Uuel aastal algab nii lokaalne kui globaalne plastirevolutsioon. Ühest küljest hakkab Euroopa Liidus, sealhulgas Eestis kehtima plastimaks ja teisalt ei võta Aasia maad enam suurt osa Euroopa plastprügist vastu, et endi maades saastust vähendada. Kogu segaduse taustal on üsna selge vaid üks: kuna suurt osa plastjäätmetest on keeruline ja kallis ümber töödelda, et see maksu alla ei läheks, tähendab see plastpakenditega seotud toidu kallinemist.

Uuest aastast peaksid EL liikmesriigid hakkama maksma 80 senti iga taaskasutusse suunamata plastikilogrammi eest. Vaesematel riikidel on loota ka soodustust. Samas kui Eesti, Soome, Malta ja Prantsusmaa suunavad taaskasutusse vähem kui kolmandiku plastijäätmetest, suudavad Leedu, Küpros ja Bulgaaria võtta ringlusse kuni 75 protsenti plastist.

Andmeid, kui palju peaks hakkama Eestis plastimaksu koguma, või kui suur osa plastist jääb taaskasutamata, on leebelt öeldes vastuolulised. Juulist peaks maksu süsteemi meil toimima saama. Toiduliidu andmetel aga näitab taaskasutusorganisatsioonide statistika ühtesid ja Keskkonnaagentuuri jäätmevoo analüüs hoopis teistsuguseid andmeid. Vahe on umbes kaks korda.

Keskkonnaministeeriumi rehkenduse järgi, kus kirik keset küla seatud, peaks Eesti aastas maksma plastimaksu 16 mln eurot. See number rajaneb arvestusel, et ringlusse jääb võtmata 20 000 tonni plasti. Miks aga kogu plasti aga ringlusse ei võeta, teab Eesti suurima plasti ümber töötleva tehase, Orkose juht Andrus Gelkov suurepäraselt. Olmeprügi hulgast pärit plasti ümber töötlemine on tehnoloogilises mõttes ebarentaabel. Mitte miski ei saa sundida ettevõtet vabal turul sellega tegelema, kui ka lihtsamalt saab raha teenida. Seega ongi nii, et nn puhas ehk määrdumata plastmaterjal töödeldakse ringi, majapidamistest pärit plastpakenditest, mis määrdunud, ei huvitu ümbertöötlemise mõttes keegi. Loomulikult võiks või peaks Eesti koopereeruma mõne naaberriigiga. Ainult et terves ELs on majapidamisplasti ümbertöötlemisega kehvad lood.

Kosmosest vaadates õige maks

“Meie ostame sorteeritud plastkilet – sellega osatakse väga hästi ümber käia,” rääkis ettevõtte juht. “Kõik see muu plast, mis läheb olmeprügisse, alates  juustupakenditest jne – see on jah probleem. Tehnoloogia on sama, aga leidub tülikaid lisadetaile. Kui jäätmed on väga määrdunud, siis see eeldab põhjalikumat pesuprotsessi. Aga see on niivõrd ebaefektiivne võrreldes teiste materjalidega, mis turult on saada, et meie kui äriühing läheme võtma enne madalamal rippuvaid viljasid.”

Orkos töötleb pakkekilet ümber plastgraanuliteks. Aastas käib ettevõttest läbi 8000 tonni jäätmeid. Graanulid müüakse omakorda Soome ja Rootsi uuteks toodeteks. Kõige kaugemad paigad, kust toore Eestisse Orkosesse saabub, on Hispaania, Portugal, Puertoriiko. Toormeks on seega pakkekile, mida koguvad kauplused ja laod kui toodangut lahti pakivad.

Vastus, miks Orkos ei aita meid plastimaksust päästa, on seega väga lihtne: see ei ole majanduslikult tasuv, sest määrdunud plasti on kallim töödelda. Ja teiseks sorditakse meil plasti liiga vähe olmeprügi hulgast välja.

