"Lapsel on õigus nii emale kui ka isale. Mina tunnen ennast samuti solvatuna, kui mulle öeldakse, et olen keskaegne, kuna näen abielu mehe ja naise liiduna," lausub rahvastikuminister Riina Solman. "Kui Mart Laar oli Isamaa juht, siis polnud küll mingit geide vihkamist," väidab Eesti 200 üks juhte Marek Reinaas. "Miks me ei võiks pakkuda samasoolistele peredele sama kaitset mis teistele."

Juhul, kui riigikogus kulgeb vastava eelnõu lugemine takistusteta, peaks Eesti rahvas saama vastata referendumil küsimusele, kas abielu peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks. Miks on referendumi teema tekitanud ühiskonnas nii palju pingeid, sellest räägivad Pealinnas rahvastikuminister Riina Solman (Isamaa) ja Marek Reinaas (Eesti 200).

Miks me peame rahvalt küsima, kas abielu on mehe ja naise liit – kuigi see on ju elementaarne. On see Eesti tähtsaim küsimus?

Riina Solman (RS): Praegune kära ja müra abielureferendumi ümber on kunstlikult üles klopitud. Loomulikult pole see ühiskonna tähtsaim küsimus, kuid koalitsioonileppes on referendum kokku lepitud. Teatud huvigrupid teevad aga teadlikult kampaaniat ja kui kasutatakse näiteks inetuid võtteid – üksteise solvamist ja hirmutamist –, siis jõuamegi ühiskonnas ärevasse seisundisse.

Teisalt – küsimus, kas abielu peab olema mehe ja naise vaheline liit on põhimõtteline väärtusküsimus. Ühiskond otsib sellele vastust ja rahva käest vastuse küsimine on kohane. Miks me peaksime rahva arvamust kartma?

Marek Reinaas (MR): Me oleme ainuke erakond Eestis, mille programmis on kirjas abieluvõrdsus, ja meil ei ole kahtlustki, kas Eestis peaks selle kehtestama. Probleem on selles, et referendumi küsimusele ei oska ka mina vastata – kas ma peaks ütlema ei või jah.

Iseenesest on Eesti 200 väga seda meelt, et rahva käest tulebki asju küsida, sealt võib vahel isegi tõde ja tarkust teada saada. Aga kas see protsess peab täpselt niimoodi käima, nagu oleme seda viimased poolteist aastat näinud?

Kuidas seda abieluvõrdsuse mõistet mõista?

MR: Abieluvõrdsus tähendab seda, et kõikidel inimestel on õigus abielluda teiste inimesega.

RS: Ma juhiks tähelepanu ühele asjaolule: Eesti 200 arvates ei ole abielu ainult mehe ja naise vaheline liit. Nende arvates on ka kooselupaaridel Eesti riigis õigus abielule. Kui vaadata küsitlusi, siis arvab enamus, et abielu võiks jääda mehe ja naise vaheliseks liiduks. Samasoolistele paaridele on ju loodud võimalus kooselluda. Aga kui Eesti 200 on koos Rohelistega juba koostanud abieluvõrdsuse eelnõu, siis on ju inimestel põhjust muret tunda, et seda (abielu mõistet vms – toim) muudetaksegi.

Kas mõned samasoolised on pöördunud rahvastikuministri poole otseselt murega, et nad ei saa abielluda?

RS: Aus vastus on, et ei ole. Vastupidi – olen kohtunud LGBT ühingu kommunikatsioonijuhi Airi Kalaga ja ta näitas üles head koostöötahet. Ta ütles, et saab aru, et meil on koalitsioonilepe selline konservatiivne. Ma näen, et on huvigrupid, ka poliitilised – nagu öeldud –, Eesti 200 ja Rohelised tahaksid abielu mehe ja naise vahel laiendada ka kooselupaaridele. Aga me teame, et ühiskond ei ole selleks valmis. Ma usun, et ka suur osa samasoolistest paaridest ei pruugi seda tahta ega naudi janti selle kõige ümber.

