikus. Miljonid ja miljonid eurod oleksid kulutatud ehitusele, aga mõju ei oleks. Aga samas on Reidi teele rajatud ka rattatee.

Niisugune peabki olema mõistlik lähenemine linnaruumi loomisele.

Linn on väga suurelt ette võtnud Lasnamäel Tondiraba pargi ehk puhkeala loomise, mis on eriline selle poolest, et püütakse looduse loomulikkust võimalikult palju säilitada. Kuidas see mõte tekkis?

Pean tunnistama, et kui olin veel abilinnapea, arutati, et sinna võiks tulla golfipark. Ja mina mõtlesin, et miks selline territoorium peaks siis kuuluma ainult ühele spordialale. See võiks tulla märksa laiemalt kasutav. Linnapeana otsustasin, et see mõte tuleks ellu viia. Eelmisel aastal me seda kava analüüsisime, sel aastal projekteerisime. Nii tänavu kui ka järgmisel aastal ehitame ja suvel on valmis. Mõtleme üldiselt luua rohekoridori Kadrioru pargist koos jalgrattateega Pirita jõeni. Aga see on juba pisut kaugem vaade.

Kas linnahalli arendamisele tõmbas kriis kriipsu peale?

Me saame aru, et Tallink ei suuda seoses kriisiga lähiaastatel linnale partneriks olla. Aga juba siis, tänavu veebruaris, kui sõlmisime Tallinkiga linnahalli arendamise osas eellepingu, ma ütlesin, et see ei tähenda, nagu me loobuksime muudest võimalustest. Kui midagi peaks juhtuma, on seega alternatiiv. Euroopa Komisjonis on praegu pooleli riigiabi taotluse menetlus. Kui me saame soodsa vastuse, siis saab linn linnahalli renoveerimisega vajadusel iseseisvalt alustada.

Paljude inimeste jaoks kõlab ilmselt veidralt, et peaksime Euroopa Komisjonilt loa saama omaenda asutuse ehk linnahalli renoveerimiseks. Aga nii see on, sest linnahall on juriidiliselt linnaettevõte. Ja see tähendabki, et ettevõtte toetamiseks on tarvis riigiabi luba, sest rahaline maht on sedavõrd suur.

Kindlasti on paljud ettevõtjad küsinud linnalt toetusi, abi. Kas ja kuidas saab linn siin aidata?

Siin on kaks aspekti. Ühest küljest linn kui omavalitsus ei saa ettevõtlust väga palju toetada. See on riigi ala. Samas me saame aru, et ettevõtlus ei tähenda ainult firmaomanikele raha teenimist. Ettevõtlus on ka majanduse arendamine. Ja mis peamine: töökohad. Seetõttu nii palju, kui me saime, aitasime juba kevadel, kui oli välja töötatud abipakett. Eraldi tegelesime vanalinna ettevõtlusega kahel viisil. Kõik meie partnerid said rendisoodustuse ja tõenäoliselt tuleb sellega edasi minna. Lisaks tõmbas meie kultuuriprogramm inimesi vanalinna. Nii palju kui me saame, me seega toetame.

Me oleme alati seadnud turismisektorile õlga alla – seda ka parematel aegadel, kui turiste liikus veel palju. Seda vaatamata, et otsest tulu linn turistidelt ei saa. Tulu saab ennekõike ettevõtlus ja ettevõtluse kaudu riik. Aga linnale laekub jällegi osa isiku tulumaksust ja me saame aru, et turismi areng mõjutab kogu ettevõtluse ja majanduse arengut. See võimaldab tõsta palkasid ja anda inimestele tööd. Nii et suure ringiga mõjutab turism ka Tallinna sissetulekuid. Seepärast me teeme kõik, et ettevõtlust toetada ja turiste tagasi tuua.

Kuidas linn rahalisest küljest praeguste raskete aegadega toime tuleb?

Linn jätkab investeerimist ja annab selle kaudu tööd ehitussektorile. Kui leidub objekte, mida ehitada, siis see loob jällegi uusi töökohti. Ja järgmisel aastal on linna investeeringute üldmaht 165 mln – võrreldes tänavusega 17% rohkem. See annab signaali ehitusturule, et avalik sektor ehk linn pakub tööd. Investeeringute suurendamise otsuse mõtlesime hoolega läbi, et Tallinn annaks majanduse elavdamisele hoogu.
Linna laenukoormus oli enne kriisi isegi mitte keskmine, vaid minimaalne. Konservatiivne rahanduspoliitika andis meile võimaluse parematel aegadel reserve koguda. Teiseks on meie finantsreiting väga kõrge, mis annab võimaluse laenata soodsatel tingimustel. Seda kogutud ressurssi saabki nüüd raskematel aegadel kasutada. Pole ju mõtet lõputult koguda. Kui kogutut nüüd kulutada, siis just raskematel aegadel, või suurte objektide jaoks. Meil ongi nüüd suured ehitused käsil, nagu Tallinna Haigla või linnahall, ja ühtlasi oleme jõudnud kriisiaega.
Isegi kui me järgmisel aastal võtame täiendavalt 70 mln eurot laenu, siis meie laenukoormus saab olema 35%. (Tallinnal on sõlmitud Euroopa Investeerimispangaga laenuleping 100 miljoni euro osas, millest 30 miljonit võttis linn välja 2017. aastal ja ülejäänud 70 miljonit tänavu mais – toim.) Seadus lubab koormust tõsta kuni 80%-ni. Kui peaksid tulema veelgi raskemad ajad, aga seda välistada ei saa, siis on Tallinnal puhver ka selleks olemas.

Tallinna investeeringud ja rahandusotsused aitavad laiemas plaanis elavdada kogu Eesti ettevõtlust ja majandust.