Nii Merivälja kui ka Viimsi kogukonna esindajad sõdivad kumbki enda kodukohta kavandatava sadama vastu, mis kohalike arvates nende huvisid õõnestab. Katse puhul luua Viimsisse uus paadisadam mängib rolli salapärane fantoomkinnistu, mis niisama ootamatult kui maa-ameti registrisse tekkis, sealt ka haihtus. Õhku jääb küsimus: kas Viimsis juhtunu taga on korruptsioon või leidis kogu kirgede möll aset tõesti vaid maa-ameti süütu näpuvea tõttu?
“Nii Meriväljal kui ka Viimsis protestivad kohalikud kogukonnad sadamaehituse vastu. Ent kui Meriväljal on kohalikud pärast aastaid pingutamist võitu saavutamas, sest detailplaneeringu algatus tahetakse Tallinna linnavalitsuses lõpetada, siis Viimsi sasipundar on alles harutamisel. Kogukondade argumendid on paljuski sarnased. Ehitusega rikutakse loodust ja ilusad kohad, kus rahvas harjunud jalutama või suplema, võetakse käest ära.
“Sarnaseid lugusid, kus kogukonnast üle sõidetakse ja ehitus alles tagantjärele seadustatakse, on niivõrd palju, et kohalikel on karikas viimseni täis,” ohkab viimsilanna Maria Mathiesen. Tema on üks aktivistidest, kes Viimsis ranna kaitseks allkirju kogus. “Sadamaid on Viimsis niigi piisavalt,” väidab ta. “Kõige halvem, et asju aetakse tagurpidi. Kõigepealt ehitatakse valmis ja alles tagantjärele seadustatakse ära. Sääraseid olukordi on ju teisigi. Näiteks elamurajoonide arendused, kus kohalikud tunnevad, et neile astutakse lihtsalt pähe.”
Mõistagi tuleks hakata kohaliku kogukonnaga läbirääkimisi pidama enne detailplaneeringu algatamist, mitte tagantjärele. Viimsi puhul käis asi aga nii, et kõigepealt ehitas kohalik ärimees populaarses supelrannas valmis kaks muuli ja seejärel hakkas neid vallavalitsuses seadustama ehk siis algatati detailplaneering. Ühtlasi tekib taas päevakorda paljude omavalitsuste hamletlik küsimus: kas lasta ebaseaduslikul ehitusel olla või mitte olla? Kas lasta lammutada või seadustada tagantjärele?
Muidugi on omavalitsuse jaoks lihtsam viimane tee. Ainult et see lisab järgmistele üritajatel ainult tuult tiibadesse.
Just nagu süžee 1990ndatest
Esialgne mulje Viimsi valda, Sääre tee 22 aadressile kavandatud sadama loost meenutab 90ndaid. On tuntud kohalik poliitik ja ettevõtja, kunagine teenekas motosportlane Valdur Kahro. On kaunis liivarannariba, mis ulatub poliitiku maja ehk Sääre tee 22 taha ja kus kohalikud on harjunud ujumas käima.
Kogu tants käib Viimsi vallavalitsuse korralduse nr 690 ümber, mis kannab pikka nime “Rohuneeme küla, kinnistu Sääre tee 22, katastriüksuse Sääre rand ja mereala detailplaneeringu algatamine ja lähteseisukohtade kinnitamine”. Kui Kahro on kinnistu Sääre tee 22 üks omanikest, siis kurja juur peitub ennekõike maatükis nr 2 ehk katastriüksuses Sääre rand. Selles samas kohalike poolt armastatud supelrannas.
Ühel pealtnäha tavalisel hallil novembripäeval ilmub Viimsi vallavalitsusest vallavanema Illar Lemetti allkirjaga korraldus, millega algatatakse detailplaneering, mille järgi saaks kena liivarand – omaette kinnistuna – osaks poliitiku kinnistust. Juhuslikult on see poliitik Valdur Kahro vallavolikogu liige valda valitsevas parteis ehk Reformierakonnas. Veel enne kui see juhtum suure kella külge läks, on ta jõudnud valmis ehitada enda maja taha rannavette kaks kivist muuli. See annabki kohalikele märku, et ta kavandab sadamat. Ja varasemast supelrannast võib saada sadama teenindusmaa.
Nüüd, kus skandaal podisenud umbes poolteist kuud, hakkavad paadisadamas otsad vette kaduma.