MR: Riina üritab näidata, kuidas kogu Eesti rahvas on selle poolt, et abielu peab olema ainult mehe ja naise vahel ja on mingi grupp peaaegu et anomaalseid tegelasi. See ei ole päris nii. Tõepoolest on meil umbes 40% neid, kes toetavad abieluvõrdsust, ja üle 50% neid, kes arvavad, et abielu peaks olema ainult mehe ja naise vahel. Paljudel puudub ka arvamus. Enamuses Euroopa riikides kehtib abieluvõrdsus, mis näitabki ühiskonna küpsust, et tolereeritakse ka vähemusi ega rullita neist üle.

RS: Ma ei ole kindlasti öelnud kellegi kohta, et ta on anomaalne. Kui aga oli juttu ühiskonna küpsusastmest, siis meie ühiskond ei ole praegu selleks sammuks küps, kui ta on nii ärev. Kui need reformid põhjustavad inimestele nii palju hirme, siis pole ju forsseerimine asjakohane. Miks te siis tegite abieluvõrdsuse eelnõu ? Te (Eesti 200 ja Rohelised – toim) olete ju asunud sündmusi forsseerima, mis omakorda forsseerib ka referendumit.

Kui osa Euroopa riike on teinud abielu mehe ja naise ja koosellujate vahel võrdseks, siis paljud samas ei ole – see on iga riigi enda otsustada. 2014. aastal forsseeriti täpselt samamoodi, rulliti üle rahva arvamusest: on vaja kooselu, kooselu, kooselu. Miks siis nüüd on äkki vaja abielu, abielu, abielu? Ma ei saa aru sellest ühest asjast teise hüppamisest…

MR: On inimesi, kes arvavad, et abielu peab sõlmitama ainult mehe ja naise vahel, ja on inimesi, kes toetavad abieluvõrdsust. Aga referendum ja kogu see üsna veider tango, mis selle ümber käib, on lihtsalt naeruväärne.

RS: Tango tantsimiseks on vaja kahte osapoolt. Kui me ütleme, et üks pool on väga naeruväärne, siis kuidas see teine pool, kes tangot tantsib, ei ole? Ta on võib-olla veel hullem.

MR:  Antud juhul tantsitakse tangot kogunisti kolmekesi. Juhtivaks tangotantsijaks, kui nüüd visata nalja, on härrased kaabudes, ja kaks ülejäänud koalitsioonipartnerit lohisevad mööda tantsupõrandat kaasa.

RS:  Me hääletasime erakonnana juba 2014. aastal kooseluseaduse vastu, kuna argumendid ja viis, millega see ellu kutsuti, olid vassivad. Väideti, et seadust on vaja heteropaaridele, aga selle varjus ilmnes, et tegelikult seadustatakse samasooliste kooselu. Nüüd on ühtäkki vaja ka abieluvõrdsust. Osa ütleb, et sobib, kui kooselu võrdsustatakse abieluga, teised nõuavad kõigile võrdselt abielu. Segadust on rohkem kui rubla eest, kõik tantsivad ja on ärevad.

Nii et praeguse segaduse algpõhjus on tegelikult seesama kooseluseaduse rutakas ja jõuga vastuvõtmine?

RS: Ja siis oli küsitlusprotsent milline, Marek? Rahvas oli palju tugevamalt kooseluseaduse vastu. Ka koalitsioonileppes seda teemat toona polnudki. Ja siis ühe häälega sisuliselt rulliti vähemushääletusega riigikogus rahva tahtest üle ning me nägime, millised rahutused sellest tekkisid.

MR: Mina läheksin üldse aastasse 1990, kui mul oli au kirjutada Eesti Vabariigi tsiviilkoodeksi üldosa, kuhu kuulub ka perekonnaõigus. Muuseas, juba tol ajal arutati täiesti tõsimeelselt, kas peaks kirjutama sinna, et abielu ei ole mitte mehe ja naise vahel, vaid kahe inimese vahel.

Kas me võime praegu riigikogus käivat tülitsemist ja obstruktsiooni  vaadates öelda, et mõlemad pooled on mõnevõrra üle piiri läinud?

