"8–9-aastasele lapsele pisteti telefon hommikuti mängimiseks pihku siis, kui ema sättis end tööle minekuks ja soovis, et laps ei segaks teda. Telefoni kättesaamine aga kujunes aga alati kodusõjaks – kohutavaks röökimiseks ja halamiseks," rääkis 11-aastase poja isa Madis.

Madis ütles, et veel kümme aastat tagasi eriti ekraanide ohtlikkusest nii palju ei räägitud. “Kumbki meist, ei mina ega lapse ema ei teadnud seda, et liigne ekraani vahtimine tekitab sõltuvust. Me tegime selle vea, et lükkasime lapse väiksena teleka ette, et ta ei elaks kogu aeg seljas,” meenutas ta. “Aga siis, kui tuli see telefoni-teema, andsin ma juba endale täielikult aru, et kogu see nutindus on saatanast. Ma vaatasin tänaval inimesi, kes nina telefonis ringi käisid, vaevumata teed ületades vasakule ega paremale vaatama – see totaalne telefoni vahtimine hakkas mulle juba suhteliselt ammu vastu.”

Madise elukaaslane elas ka kodus olles kogu aeg telefonis nagu paralleelmaailmas. “Näha, kuidas täiskasvanud inimene on ekraani küljes niimoodi kinni, et sisuliselt ei jätku tal enam tähelepanu millegi muu jaoks, see on juba totaalne sõltuvus,” sõnas ta, mööndes, et ka lapse puhul oli oht jääda ekraanisõltuvusse seetõttu juba ette näha.

Ühel hetkel ostis Madis poisile oma nutitelefoni, et hommikuti poleks seda igapäevast kisendamist. “Mõtlesin, et siis jäävad ära need hommikused undamised, et “Miks sa ei anna?” ja “Miks ma natukene ei või…”. Aga tema enda telefonist kujunes poisi jaoks väga kiiresti psühholoogiliselt vältimatu asi – ta ei pannud seda enam käest. Kui sa talle midagi ütlesid, siis ta ei kuulnud sind, ta sukeldus sinna nutimaailma naha ja karvadega,“ kirjeldas Madis. “Ükskord, kui ma temalt telefoni karistuseks ära võtsin, järgnes sellele täielik märatsemine,” meenutas ta lapse nutisõltuvuse järgmist verstaposti. “Tol korral kadus see telefoni-koogamine ühe nädalaga ära. Kolm kuud oli majas rahu ja vaikus – ta nagu unustas selle ära. See näitas, et sa saad lapselt nutitelefoni ära võtta ja anda nuputelefoni asemele,” ütles Madis. Kui laps aga oma telefoni tagasi sai, jätkus kõik vanamoodi. “Ta käitus sisuliselt nagu narkomaan, – niipea kui ta selle telefoni uuesti kätte sai, olime omadega tagasi täpselt samas kohas.”

Mida teha, kui lapsel sõltuvus?

Praeguseks ei ela Madis oma elukaaslasega enam koos ning 11-aastane laps elab vaheldumisi isa ja ema juures. “Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et me elame nüüd lapse emaga lahus, aga meie kodune kliima on muutunud rahulikumaks,” kirjeldas Madis. “Praegu suudab poiss oma arvutis olemise aega kontrollida – meil on kokku lepitud, et see on kaks tundi. Kui ta läheb ajast üle, siis ta peab kaks tundi raamatut lugema või saab trahviks järgmisel päeval tund aega vähem arvutis mängida.”

Ema juures on teleka vaatamise ja arvutis olemise jaoks omad reeglid ja nendesse isa ei sekku.

Pereterapeut Aet Lass ütles, et lapse nutisõltuvust aitab peres lahendada eelkõige see, kui vanemad on koostööaltid ja nii emal kui ka isal on ühtne arusaam lapse arvutis olemise kohta. “Kui vanemad ei mõista teineteist, siis võib see lapsel väljenduda psühhosomaatilise kaebuse või sümptomina – näiteks kõhu- või peavaludena, seletamatu halva enesetundena, aga ka voodimärgamise või roojapidamatusena, millele arstid põhjust ei leia,“ ütles ta. “Selliste kaebustega pöördutakse sageli psühholoogi vastuvõtule.”