“Tegelikult peaks toetama, et võetaks materjali rohkem taasringlusesse ja vähem põletataks, nii et selles mõttes maks ise on kosmosest maale vaadates õige ja see peaks inimesed õiges suunas liikuma panema,” märkis Andrus Gelkov. “Plastimaks, et see jäätmekogujatele probleemiks muutuks, peaks nõnda kõrge olema, et motiveeriks rajama uusi plasti ümber töötlemise tehaseid. Kui keegi võtab turul vaate, et investeerime ümbertöötlemisse, samas toodete hinda ei tõsta ja tarbijalt seda raha ei küsi, siis tekib turul nendel toodetel konkurentsieelis.”

Küsimus ongi, et kuidas mõnes investoris ümbertöötlemise tehase rajamise vastu huvi tekitada. Üsna ilmselgelt ei motiveeri praegune maks selles suunas tegutsema. Teisalt on aga ka 16 mln eurot aastas märkimisväärne summa, mille võiks hoopis panustada ümbertöötlemise tehnoloogiatesse. Huvilisi aga silmapiiril ei paista. Praeguse kriisi taustal tähendab plastimaks aga pigem, et see nõutakse toidukaupade hinnatõusu kaudu sisse tarbijate taskust.

Prügivedu liiga odav?

Vastavalt pakendijäätmete direktiivile tuleb EL riikidel viie aasta pärast taaskasutada 50 protsenti plastpakenditest. Sinna on meil minna veel üle 10%, skeptikute arvates kordi rohkemgi.  Kuidas tõsta inimeste huvi plasti välja sorteerimise vastu? “Maja eest jäätmete äraviimine ja põletamine on täna põhjendamatult odav,” arvas Andrus Gelkov. “Kui see kallim oleks, kas maksu kaudu või regulatsioonide tõttu, siis kogutaks ka liigiti jäätmeid rohkem ja turule tekiks tooret juurde.”

EL liikmesriike tõukasid plastimaksu asjus üksmeelele koroonapandeemia tekitatud kaos ja hiigelvõlad, mille tagasi-maksmiseks tuleb raha leida. Plastimaksust loodetakse saada ligi 6 miljardit eurot.

Teisalt kasvab EL sees ka muudel põhjustel järjest enam surve leida lahendusi määrdunud ja vähem väärtusliku plasti ümbertöötlemise jaoks. Kogumisstatistikaga saab ju mängida, aga loodus saastub järjest enam. Alates jaanuarist ei saa sorteeritud, ehkki määrdunud plastjäätmeid, millega ELs midagi peale ei osata hakata, enam laevatada Vietnami, Malaisiasse jt Aasia maadesse. Need olid kujunenud justnagu rikaste riikide prügimägedeks. Osa töödeldi seal ümber, suur osa põletati, ja suur hulk jäi laamadena loodust reostama. Baseli konventsiooni ümber kogunenud riigid on otsustanud, et vähemagi kahtluse korral, et jäätmed toore pole puhtalt sorteeritud, saab terved laevatäied joonelt Euroopasse tagasi saata. Hiina otsustas lääneriikide jäätmete vastuvõtmisest loobuda juba 2018. a eelkõige põhjusel, et kaitsta oma elanikke nende põletamisega kaasneva saastuse eest. Näiteks Ühendriigid on seni käidelnud ise vaid 9% plastjäätmetest: kokku tekib neid aastas umbes 35 mln tonni

Kui Hiina otsuse ja laiemas plaanis Baseli konvenstsioni muudatuste helgemast poolest rääkida, siis sunnib see arenenud riike enam mitte vaatama Aasiat kui potentsiaalset prügimäge. See sunnib neid jäätmekäitlustehnoloogiaid arendama ja plasti tootmist ning kasutamist piirama. Maailmas taaskasutatakse üldse vaid 9% plastjäätmetest. 12% põletatakse ja ülejäänu rändab kas prügimägedele ja/või satub loodusesse ning veekogudesse.

Ühendkuningriigi väljaanne The Guardian kirjutab aasta alguses rakenduvatest muudatustest, millega Aasia riigid enam prügimäe rolli ei etenda, et esialgu võivad sorditud jäätmete väljaveo piirangud kahjustada Euroopa riikide loodust. Jäätmeid hakatakse rohkem tekkimise asukohas põletama ja/või ladestama. Ometi sunnib see siiski leidma tehnoloogiaid ümber töötlemiseks Euroopas. Viie aasta pärast peaks mõju näha olema näiteks ookeanide vähenevas saastuses.