RS: Mina näiteks nii väita ei saa. Süüdistatakse Isamaaliitu ja EKRE-t keskaega langemises, aga kuhu nad (opositsioon – toim) on langenud? “Rahvale tsirkust ja leiba”! Veel varasemasse aega, eks ole. See on rahva alahindamine ja samuti rahva raha raiskamine. Kui palju kogu see tsirkus maksab? Valitsus tuli just vastu soovile, et referendum ei jääks kohalike omavalitsuste valimiste eelsesse aega, nagu ta esialgu oli leppes kirjas. Kui me räägime, et oleme otsedemokraatia pooldajad, siis miks me kardame seda, mida rahvas ütleb? Sellepärast see obstruktsioon, mahategemine, naeruvääristamine…

Kas kogu abieluteema on rohkem EKRE mängumaa, et Isamaa natukene nagu lohiseb järel?

MR: Õige!

RS: Ei ole õige! Oleme aidanud viia Eesti Euroopa Liitu, NATO-sse, juba sellega me eristume EKRE-st. Me oleme soliidsed ega püüagi EKRE-st üle karjuda. Aga see, mis puudutab nüüd perepoliitikat ja suurperede toetamist, rahvastikupoliitikat… Pere on olnud Isamaa jaoks alati väärtus, see on Eesti riigi alustala.

MR: Miks aga ei võiks Eesti Vabariigis olla ka omasooline pere riigi kaitse all? Miks ei võiks rahvastikuminister hoolitseda ka selle eest, et kõik Eestimaa pered oleksid õnnelikud?

RS: Armas Marek! Rahvastikuminister hoolitseb selle eest. Seaduse ees on kõik inimesed võrdsed, meile on kõik inimesed võrdselt tähtsad. Abielu on perekonnaseaduses defineeritud mehe ja naise liiduna, et seal saaksid sündida ja kasvada lapsed. Eesti riik on alati soosinud suuri perekondasid. Miks? Alates üheksakümnendatest sündinud põlvkondi on kolmandiku võrra vähem ja nad saavad selle võrra ka vähem lapsi. Eesti kahaneb kestlikult. Eesti rahvaarv kasvab pigem sisserändajate arvelt.

Mis siis rahvastiku vähenemise vastu aitaks?

RS: Mina võin kukerpalle teha, aga aitab see, kui eestlased saaksid rohkem oma unistusi täita. Pered ju tahavad rohkem lapsi saada. Samasoolised pered, Marek, ei saa rohkem lapsi. Nad saavad selle ühe-kaks näiteks surrogaatema abil.

Lapsel on pealegi õigus nii emale kui ka isale. Samas me riigina kaitseme kõiki peresid universaalsete meetmetega – peresid, kus pole ema või isa, kus on vaid vanavanemad või lapsi, kel pole üldse vanemaid. Eesti rahvastiku juurdekasv ei teki paraku aga ühe-kahelapselistest peredest, vaid alates kolmandast lapsest. Sellepärast on meil ka suurpere toetus, paljulapselise pere toetus.

MR: Sain ma nüüd õieti aru, et pered, kust lapsi ei tule juurde, pole üldse tähtsad? Näiteks perel, kus vanaema kasvatab lapselast, ei tasu minna Solmani juurde, sest sealt uusi lapsi ei tule…

RS: Täiesti rumal ja vale jutt! Ma rääkisin täiesti vastupidist!

MR: Sain ma nüüd õieti aru, et ka kõik geipered võivad rahulikult minna Riina Solmani juurde ja tema käest saab igasugust abi, peale laste?

RS: Minu juurde võib alati tulla. Kas minu võimuses on kõiki aidata? Kindlasti mitte. Rahvastikuminister toetab Eesti kestlikkuse võtmes eriti just paljulapselisi ehk lasterikkaid peresid. Peres, kus on näiteks kuus last, kulub oluliselt rohkem ressursse laste peale ja vanematele jääb ka endale vähem aega.

Samas abielu kui institutsioon kaotab ju üha populaarsust. Milleks on samasoolistele hädasti vaja abielu,  kui mehed ja naisedki ei abiellu?

RS: Kui meil räägitakse, et üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, siis keegi ei räägi sellest, et just pärast lapse sündi väga paljud abielluvad. Teiseks, Eesti peredest pooled tahavad uuringute järgi kolme ja enamat last. Probleem on selles, et peredel on materiaalsed mured ja tihtipeale seda ideaali ei saavutata.