Maa-amet on kuulutanud, et katastriüksuse loomine supelranna alast ehk riigimaast on eksitus. Seega ei saa seda maatükki ka paadisadama detailplaneeringusse lisada. Seda enam, et rannaala näol on tegelikult tegemist eraomanike maaga ja eraomanikud on lubanud rahval seal ujumas käia. Valdur Kahro omakorda eitab igasugust soovi enda kinnistuga piirnevat rannaala endale kahmata.
Vallavolinik ja ettevõtja Kahro on kaldavette ehitanud kaks massiivset kivimuuli veel enne detailplaneeringu taotluse esitamist. Ise ta nimetab seda vana lautrikoha taastamiseks. Tegemist on ebaseadusliku ehitusega ning seesama vald ehk Viimsi, kelle volikogusse Kahro kuulub, on talle selle eest koguni 500 eurot trahvi teinud.
“See on rohkem kui lihtsalt külaelanike ujumiskoht,” tõdeb omakorda vallavolinik Madis Saretok. “Üldplaneeringusse on see märgitud kui avalik rand. Järgmisel hetkel on see juba muutumas erasadamaks. Sellisel kujul on see ikka sigadus küll!”
“Fantoomkatastri-üksuse” sünd ja surm
Supelranna juures asuvate kinnistute piirid ulatuvad mereni välja. Nagu öeldud, on selle rannaosa omanikud kogu aeg aktseptinud, et seal rahvas ujumas käib. Enne detailplaneeringu algatamist Kahro huvides sai aga osast nendele kuuluvast maast ehk ranna osast ootamatult omaette katastriüksus reformimata riigimaa sildi all. Teisisõnu, omanikud jäid üleöö justnagu ilma osast enda omandist ehk rannaäärsest maast. Veelgi enam, too maaosa oli muutunud riigimaaks ja liidetud nende naabrimehe Valdur Kahro detailplaneeringu algatusega.
Kuidas sai supelrannast üldse riigimaana katastriüksus, mis võimaldas sellel omakorda Kahro soovil algatatud detailplaneeringusse sattuda?
Maa-ameti peadirektori asetäitja Triinu Rennu seletab seda kõike eksitusega. Maa-amet kaardistas 2019. a koostöös kohalike omavalitsustega veel katastris registreerimata maatükke. Reformimata maa masskannete tulemusel tekkisid Rennu sõnul üksikud vead – alla kümne. Üks neist Viimsis.
“Need juhtusid hoolimata, et tehti tihedat koostööd kohaliku omavalitsusega, kuid vea ilmnemisel see kohe parandatakse,” märkis Rennu.
Kui skandaal algas ja viimsilased ranna kaitseks allkirju hakkasid koguma, leiti seega ka maa-ametis, et tehtud on viga. “Fantoomkatastriüksuse” eksistents lõpetati maa-ametis ära. Kohalikke huvisid au sees pidavad eraomanikud “said tagasi” supelranna osa enda kinnistust. Ja kohalik rahvas omakorda kindluse, et nende armastatud rannast ei saa osa Kahro sadama teenindusmaast.
Nüüd võib aga vaid oletada, mis juhtunuks, kui kohalike “mässu” poleks puhkenud. Huvitav, kui kaugele detailplaneeringu menetlemisega oleks jõutud enne, kui nn näpuviga oleks märgatud?
Viimsi vallal, mida valitsevasse erakonda ehk Reformierakonda Kahro kuulub, jääb formaaljuriidiliselt praegu õigust ülegi. Tõepoolest, maa-ameti register on ju planeeringute aluseks.
“Detailplaneeringu algatamise ajal lähtus vallavalitsus sel hetkel teadaolevatest ja registritesse kantud andmetest,” ütleb vallavalitsuse kõneisik Martin Jaško. “Pärast detailplaneeringu algatamist on maa-amet tunnistanud, et reformimata riigimaa katastriüksus moodustati ameti poolt ekslikult ja tegelikult ulatuvad nii Sääre tee 22 kui naaberkinnistute kruntide piirid veepiirini.”
8. detsembril arutati Sääre tee 22 detailplaneeringu tühistamist Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni istungil. Selle tõstatas komisjoni aseesimees Ivo Rull. Komisjoni liige Valdur Kahro oli arutelu käigus avaldanud muuhulgas ka sellist arvamust: “Tänaseks on maa-amet kinnitanud, et tegelikult ütleme see fantoomkinnistu (supelranna osa – toim) minu kinnistu ja muulide vahel on olematuks tehtud ehk tühistatud. Järelikult on need muulid uuesti minu kinnistu küljes. Võib-olla ma ei peagi isegi detaili tegema. Ma võtan lihtsalt sadama registrisse ära ja kogu lugu!”