Kõikide probleemide lahendamine eeldab omavahelist suhtlemist, rõhutas Lass. “Nutisõltuvus eeldab tähelepanelikku ja nõudlikku käsitlemist ning kokkulepete sõlmimist. Vanemal aitab probleeme lahendada enesevalitsemise oskus. Rõõmus meel, kannatlikkus, headus, sõbralikkus – lihtsad asjad, aga tõesti toimivad. Keelamise ja karistamise asemel tuleb sõlmida kokkuleppeid!” rõhutas ta, et lapse kasvatamine on vanema jaoks suures osas enesejuhtimise kunst.

Mida teha, kui laps on nutisõltuvuses? “Kui laps istub juba näiteks kolm tundi nutiseadmes ja lapsvanem saab aru, et see pole õige, siis mida ei tohiks teha, on see, et te võtate selle nutiseadme ja viskate aknast välja,” kinnitas ajuteadlane Jaan Aru. “Kellelegi ei meeldiks, kui ühel hetkel see asi, mis on meie jaoks tähtis, ära võetakse. Aga kui te tunnete või arvate, et teie lapse ajust võiks midagi paremat saada, siis tasuks seda asja kodus rääkida ja teha kokkulepe, mille põhjal vähendate järk-järgult nutiseadmes olemise aega. Näiteks lepite kokku, et meie peres me kõik üritame vähem nutiseadmes olla. Võib graafiku joonistada näiteks külmkapi peale – see on nagu sport lapsele, et kui vähe ta suudab olla nutiseadmes, aga see peab tulema kokkuleppena, mida on lihtsam saavutada 5–13-aastase lapsega,” ütles Aru, et väiksematega on lihtsam kokku leppida.

Arvuti on töövahend

Aru möönis, et nutisõltuvust võib võrrelda narkootikumidega: „Ma ei tea ühtegi inimest, kes annaks oma 2-aastasele lapsele heroiini, see üks laks on küll tugevam, aga kui me anname 2-aastasele lapsele kätte nutiseadme – siis jah, see on adekvaatne võrdlus.“ Ta tõi välja, et kui ka täiskasvanud inimestel on raske end nutitelefonist eemal hoida, siis lastel pole need aju osad, mis on seotud kontrolliga, veel välja arenenud.

Aga kuidas siis nutiseadmeid kasutada? “Igas peres võiks põhimõtteliselt olla nii, et vähemalt söögi ajal ei ole emal-isal nutitelefoni, siis pole ka lastel – et on mingi aeg, mil me oleme üksteise päralt. Iga pere võiks sellise väikese kokkuleppe teha,“ andis ta nõu. „See ei ole argument, et laps jääb siis nutimaailmast maha, kui me talle kohe nutiseadet pihku ei pista,“ märkis ta, et mida hiljem ja mida vähem laps nutiseadmega kokku puutub, seda parem.

“Kui me alustame päris väikesest lapsest, kes ei ole veel nutiseadmega kokku puutunud, siis on võrdlemisi lihtne seda üldse mitte talle tutvustada – muidugi võib vaadata pool tundi multikaid, aga kui laps harjub sellega, et nutiseadet polegi, siis ta ei protesteeri selle üle, miks see ära võeti, sest seda pole antudki,“ ütles Lass. “Kui me oma lapsi armastame, siis peaksime väikese lapse nutiseadmest eemal hoidma.“

Ta lisas, et hea on ka, kui seda kokkulepet järgivad ka lapsevanemad. „Vanem saabki teha nii, et ütleb „Huh, me oleme kõik liiga palju nutiseadmes ja kõik joonistavad oma graafikud – sellest saabki nagu mäng, mille eesmärk on vähem olla nutiseadmes,“ pakkus Aru. “Kui laps tõesti uurib astrofüüsikat oma nutiseadmes, siis las ta olla seal siis see poolteist tundi. On vahe sees, kas laps lihtsalt mängib arvutis, on sotsiaalmeedias või arendab oma aju. Lapsele tuleb pakkuda alternatiivset tegevus – just see on koht, kuhu lapsevanemad kinni jäävad. Aga proovida võiks ka joonistamist, maalimist, jalutamist, sporti. Teie ise teate, mis teie last võiks huvitada.“