MR: Teeme abielureferendumi ja siis kõik pered saavad rikkaks ja kõik lapsed, kes on kehvast perest, saavad samuti jõukaks?

RS: Abielu annab perele erilise kaitse, ta on ka sotsiaalmajanduslik üksus. Näiteks kui lähevadki pooled pered lahku, siis abielu institutsioon kaitseb nõrgemat poolt.

MR: Aga miks me seda kaitset ei või pakkuda ka samasoolistele peredele? Miks ütleme, et teie seda kaitset ei saa, sõbrakesed, sest abielu on nii eriline asi, et kehtib ainult meeste ja naiste puhul? Et vaid nemad tohivad saada neid garantiisid, mida riik pakub. Eestis võiksid olla kõik pered võrdsed. Miks me peame seda kuskilt tagauksest tegema?

RS: No ma just püüdsin sulle seletada, et kõik pered ei ole võrdsed. Minu kolme lapsega pere, kus kaks on juba täiskasvanud, ei ole võrdne sellega, kellel on kuus või seitse last. Abielu kaitseb perekonda.

MR: Kaks pensionäri võivad koos elada ja omavahel väga õnnelikud olla, moodustada pere ja kokku leppida, kuidas kulusid jagada…

Kas homopaarid siis ikkagi vajavad rohkem kaitset riigi poolt?

RS: Kõik inimesed vajavad kaitset. Seaduse ees on meil kõik inimesed võrdsed ja saavad pöörduda ka kohtusse oma õiguste kaitseks. Riik tagab universaalsed meetmed kõikidele oma inimestele

MR: Ehk siis kõik peavad minema kohtusse?

Kas pärast abielureferendumit hakkavad geid nõudma lapsendamise õigust?

RS: Absoluutselt! Ma arvan, et tegelikult olekski aus kõik kavatsused korraga lauale panna. Praegu tehakse kõike samm-sammult ja sellepärast ühiskond ongi ärritunud. Eelmine, 2014. aasta kooseluseaduse pahandus ei ole veel lahtunud, kui juba tulevad uued pahandused peale. Ühiskond on kaevikutes. Koosmeelt ei leita, me praegu isegi siin diivani peal ei leia.

Me kõik tunneme mõnd geiinimest. Kuidas minister nendega läbi saab, on teil isegi tööl neid?

RS: Saame hästi läbi, mul on ka tööl (homoseksuaalseid – toim) inimesi. Minu nõunik näiteks on konservatiiv oma ilmavaadetelt ja ta ei arva, et peab afišeerima, võitlema, lippudega lehvitama. Ta tahab rahulikult elada.

MR: Konservatiivsusest rääkides ja Euroopast – Saksamaa on hea näide, et konservatiivsus ei pea ilmtingimata käima risti vastupidi  geiabieludega. Sellepärast, et just nimelt siis, kui teie sõsarerakond CDU oli võimul, tehtigi Saksamaal ära geiabielude seadustamine. Ma ei näe, et konservatiivsus tähendab automaatselt abielu võrdsuse eitamist.

RS: Seda võivad riigid ise valida, kas samasooliste suhted reguleeritakse tsiviilpartnerlusena kooseluseaduse näol või kehtib  abielu võrdsus. Isamaa pooldab, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Minu arust tuleks samas juriidiliselt ära korrigeerida ka kõik teistsugused suhted. Seda kõike oleks pidanud juba aastast 2014. ausalt tegema, mitte tagaukse kaudu – rääkides, et kooseluseadus on mõeldud heteropaaridele. Teha seda mõne teise Euroopa Liidu riigi eeskujul, kes võttis selleks aega, kus polnud selliseid partisanisalku ega rikkaid ärimehi, kes lihtsalt rullisid rahvast üle. Iirimaal võttis see protsess aega ligi 12 aastat.

MR: Mina mäletan küll seda aega, kui Mart Laar oli Isamaa juht. Siis ei olnud mingid geide vihkamist ja see abieluteema ei olnud üldse arutelus. Ma julgen öelda, et ainus väga selge positsiooniga erakond sel teemal ongi EKRE. Kõik ülejäänud on olnud alati natukene kahtleval seisukohal.