Volikogu opositsionäär Madis Saretok on üsna veendunud, et olgu selle supelranna himustamisega kuidas on, detailplaneeringu algatamisega püüab Kahro tagantjärele legaliseerida ebaseaduslikke ehitisi ehk kahte muuli.
Lammutamisi seni olnud vähe
“Kõrvalt vaadates paistab see kõik väga näotu,” ütleb ta. “Teoreetiliselt on võimalik muidugi nüüd detailplaneeringu algatus muulide legaliseerimiseks teistpidi kokku klopsida, ilma selle “fantoomkatastriüksuse” ehk supelranna alata. Küsimus on nüüd, kas omavalitsus aktseptib neid muule või võtab midagi ette, et esialgne olukord taastada. Kuigi ebaseaduslike ehituste lammutamise pretsedente on olnud, siis ometi vähe. Teisalt, kui see läbi lasta, siis nähakse, et midagi ei juhtu, ja kuhu me niiviisi jõuame?
Saretok meenutab, et üks väheseid ebaseadusliku ehituse lammutuspretsedente pärineb Tallinnast. Köleri 2b püsti pandud maja oli kõrgem, kui linn Kadriorgu ehitada lubas. Asi anti kohtusse, kohus käskis maja lõhkuda ja 2007. a, seda ka tehti.
Tänaseks võivad viimsilased igal juhul rahul olla, et nende rand jääb alles. Valdur Kahro ise soovib aktivistidega, keda ta ühes telesaates “külahulludeks” tituleeris, popsida rahupiipu.
“Teemat lihtsalt ei ole enam,” väidab ta.
Mees viitab samamoodi nagu Viimsi võimud, et kuidagi eksitusena tekkis supelrannast eraldi katastriüksus. Maa-ametis see registreeriti ja paratamatult liideti seega ka teda huvitavasse detailplaneeringu algatusse.
Kahro väidab, et on tegelikult taotlenud vaid enda kinnistu ja mere vahelist rannaala, et merre ehitatud muule detailplaneeringu kaudu tagantjärele seadustada.
“Randa ma pole tahtnud endale saada, rand on olnud vaba kogu aeg,” väidab ta. “Pole küsinud randa ja isegi mõelnud selle peale. Selle taga on opositsioon volikogus. Ivo Rull on see mees, kes seda rahvast jalule ajab. Kõik teavad seda juba ammu, et inimestele jääb nende supelrand alles. Aga kuna hoog oli sees, siis jaurati edasi mõnda aega. Keegi pole randa isegi küsinud. Maa-amet on ammu kinnitanud, et sellist fantoomkinnistut pole olemas. Ma tahan ainult seda, mis mulle juba kuulub, ja rohkem mitte midagi.”
Mida teha ja kes on süüdi?
Tagantjärele võib küsida: kas kogu see segadus ja üle Eesti kõmanud skandaal sündis tõesti lihtsalt vaid mõnede ametnike näpuvea tulemusena, kus omanikega rannaalast sai reformimata riigimaa? Ja tekkis justnagu teoreetiline võimalus see sadamaga liita.
“Tühine viga” sünnitas kõik need protestid ja manifestatsioonid. Allkirjade kogumised supelranna kaitseks, emotsioonide pursked ja avaldused meedias. Hulga tööd meediale ja paljude kohalike peaaegu-et-närvivapustuse. Maa-ameti selgitust mööda ei näe nad aga juhtunu taga suuremat probleemi, sest niipea kui viga ilmneb, see kohe ka likvideeritakse. Antud juhul tõi see viga aga kaasa lokaalse segaduse ja kohtuasja.
Seega jääb õhku rippuma klassikaline küsimus, et kas see tõesti kõik oli juhus? Ja kuhu jääb riigiameti vastutus? Maa-ameti enda andmetel on reformimata maad suurusjärgus u 22 000 ha ja kokku ua 25 000 maaüksust. Kokku on sellest massist vigasena arvele võetud vaid vähem kui kümme katastriüksust, mis tegelikult ei peaks olema riigimaa. Ja täiesti juhuslikult asub üks neist vähestest valeüksustest perspektiivse Viimsi paadisadama kõrval ja on populaarne supelrand…
Teisalt ei maksa unustada, et maa-amet kaardistas riigi maatükke – mis Viimsi rannaalapuhul ei osutunud küll riigi omaks – koostöös omavalitsusega. Pole võimatu, et keegi Viimsi omavalitsusest aitas maa-ameti jaoks kujundada vale muljet sellest supelranna kinnistust. Justnagu oleks see riigi, mitte kohalike eraomanike oma.