Oluline, mida seadmes teed

Viie lapse ema Triin, kelle peres kasvavad lapsed vanuses 5, 7, 9, 11 ja 13, möönis, et  nutiseadmete reeglitest pole lihtne kinni pidada. “Ma olen vägagi päri mõtteviisiga, et nutitelefon ei ole väikesele lapsele vajalik,” lausus ta. “Meil ei ole kunagi kodus olnud lastele kindlat ja igapäevast nn arvuti-aega, et näiteks pool tundi iga päev ja igale lapsele mängimiseks. Meie valitud lähenemisel on kindlasti nii omad head kui vead. Olen seda meelt, et lapsed ei pea iga päev ei nutiseadmes olema, aga see jälle ei tähenda, et me pere lapsed seal mõni päev ei oleks. Eelkooliealised poisid ei ole iseseisvalt kunagi seadmas, vaid mõnikord üle suurte õdede õlgade kiikamas, mida selles tehakse.”

Triin sõnas, et tema lähtub lapsevanemana sellest, et kui on eesmärk mingit infot vaadata, siis sellel arvutis olemisel on väga selge algus ja lõpp, kui otsitud info käes, tuleb ka seade ära panna. “Kui tahad näiteks arvutist vaadata Estonia teatrimaja uue etenduse treilerit, siis mine ja vaata! Kui sealt leiad lisaks ka näiteks mõne teise lastelavastusega seotud info, siis väga hea, vaata ka see ära. Ma ei ole laskunud lastel olla arvutis piirideta: et mine ja surfa, kuhu mõte või erinevad lehed sind kannavad! Mõte on selles, et arvuti on töövahend,” sõnas ta. “Meie 5- ja 7-aastane ei mängi iseseisvalt arvutimänge. Samas võtsin ma eelmisel nädalal esimest korda telefoni hambapesu juurde, sest 5-aastasega on see igaõhtune protseduur olnud üks paras väljakutse,  ja näitasin seadmest hambapesu laulu. Meie 7-aastane poeg käib eelkoolis, kus on ka inglise keele tund, ning temale ütlesin, et „vaata, siin on hambapesu klipp, mis on inglise keeles – vaata, kui palju sa sõnadest aru saad?“ Nutiseade pole ju iseenesest halb, aga seda tuleb kasutada mõtestatult. „Olgem ausad, me täiskasvanutena oleme kodukontoris töötades hästi palju nutiseadmes, kogu minu töö on seal, ja tihti tekib lastel ikkagi küsimus, et miks vanem võib nii palju arvutis olla, aga nemad ei või… Sama teema ka telefoniga – kui me sõidame kuhugi, siis ma sageli vaatan infot oma telefonist – aeg-ajalt ju niisama ka.”

Samas toob Triin välja, et selline arvutisolemise mittesoodustamisel on ka teine pale ning praeguse distantsõppe ajal tunnen, et lastel jääb arvutioskustest vajaka. “Minu lapsed ei ole olnud arvutist täiesti eemal, meil on kodus ju arvuti olemas ja nad kasutavad seda mõnikord harva ka mängimiseks, aga kuna lastel koolis pole arvutiõppe tundi, siis ma näen, et nüüd, koroonaajal on lapsed nii mõnegi oskuse osas kehvemas seisus kui need lapsed, kes on igapäevaselt vilunud arvutikasutajad. Kui laste endi käest küsida, siis nad vastavad, et saavad väga hästi hakkama, aga nad ei tea veel, mida nad ei tea. Usun, et need lapsed, kes on saanud arvutiõpetust või kodus vanemate toel vilunud arvutikasutajaks, siis nendel on mitmeid eeliseid koduses kaugõppes arvuti vahendusel osalemisel.”

