"Suurpered balansseerivad sageli majandusliku hakkamasaamise piiri peal," nentis Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liidu juhatuse esinaine Lea Vaabel. "Kõik on hästi, kuni juhtub mõni õnnetus, äkiline hambavalu või koondamisteade."
Selle talve esimese lumekirme tekkides kaotas viielapselise pere isa auto libedaga juhitavuse ja sattus avariisse. Õnneks olid pisemad just lasteaeda viidud, kuid mees ise sai mitu luumurdu ning auto kuulub maha kandmisele.
Pereemal ei jää muud üle kui end töölt lahti võtta, sest lisaks abikaasa põetamisele on tema õlul nüüd nelja väiksema lapse ja suure majapidamise eest hoolitsemine. Just selliste ootamatuste puhul on hea teada, et sa ei ole oma mures üksi – perele tõttas appi Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liit.
“Kulusid kokku tõmmata kuskilt ei õnnestu, sest toidulauas on mitu suud ja lastele tuleb paratamatult kulutusi teha. Tänane koroonakriis tundub lõputu – ühtegi positiivset prognoosi peale loodetava vaktsiini ei ole, varusid pole ei ettevõtetel ega eraisikutel, seega on olukord vägagi ärev,” nentis Vaabel.
Paljulapseliste rõõmud ja mured
Lea Vaabel nentis, et paljulapselised pered seisavad Eestis silmitsi mitmete väljakutsetega, muuhulgas nii igapäevase logistika kui ka näiteks perega veekeskusesse minnes. “Mu enda sõbrad ja tuttavad juba teavad, kui palju meid on ning külla minnes mahume me kõik laua taha istuma, kuid mängutubades, muuseumites ja teistes asutustes peredele soodustusi ja 2+2 perepileteid pakkuvad ettevõtted võiksid küll rohkem arvestada, et peres võib kasvada ka rohkem kui kaks last,” märkis nelja lapse ema. Näiteks on levinud et tavapärane perepilet sisaldab pääsmeid kahele vanemale ning kahele lapsele.
Paljudele suurperedele tähendab see, et mõni laps peaks justkui koju jääma. “Väga ootaks, et sellest on ühiskonnas nüüd piisavalt räägitud ja need hoiakud muutuvad,” avaldas Vaabel lootust. Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liitu kuulub hetkel 320 peret, kellel on vähemalt neli last. “On ka palju kaksikuid ja kolmikuid, või koguni mitmeid mitmikuid peres – kõik ei ole ükshaaval oma 5–8 last planeerinud,” naeris Vaabel, kel endal sündisid poolteist aastat vanale põnnile lisaks kolmikud. “Nii selgus näiteks, et senisele ühele turvatoolile lisaks oli autosse vaja mahutada veel kolm – ja olgugi senine auto oli avar, tuli uus osta!”
Hoolikat plaanimist nõuab mõistagi ka igapäevaelu korraldamine ja logistika: kes kust tuleb ja kuhu läheb, sügiseti on uued lasteaiad-koolid, tunniplaanid, hobitegevused… “Meie teeme Exceli tabeli, muidu ei seisa laste liikumised meeles ja asjaolud ju ka muutuvad,” kirjeldas Vaabel. “Keda on vaja tuua-viia, kas kaasa on vaja pakkida tennise- või tantsuriided – see on logistika meistrikursus, mille läbib iga vanem!”
Vaabel on veendunud, et lastele annab õdede-vendadega koos kasvamine kindlasti palju paremad sotsiaalsed oskused ning üksteisega arvestamise võime. “Seda oli kohe näha, kui mu kolmikud lasteaeda läksid – neile ei olnud ootamatu suhelda võrdselt nii poiste kui tüdrukutega.”
Mõistagi oli koroonakevad oma pealesunnitud isolatsiooniga raske, sest lapsed pidid sõpradest eemal olema ning teadmatus oli suur. “Samas palju kurvem oli vaadata üksikuid lapsi, kes suhtlust taga igatsesid,” nentis Vaabel. “Siinkohal olid suurpered eelisolukorras.”