Teoreetiliselt võiks nüüd kõik skandaali osapooled keskkonnaministeeriumi haldusalas toimetavat maa-ametit hageda. Alates kohalikest kogukondadest, kelle esindajate närvikava sai tõsise hoobi, lõpetades Viimsi vallavalitsusega, kelle maine sai väidetava näpuvea tõttu just kohalike omavalitsuste valimise aastal kõva matsu.
KOGUKONNAAKTIVIST: Inimesed väärtustavad koduümbrust rohkem kui varem
Viimsiga mõnevõrra sarnane juhtum, kus kohalikud kardavad, et sadamaga seoses nad rannaalalt eemale tõrjutakse, on leidnud aset ka Meriväljal. Kuid erinevalt Viimsist on kohalik võim siin juba pikemat aega soovinud detailplaneeringut kohaliku rahva huvides lõpetada.
“Varem oli ühiskond ükskõiksem, aga mida aeg edasi, seda enam inimesed hoolivad enda ümbrusest ja on valmis välja astuma,” ütles Merivälja Seltsi esindaja Külli Kroon. Kuna Tallinna linnaplaneerimise amet on seltsile teatanud plaanist alustada detailplaneeringu lõpetamine, loodab selts, et Merivälja muuli ja selle ümbruse arendaja arvestab nüüd edaspidi kogukonna huvidega rohkem.
Merivälja muulile soovib jahisadama ning hoone ehitada ettevõte nimega Fausto Capital. Need plaanid on aga algusest peale tekitanud kohalikus aedlinna seltsis tugevat vastuseisu.
Detailplaneering algatati 2015. a Fausto Capitali ettepanekul ning see kätkes endas umbes 3700 m2 suuruse ärihoone ja 120 kohaga jahisadama ehitamist. Planeeringusse oli hõlmatud arendaja umbes 4300 m2 suurune krunt Ranna tee 1, millel paikneb endine bussiootepaviljon, ajalooline muul ise ning linnale kuuluv kõrvalkinnistu. Muuli kavatseti 35 m pikendada ja lisaks haarata umbes 50 000 m2 maad juurde mere täitmise arvelt.
Kohalikke pahandas, et üle 90% planeeringualast moodustas avalik ruum, millest ilma jäädakse. Külli Kroon ütles, et kuna ühtlasi kavandas arendaja majutusteenuse pakkumist, on hiljem raske takistada hotellitubade muutumist apartement-äriruumideks ja edaspidi eluruumideks. Nõnda juhtus ju Pirita rannahoonega.
Kohalike seltside vastuseisu tõttu detailplaneeringu menetlus pidurdus. Aprillis saatis Pirita linnaosa valitsus linnaplaneerimise ametile ettepaneku lõpetada Merivälja muuli kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamine. “Pisimuudatustest ei piisa, et selle detailplaneeringu kavaga edasi minna,” nentis linnaosavanem Tõnis Liinat. “Meil ei ole Piritale vaja uut rannahoone juhtumit.”
Külli Krooni sõnul teatati ametist juba enne aastavahetust plaanist alustada planeeringu lõpetamise eelnõuga. “Ma olen väga rahul,” ütles Kroon. “Praeguse planeeringu vastu leiduvad ikkagi väga tugevad keskkonnaargumendid. Lisaks on avalik merekallas ja meri piirkonna elanike elukeskkonna ühine hüve ja väärtus.”
Krooni sõnul pole kogukonnal mõistagi midagi selle piirkonna arendamise vastu, sealhulgas ettevõtluse poolelt. Kuid kõike seda tuleks teha suurema pieteeditundega.
“Inimesed ootavad, et muuli ala tehtaks korda, ja supelranda tahetakse samuti,” lausus Kroon. “Sildumiskoha vastu pole samuti kellelgi midagi. Varem oli ühiskond ükskõiksem, aga mida aeg edasi, seda enam hoolivad inimesed enda ümbrusest ja on valmis välja astuma.”
Krooni sõnul võiks sellel paigal olla mitmeid muid ärilisi võimalusi kui jahisadam ja suur hoone, mida saaks teostada ilma loodusesse suurelt sekkumata. Muuhulgas võiks avada kauni vaatega söögikoha. Kokkulepe kohalike ja arendajate vahel tuleks saavutada teemaplaneeringu kaudu.
Fausto Capitali esindaja Kenneth Karpov jäi napisõnaliseks üsimuse peale, kuidas kavatseb ettevõte juhul, kui linn soovib detailplaneeringu lõpetada, edasi käituda. Järgmised sammud selguvad tema sõnul pärast analüüsi. “Linn on meile korduvalt oma märkusi esitanud ja nendega oleme me ka arvestanud,” märkis ta.