Kindlasti pole Triin seda meelt, et lapsed peaksid olema „imikust“ peale vabalt ekraani taga, aga tänases maailmas, kus infotehnoloogia osatähtsus on iga päevaga aina enam suurenemas, on vaja suurelt tõsta nii vanemate kui laste teadlikkust nii arvuti- kui ka internetimaailmaga seotud võimalustest ja ohtudest, võtmesõnaks on mõtestatud ja eesmärgipärane kasutamine.

Probleemne kooliminek

Aru möönis, et üks osa probleemist on see, et kooli minevale lapsele muretsetakse nutitelefon. Samas pole mõtet ka selle vastu võidelda: „Kui minu laps tunneb ennast seetõttu halvasti, et kõikidel teistel on nutitelefon, siis ma pean selle ostma, aga ma olen teda selleks siis ka ette valmistanud. Ikkagi on vahe, mida ta teeb selles nutiseadmes, ta ei pea ju mängima mõttetuid mänge, võibolla meeldib talle muusika, siis ta saab seda selle kaudu kuulata. Kui nutiseade on käes, siis sellest võiks saada viis, kuidas laps peaks saama ennast arendada,“ märkis ta.

„Ma olen Eestis natuke pahane ühiskonna peale, et me oleme lastele need seadmed kohe kätte andnud, aga me ei ole õpetanud neile, mida peaks tegema ja kuidas peaks tegema. Kui me tahame olla nutikas riik, siis me ütlemegi, et meie riigis ei anta lapsele enne 10-aastaseks saamist nutiseadet kätte. Aga see rong on läinud, selge see,“ kommenteeris ta.

Triin ütles, et tema laste koolis on 1.–4. klassini lubatud nuputelefonid: „Enne koroonat töötas see väga hästi, aga kui koroona siin möllama hakkas, siis selgus, et on väga palju kohti, kus lapsel võiks nutiseade olla. Näiteks huviringid kolisid Zoomi ning õppimisülesandeid vaadates on aina sagedasem juhis “vaata veebist”,” rääkis ta, kuidas digimaailm muutub aina rohkem paratamatuseks.

Ka pereterapeut Aet Lass ütles, et kevadine eriolukord ja piirangud on probleemi rohkem esile toonud. “Nutisõltuvuse probleemi teravdas ka koroonaaeg, mil lapsed olid koos vanematega kodus. Kui vanem on tööd tehes hõivatud oma nutiseadmega, siis mõjutab tema eeskuju last järgima ja sama tegema, enamikus kodudes ju ei ole meil kontori-tingimusi,“ märkis ta, et kui vanem teeb tööd kodukontoris, on tal keeruline samal ajal lapsele vajalikku režiimi luua ning ka koolilaps “ununeb“ liiga kauaks arvuti taha.

Triin ütles, et tema on enda jaoks välja mõelnud ühe põhimõtte, mida kasutada: “Iga kord, kui ma telefoni võtan ja seal midagi teen, siis ütlen ka välja, mida me teen ja mida ma sealt sain. Näiteks paar nädalat tagasi sõitsime perega Rakverre, mina pidin minema ühele koosolekule ja pere läks spaasse ujuma. Ma olin hiljaks jäämas – ja mida ma tegin? Ma andsin telefoniga infot sellele inimesele, kellega pidin kohtuma, samal ajal proovisin vaadata, millised hinnad on veekeskuses ning vaatsin GPS-ist, kuhu sõita. Aga mis laste jaoks tundus? Ema istub lihtsalt telefonis ja näpib seda…“

Triin arvab, et oma telefonis tehtavatest tegevusest teineteist teavitades areneb ka laste verbaalne võimekus, sest nad peavad hakkama sõnastama ja mõtestama seda, mida nad nutiseadmes teevad ja mida sealt saavad, olgu see siis rõõm sõpradest, uus info vm. “Arvuti häda ju ongi see, et kontrollimatult avaneb üks ja siis teine link ning siis me skrollime, upume sinna ära. Kodus, kui igaüks läheb oma seadmesse, siis kaob ära ka pereliikmete omavaheline ühisruum, mis tegelikult meid seob,“ sõnas ta. Jagades pereliikmetega oma nutiseadmes tehtavat ja saadavat perega, vähem kui rohkem huvipakkuvat, loome kodus ja kodustega ühist mõteteruumi juurde, see seob meid.”