Sageli elavad paljulapselised oma majas, mis loob üksjagu eeliseid. Eespool mainitud autoõnnetuses kannatada saanud Harjumaa pereisa abikaasa Külli tunneb rõõmu, et tänu suurele majapidamisele ja loomadele leidub lastel kodus piisavalt tegevust, nii et laste meelelahutuseks ei pea praegusel koroonaajal rahvarohkesse mängutuppa sõitma.
“Meil on hobused, poni, lambad, kanad, pardid, haned ja koerad,” loetles Külli (pere palvel nimi muudetud). “Käime hobustega sõitmas ning lapsed aitavad loomi toita. Üks noor hobune tahab õpetamist ja lapsed saavad sedagi õppida. Meile on tähtis, et lapsed ei kardaks loomi ega jääks eluvõõraks. Ma ei taha, et laste koolivälist aega sisustaksid vaid arvuti, telefon ja telekas, vaid et nad näeksid ka elu, mida meie esivanemad on elanud.”
Külli peab oluliseks, et juba varasest lapsepõlvest harjutaks füüsilise tegevusega ja kasvataks koos neljajalgsete sõpradega.
Kogukondlik tegevus liidab
Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liit aitab iganädalase toidupakiga hetkel 220 peret. Arvestades, et liitu võetakse vastu peresid alates neljast lapsest, jagatakse nädalavahetuseti toiduabi üle 800 lapsele. On selliseidki peresid, kus kasvamas 11 last. Sageli elab nendega koos ka kolmas põlvkond. “Kui kevadel kasutasid liidu jagatavat toiduabi umbes 70% peredest, tullakse viimastel nädalatel meie drive-in’i järele tervelt 95%-le valmispakitud toiduabile,” loetles Vaabel. “Paljud on üle elanud palgalangusi ja koondamisi. Kui tavaolukorras saadakse hakkama, on suurpered ootamatustele eriti tundlikud.”
Teine valdkond, millega lasterikaste perede liit tegeleb, on ringmajandus. “Kui on suured pered, on ka käive suur, seega võtame annetusi vastu kõigilt, kes tahavad tuua lasteriideid ja -voodeid, turvatoole, mänguasju, arvuteid või mööblit,” jätkas Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liidu juhatuse liige Karl Laas. “Ringmajandus toimib ka meie liikmete seas – kui lapsed kasvavad, jäävad rõivad ja voodid ju väikeseks.” Lasterikaste perede liit on saanud eri annetajate ning ettevõtete käest ka rõivaste ja raamatute laojääke.
“Lisaks materiaalsele abile oleme võimaldanud peredel osaleda teatrietendustel ja kontsertidel soodustingimustel või tasuta,” märkis Lea Vaabel. Mõni suurpere ei jõuaks kultuurisündmustele ilma soodustusteta kuigi tihti, või ei jõuaks üldse. “Korraldame mitmeid peresündmusi: näiteks jaanuaris toimub traditsiooniline jõulupidu, mais anname sügisel esimesse klassi minevatele lastele ranitsatäie koolitarbeid, augustis korraldame koolilaata jne. Suviti on tehtud ühiseid kanuumatkasid. Aktiivselt toimuvad koolitusprogrammid, milledest viimatisel puudutati digisõltuvuse problemaatikat, aga on olnud ka paarisuhtekoolitusi ning praktilisi teemasid nagu igapäevase menüü koostamine.”
Iseäranis hea meel on liidul oma ruumides valminud õppeköögist, kus saab asuda tegema toidukoolitusi ja tooteesitlusi, mida väga hinnatakse. “Mõistagi tuleb sedalaadi koolitusi praegusajal üle veebi korraldada, kuid seisma ei jää elu nüüdki,” on Vaabel optimistlik. “Põneva võimalusena näeme varianti võtta praktilisi koolitusi oma liidu seest – kes midagi hästi oskab, näitab ette ka teistele peredele. Praeguses olukorras on iseäranis oluline hoida üleval vanemate entusiasmi. Tänu liikumispiirangute tõttu suurenenud kodusolemisele on emade-isade koormus veelgi suurem – pahatihti on sissetulekud on vähenenud, kuid lastega seonduvate kohustuste tõttu lisandub palju täiendavaid rolle nagu näiteks õpetaja oma.”