Mida lapse aju vajab?

Aru rõhutas, et see, mida lapse aju tahab ja mida ta vajab, on erinevad asjad. “Enamik lapsi tahaks terve päev kommi süüa, aga see ei tähenda, et ta vajab seda – vastupidi sellel on negatiivsed tagajärjed,” ütles Aru. “Kui laps tahab nutiseadmes olla, siis see ei tähenda, et ta vajab seda. Lihtsalt tema ajumehhanism on läinud üle võlli. Laps vajab seda, et tal oleks kodus turvaline ja hea kasvamiskeskkond, et ta saaks öösiti piisavalt magada ja tervislikult süüa – ta ei vaja nutiseadmeid üldse. Ma ei ole nutiseadmete vastu, aga me ei tohiks anda neid väikesele lapsele, kes jääb sinna nii kinni, et tema motivatsioonisüsteem muutub. Kui last juba huvitavad näiteks mustad augud või aju, siis on tal võimalik ise kõige selle kohta internetist järele vaadata. Tema motivatsioonikeskus ajus on juba leidnud nn oma asja, mida ta tahab seda.”

Aru on seisukohal, et seni, kui laps pole veel oma võimeid leidnud, ei tohiks talle nutiseadet kätte anda. “Nutiseade on nagu supervõime – kui sa oskad seda kasutada, siis saad võimendada seda, mida sa oskad ja tead. Aga kui sa ei suuda seda ohjeldada, siis ta orjastab su. Lapsevanemad peaksid valmis olema selleks, et lapse kasvatamine ei olegi kerge asi ja see, kuidas me oskame oma last suunata ja ise pingutada, defineerib ka meid ennast. Me kõik oleme laisad ja tahaks diivanil pikutada, aga meil on võimalik teha see otsus, et ma pingutan ja näen vaeva ning meie laste ajud tänavad meid selle eest.”

Pereterapeut Aet Lass ütles, et psühholoogi poole pöördutakse tihti murega, et lapsel on tekkinud probleeme käitumise ja õppimisega, mille põhjuseks on keskendumisraskused. “Siis tuleb sageli välja ka see, et nutitelefonis või mõnes teises nutiseadmes ollakse liiga kaua ja liiga tihti,” sõnas ta. “Mina olen nõus Jaan Aru ja uuringutega, et enne kooli ei ole lapsel nutiseadmeid vaja. Nutiseadmed ei ole halvad, aga nende kasutamisel tuleb arvestada lapse ealisi iseärasusi.”

Lass rõhutas kasvueas laste ja noorte liikumise ja värskes õhus viibimise olulisust: “Väljas ja looduses olemine on ravitoimega ning tugevdab luid ja lihaseid – tänapäeval on sagenenud luumurrud lastel,” kinnitas ts. “Sportliku tegevuse ja liikumisega saab lapsi hoida ka ekraanist eemal, arendada ja säilitada eelkõige silmast silma suhtlemist ja omavahel rääkimist. Lapse tervise huvides peab tal olema kindel päevakava – algklassilapsel ei ole tegelikult aega olla kogu aeg arvutis või telefonis – kui laps on kolm tundi arvuti taga, siis peaks ta saama vähemalt kaks tundi väljas liikuda,“ rõhutas ta, et tasakaal on kõige võti ning vanema kohustuseks on viia laps kokku mõne hobi või harrastusega ning korraldada, et laps saaks õues liikuda.“