Tublid vabatahtlikud – oma eesliini töötajad
Karl Laasi sõnul on tänuväärne, et suurperede toiduabi osas on õla alla pannud nii Toidupank kui mitmed tootmisettevõtted. Lisaks on lasterikaste perede liidul otsesidemeid nii maaletoojate kui kaubanduskettidega. “Ühest küljest saame kaupa, mida ei ole poes müüdud nii kiiresti kui eeldati ning teisalt on tegemist annetustega. On tänuväärne, et kohati on tegu toidu päästmisega – meile kõigile on tähtis, et toitu ära ei visataks.”
Väärib esiletõstmist, et Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liidu palgal ei ole ühtegi inimest – kõik abi hankijad ja selle vahendajad, aga ka juhatuse meeskond on vabatahtlikud. Kõigil neist on oma põhitöö ning kodus kasvamas vähemalt neli last. Regulaarseid vabatahtlikke, kes kord nädalas abiks käivad, on 50 ringis. “Kui me räägime oma missioonist head teha, ei ole need ainult sõnad, vaid see ongi meie valuuta,” märkis Lea Vaabel. “Tõestanuna end piisavalt eraettevõtluses näen ma ärijuhina, et vabatahtlikus organisatsioonis, kus mul ei ole palgafondi, suudame inimesi motiveerida hea väljakutsega. See on väga tugev tunne! Meie kogukonnas saavad kokku eri elualade esindajad – farmatseudid, arstid, poemüüjad –, kel lastega seonduvalt on ühised rõõmud ja mured. Kes käivad täiskohaga tööl, saavad panustada vähem, samas kui kodused emad käivad rohkem abiks. Nii mõnigi pereema on naerdes tunnistanud, et lasterikaste perede liitu vabatahtlikuna aidates saavad nad meie juures käia otsekui puhkamas! See võib tunduda klišeena, kuid kui sa tuled appi ja panustad, tekib suur andmisrõõm. Nimelt seda meie vabatahtlikud tunnetavad ja tunnustavad.”
Vaabel lisas, et koostööpartnerite leidmine ja nende usalduse ära teenimine on olnud järjepidev töö. Et hoida ainuüksi toiduabi regulaarsena, tuleb üksjagu vaeva näha. “Abivajajaid on juurde tulnud, samal ajal kui võimalusi on vähemaks jäänud,” märkis Vaabel. “Ettevõtted jälgivad oma tootmist ja tellimusi veelgi tähelepanelikumalt ning kindlasti tekib tootmishäired kui inimesed koroonaviirusse haigestuvad. Meiegi pelgame, mis saab, kui liidus vabatahtlike meeskonda haigus sisse tuleb ja me peame karantiini jääma.” Õnneks on selleski osas välja töötatud kriisiplaanid.
Karl Laas rääkis, et koroonatingimustes korraldas Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liit oma toidujagamisteenuse juba kevadel ümber sellisel moel, et toiduabi saajad ei tule enam siseruumidesse, vaid tõstavad oma pakid estakaadi pealt otse autodesse – see vähendab haigestumise riske. “Mina ise põdesin koroonaviirust esimese laine ajal ning leian, et kõige olulisem on julgeda oma haigust tunnistada,” leidis Laas. “Kõik toetusmeetmed, mida eri organisatsioonid, ettevõtjad ja omavalitsused tagavad, peaksid omakorda julgustama inimesi ütlema, et nad on haiged. Me tahame küll tööd teha ja raha teenida, aga kui me samal ajal käime ja nakatame teisi, on see kõige ohtlikum ja kahju on märksa suurem. Selles kontekstis rõhutame ka meie oma abiteenusega, et kui keegi ongi nakkuse saanud, ei jää ta abist ilma.”
Ühtsuses peitub jõud
Ei saa salata, et kohati võib suurperede osas tajuda ikka veel eelarvamusi, justkui oleksid mitmelapselised pered lihtsalt vastutustundetud paljunejad ning riigilt sotsiaalabi nõudjad. “Lasterikkad on tublid – emad-isad muretsevad lapsi just nii palju kui nad hakkama saavad,” rõhutas Lea Vaabel. “Lasterikkus ei tähenda ühiskonnas sotsiaalselt nõrka kihti. Paraku märgistatakse suurperesid siiani, ja arvatakse, et nii palju lapsi on juhus või et mugav on vaid sotsiaaltoetustest elada.”