Kodurahu on oluline

Kui väiksemate lastega on kokkuleppeid lihtsam sõlmida, siis teismelistega suheldes võib igasugusest püüdes olukorda kontrollida tulla paksu pahandust. “Kui asi on kodus liiga hull ja tundub, et mitte ükski asi ei aita, siis ei pea lõpuni võitlema. Tähtsam on see, et me saame oma lapsega hästi läbi, et laps tunneb ennast kodus turvaliselt,” rõhutas Aru. “Kui ta on viis tundi päevas nutiseadmes, siis muidugi on see halb, aga kui te olete näinud, et seda ei ole võimalik niisama lihtsalt kontrolli alla saada, siis leppige kokku, et ta peab kooliasjad korda saama ja korralikult koolis käima.”

Aru selgitas, et teismeline pole võimeline oma harjumusi päevapealt muutma, aga tarkus tuleb tasapisi. Ta lisas, et ära tuleks kasutada iga võimalust, mil laps ise tahab vanemaga arvutis nähtust rääkida. “Kui laps tuleb ja ütleb, et tule, vaata, mis mul siin on, siis te ütlete, et olgu, ma vaatan sinuga viis minutit ja kutsun sind siis omakorda mingit teist asja tegema,“ ütles ta.

Rääkides lastest on oluline, et last defineeriks tema enda soovid, mitte nutiseade. See on oluline ka tulevikule mõeldes. “10 aasta pärast ei pruugi Eesti olla enam innovatsiooni esirinnas, sest ajud, kes peaks meil uusi asju välja mõtlema, ei oska seda teha,,” ütles Aru. “Nad ei ole uusi asju välja mõelnud, vaid kogu aeg nutiseadmest sisendit saanud. Meie ülesanne on õpetada lastele, kuidas uusi asju välja mõelda. Ja nutiseadmed võivad toetada seda, aga alles siis, kui lapsel on juba teeots käes.

Väiksem nutiseadme aeg aitab kõnet arendada

„Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid,“ ütles Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru novembris toimunud veebinaris „Kuidas nutiseadmed kontrollivad laste tähelepanu ja kujundavad meie tulevikku?“.

Aru ütles, et kui ta ise sai 2014. aasta alguses oma esimese nutitelefoni, tekkis tal küsimus, et tema neuroteadlasena ei suuda hästi kontrollida, mida ta selles teeb, siis kuidas teised seda teevad. „Kui ma sain lapsed, tekkis küsimus, kuidas ma saan neid selle teema eest kaitsta, mis mind ajuteadlasena vastu maad surus,“ rääkis ta, kuidas lapse aju ja nutiseadme kasutamise probleem sügavuti temani jõudis. „Iga lapse aju on midagi erilist – vähemalt osa kõikidest praegu koolis või lasteaias käivatest lastest saavad kunagi järgmiseks Arvo Pärdiks või muuks ägedaks inimeseks, kes ühel või teisel viisil maailma muudab. Nende ajus on tohutult suur potentsiaal, aga me ei tea täpselt, millise lapse ajus ja me ei tea, kuidas seda sealt kätte saada, kuidas leida järgmist ägedat start-up’i tegijat või järgmist maailma muutjat,“ ütles ta.

Lastega ongi raske!

Aru sõnas, et nutiseadmed on midagi, mis pigem laste ajupotentsiaali piiravad ja kastidesse suruvad. „Minu jaoks on hirmus mõelda, et selle asemel, et neid lapsi aidata, me tegelikult piirame neid ega aita nende ajul areneda ning jõuda selleni, mida see aju võiks teha,“ märkis ta, et ajuteadlasena on tal sellest kahju.

Ta tõi välja asjaolu, et nutiseadmed muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks: „Õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud. Muidugi, mitte kõikidel lastel ei lähe see nii halvasti, aga on lapsi, kelle jaoks on kõik muud asjad mõttetud, sest nutiseadmed on tema motivatsioonisüsteemi ümber programmeerinud.“

See, mida lapse aju tahab, oleneb lapse vanusest. „Beebi aju vajab seda, et on turvaline, 2–3-aastase lapse aju vajab peale turvalisuse ka vaheldust ja sisendit, et tal oleks hea olla. Aga kõige muu hulgas vajab ta seda, et oleks pidevalt sisend, mis hoiab aju tegevuses,“ selgitas ta.

„Kõik, kes on lapsevanemad, teavad, et vahel on frustreeriv ja päris raske leida tegevust lapsele, kes ütleb, et tal on igav. Ma olen ise ka lapsevanem ja ma saan sellest aru, et lastega tegelemine on raske. See on väljakutse ja meil oleks palju lihtsam, kui me annaksime neile nutiseadmed kätte, aga ma kutsun üles leidma paremat viisi, kuidas lapse ajus olevat potentsiaali alal hoida ja paremini suunata,“ ütles ta.

Nutiseade ja aju

Aru tõi välja, et ühiskondlik surve on tegelikult väga suur probleem: „Meil on suhtumine, et me oleme e-riik, digiriik ja nutiriik ja see tähendab, et kõigile lastele tuleb nutiseadmed kätte anda ja see on õige viis, aga ei ole! Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid. On võimalik, et Eesti lapsed läbi kogu selle nutinduse muudavad meie riiki ja meid ennast kõiki vähem nutikaks,“ arvas ta.

Kindlasti tasuks lapse ekraaniaega piirata, sest arvutimängud on ajule mõnuaine sarnaseks tugevaks stiimuliks, mis muudab aju n-ö laisaks vähem intensiivsemate stiimulite suhtes. Lapse aju aga vajab arenguks väga mitmelaadset stimulatsiooni, lisaks ka igavuse tundmist.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus alla 2-aastaste ekraaniaja kohta on 0 minutit päevas, üle 2-aastaste laste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“. 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate vt lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

2017./18. aasta uuringus Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine“ on välja toodud, et: 

• kõige suurem osa õpilasi on ekraani ees 7 või rohkem tundi päevas (18%) – enamik neist on nii pikalt ekraani ees nädalavahetusel
• neid õpilasi, kes ei viibi üldse ekraani ees või teevad seda umbes pool tundi, oli vaid 2% vastanutest;
• arvutimänge mängivad poisid oluliselt rohkem kui tüdrukud; igapäevaseid mängijaid on poiste hulgas 48%, samas kui tüdrukutest mängivad iga päev vaid 9%, vahe on ligikaudu viiekordne; kõige rohkem on arvutimängude mängijaid 13-aastaste poiste seas: nendest pooled mängivad arvutimänge iga päev;
• arvutimängude sõltuvust esines 16% õpilastest, poistest 22% ja tüdrukutest 6%;
• arvutimängude sõltuvusega õpilasi on rohkem nende hulgas, kellel on raske rääkida oma muredest ema või isaga, kellele ei meeldi koolis käia ning kelle õppeedukus on kehvem; arvutimängude sõltlasi on rohkem alkoholi-, tubaka- ja kanepitarvitajate seas ning füüsiliselt vähemaktiivsete seas;
• koolipäevadel mängivad arvutimänge vähemalt 2 tundi päevas 61% poistest ja 22% tüdrukutest;
• nädalavahetusel on arvutiga mängimiseks rohkem aega ja seega on ka rohkem neid, kes vähemalt 2 tundi päevas veedavad arvutimänge mängides; poistest mängivad 77% ja tüdrukutest 34%;
• koolipäevadel kasutab internetti 93% vastajatest ja nädalavahetustel 92%; laste internetikasutuse uuringu EU Kids Online 2018. aasta andmetel kasutab 97% 9–17-aastastest lastest internetti iga päev vähemalt ühest seadmest;
• vähemalt kaks tundi kasutab internetti koolipäevadel 54% 11–15-aastastest poistest ja 61% 11–15-aastastest tüdrukutest.

Nutisõltlasest lapsega hädas olles loe Jaan Aru raamatut “Ajust ja arust”.

Otsi oma muredele vastust veebilehelt “Tark lapsevanem” https://tarkvanem.ee/digimaailm/. Seal saad esitada psühholoogile küsimusi.