Sedalaadi klišeed on viinud selleni, et lasterikkad häbenevad ka suure häda korral abi vastu võtta. “Tekib eneseuhkus: mina ju saan hakkama!” kirjeldab Vaabel. “Kõik pered ei ela sugugi alla miinimumi. Samas käivad õnnetused ikka inimesi mööda ja kui üks leib laualt ära kaob, on väga raske. Julgustan uusi liikmeid alati julgelt abi vastu võtma – me ju teame, kuhu see läheb!”
Liidu liige Olev Tamm tõi välja veel ühe kriitilise nüansi: “Kuna meie peres on üks laps raske puudega, oleme lisaks lasterikaste perede liidult abi saanud veel ka lastefondilt, kuid samas olen mõelnud, miks need fondid üldse peaksid eksisteerima, kui riik oleks õigesti üles ehitatud? Riigil ja omavalitsustel on vahendid olemas, et toetada suurperesid ja erivajadusega inimesi, abi ei pruugi sugugi põhineda vaid vabatahtlikel aitajatel! Kui vahendeid kasutataks targasti, ei peaks kogu sotsiaalabi süsteem toetuma vabatahtlikkuse peale.”
Kirjeldades, kuidas perel tuleb iga natukese aja tagant tõestada tugiisiku olulisust oma erivajadusega lapsele, nentis Olev, et kohati tekib tunne: lihtsam on alla anda, kui pidevalt tõestada ja võidelda.
Lea Vaabel leiab, et ühiskonnas tuleks väätustada lasterikkaid ainuüksi seetõttu, et nimelt need pered annavad ühiskonda tohutu panuse. “Vaikselt oma koormat kandes kasvatavad suurpered tulevasi pensionimaksjaid – ja see on väga tänuväärne töö! Kui maksumaksja on tugev ja haritud, kindlustame me oma riigi tulevikku.”
Tugev seljatagune annab kindlustunde
Külli tunnistas, et Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liidu poolt igal nädalal saadud toidukastike on perele suureks abiks ning hoiab ühtlasi ära rahvarohketes toidupoodides tunglemise, mis praegusajal on väga oluline. “Meie toidulaud on tänu abile suhteliselt rikkalikult kaetud, ja enamgi veel – teinekord on pakis selliseid asjugi, mida ise poest osta ei tihka,” märkis Külli. “Paki sisu üle vaadates teab enam-vähem arvestada, kas ja mida veel oleks juurde vaja osta. Taiplikud pereemad oskavad majandada ning on õppinud, kuidas jagada toiduabiports terve nädala peale ära.”
Külli on väga rahul ka liidu kaudu saadud riideabi ning tarbeesemetega. “Kuna pere nooremad lapsed on 4-, 5-, 7- ja 10-aastased, on ikka läinud vaja uut võrevoodit või vankrit,” nentis naine. “Kuna meil on suur majapidamine ja loomad, kelle kõrvalt on raske liikuma pääseda, ei ole me kuigi tihti kasutanud soodustingimustel saadavaid teatripileteid, küll aga võtsime osa PREP-paarisuhtekoolitusest.”
Kuni traagilise autoavariini oli Külli abikaasa omakorda aktiivne vabatahtlik ning käis nädalavahetustel liidul nõu ja jõuga abiks.
“Lasterikaste perede liidu abi ei tähenda pelgalt toidukasti ulatamist üle estakaadi, vaid ka raskete hetkede emotsionaalset tuge,” tunnustas Külli. “Näiteks meie majapõlengu järel mõned aastad tagasi aitas liit majale uuesti katuse peale panna. Loomulikult püüame ise hakkama saada ja saame ka, kuid hea on teada, et alati võib abi paluda. See on nagu suur pere, mis toetab ja kinnitab: sa ei ole üksi. Kui tunned, et seljatagune on tugev, annab see jõudu.”
Ka Olev Tamm tõdes, et lasterikaste perede liitu kuulumine annab kindlustunde. “Toidupakkide järgi käime harvem, kuna elame Saue vallas ning üksjagu maad on edasi-tagasi sõita, küll aga on olnud suureks abiks asjade ringlus ning soodsamate teatri- ja muuseumipiletite võimalus, mida kasutame iseäranis suviti perega ringi sõites,” sõnas mees, kelle perre kuuluvad lisaks 20-aastasele noorele veel 7-, 5- ja 2-aastased poisid ning äsjasündinud tütreke. Olgugi, et põhitööle lisaks on kodus piisavalt ehitamist ja põllutööd, on Olev käinud liidus abiks kui õppeköögi ehitusel oli vaja teha santehnilisi töid. “Ühise eesmärgi nimel leian kindlasti selle päeva, et aidata,” sõnas mees. “Kord jälgisin toiduabi komplekteerimise töökorraldust tagaruumis – nagu sipelgad toimetaksid! Perede liidu tegevus on äge asi!”
Lasterikkaid tuleb juurde
Vaatamata keerukatele aegadele on Eestis kolme ja enama lapsega perede arv viimastel aastatel kasvanud. “Lasime rahvastikuministril eelmisel aastal väljavõtte teha ja täheldasime tõusutrendi,” rõõmustas Lea Vaabel. “Hüppeliselt kasvab laste arv peres, kui seadusandluses on muudatusi, nagu hiljuti lisandunud kolme- ja neljalapseliste perede toetus. Tõusnud on ka lapsetoetuste rahalised määrad. Täna riik tunnustab ja väärtustab suurperesid, ning lapsevanemad on julgemad – kolm last ei ole praegu üldises mõistes üldse suur pere, vaid norm.” Lea Vaabel rõhutas head koostööd Tallinna linnaga, kes oma spordi- ja kultuuriasutustes on loonud suurtele peredele soodustingimused.
Üle-Eesti on 21 organisatsiooni, mis suurperesid koondab. Lea Vaabel peab oluliseks kogukondlikku toetust, mis on abiks nii ametiasutustega suhtlusel kui õlatundes. “Osad vanemad on oma igapäevatööga nii hõivatud, et nad ei teagi kõiki võimalusi ja soodustusi, mida omavalitsused pakuvad ning eks need muutuvad ka,” märkis Vaabel. “Siin saavadki lasterikaste ühendused infot ja abi jagada. Meie liidus on käinud rääkimas abilinnapea Betina Beškina ning loodame, et koostöö jätkub.”
Kommenteerib Tallinna sotsiaalvaldkonda kureeriv abilinnapea Betina Beškina:
Tunnustan Tallinna ja Harjumaa lasterikaste perede liidu tegevust praegusel keerulisel ajal. Ulatades abikäe oma liikmetele ehk paljulapselistele peredele, on nad heaks eeskujuks kõigile teistele. Märgates ja aidates oma kogukonda, leides seejuures nutikaid lahendusi perede aitamiseks – loodetavasti ärgitab see ka teisi kogukondi ärksalt mõtlema ja tegutsema. Keeruline aeg nõuabki nutikaid lahendusi. Seega, kui on ka juhtumisi lasterikkas peres lähikontaktne või haige, ei jää seetõttu toidu- või muu abi saamata, vaid selleks kasutab liit lihtsat lahendust: drive-in abi osutamine. Usun, et hoolides üksteisest suudame ka muuta teiste ja laiemalt kogu ühiskonna hoiakuid ja käitumist.
Tallinn toetab lasterikkaid peresid
Detsembris on linnal kavas toetada toiduabi korraldamist lasterikaste perede liidu poolt. Ka toetas Tallinn laste sügisvaheaja laagri tegevust ning eraldati projektitoetust infomaterjalide välja andmiseks.
Tallinn maksab lapsevanematele 6392 euro ulatuses sünnitoetust mitmike sünni puhul, kui on sündinud korraga kolm või enam last.
Lapsevanemad on vabastatud lasteaia kohatasust kolmanda või enama lasteasutuses käiva lapse eest juhul, kui Tallinna lasteasutuses käib pere kolm või enam last. Tingimuseks on, et nii vanema kui ka laste elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linnas samal aadressil.
Lasteaias (sh ka eralasteaiad) võimaldab linn piirmäära ulatuses tasuta toitlustamist kõigile lastele, olenemata laste arvust peres. Ka koolilõuna on Tallinnas kõigile lastele tasuta.
Linna hallatavate kultuuriobjektide külastamisel kehtivad paljulapseliste perede liidu liikmetele soodustused perekaardi alusel.