Aga kas samasoolised tunnevad ennast praegu ikkagi kuidagi solvatuna?

RS: Ka mina tunnen ennast solvatuna, kui mulle öeldakse, et ma olen keskaegne, kuna pooldan mehe ja naise vahelist liitu abieluna. Paralleelselt kõik solvuvad, loobivad üksteist mudaga ja see ongi halb. Sellepärast tulekski lahendusi otsida, mitte tüli üles tõsta. Me peaksime jääma oma traditsioonilise perekonnamudeli juurde, sest lapsel on õigus nii emale kui ka isale – tal on mõlemat eeskuju vaja. Kui seda võimalust ei ole, siis tulevad kõik järgmised peremudelid ja neid peab ka riik kaitsma. Lapsi peab kaitsma.

MR: Olen veendunud, et abielu võrdsus on küpse riigi tunnus. Mina arvan, et kedagi ei peaks diskrimineerima tema soo või seksuaalse sättumuse baasilt. Ja selline riik peaks olema õnnelikum ja uuendusmeelsem kui see riik, kus kõik ei saa võrdset kohtlemist.

RS: Siin tulekski aru saada, kes selle eest tegelikult seisab. Kas samasooliste esindusorganisatsioon või on need inimesed ka ise soovi avaldanud? Me tegeleme äkki hoopis pinnavirvendusega.

Vaata tulist debatti täispikana ka videost www.pealinn.ee

75% osaleks referendumil, enamus toetab abielu mehe-naise liiduna

Abielureferendumi takistamiseks on opositsioon esitanud 9400 jaburat ettepanekut, nagu näiteks kas Eesti peaks keelama lasteaiad või kas võiks lubada alaealiste ehk 13-aastaste abiellumist.

Abielureferendumi eelnõu arutamine on riigikogus takerdunud, sest opositsioon ehk Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid on parlamendi töö halvanud. Eelnõule on esitatud 9400 valdavalt absurdse sisuga muudatusettepanekut ja opositsioon nõuab, et neid kõiki sisuliselt parlamendis ka arutataks. See aga halvaks parlamendi töö vähemalt pooleks aastaks.

Kui opositsiooni parandusettepanekutest näiteid tuua, siis näiteks riigikogu liige Ants Laaneots on pakkunud rahvahääletusele küsimuse Eesti järvede tühjaks pumpamisest. Jürgen Ligi huvitub, kas mehe naine peab Eestisse jääma. Eesti Panga endine asejuht Andres Sutt aga sooviks arutada, kas keelata Eestis ühistransport ja lasteaiad.

Reformierakonna juht Kaja Kallas ja tema parteikaaslane Signe Riisalo tahaksid teada rahva seisukohta, kas alaealised peaksid saama abielluda ja kas saaksid abielluda ka need, kes juba on abielus. Toomas Kivimägi esitas ridamisi ettepanekuid panna rahvahääletusele küsimused, kas abielu võiks lubada alates 13., 14., 15. eluaastast jne.

Endine Postimehe peatoimetaja Marko Mihkelson soovib seisukohta, kas Eestis peaks olema keelatud kollaste kruuside tootmine. Rahvasaadik Marko Torm tahaks teada, kas rahva arvates peab Eestis keelama valge saia. Hanno Pevkurit ja Kristina Smigun-Vähit huvitaks, kas abielu võiks sõlmida rohkem kui kahe inimese vahel. Konservatiivsema tiiva pooldajate hulk on viimaste aastate jooksul pigem suurenenud. Näiteks veebruaris 2016 oli uuringu järgi 60% inimestest vastu geipaaride õigusele registreerida oma kooselu, mis näitas, et vastaste osas on toimunud märgatav nihe,  ning seda eelkõige naiste arvelt. Veelgi varasematest küsitlustes seisis omakorda geipaaride abiellumisvõimaluse vastu veidi üle poole. Valitsus on teatavasti kokku leppinud, et rahvahääletus küsimuses “Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?” toimuks tänavu 18. aprillil.

Sotsiaaldemokraadist põhiseaduskomisjoni aseesimees, sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets astus eelmisel nädalal tagasi, et vabaneda põhiseaduskomisjoni esimehest, EKRE-sse kuuluvast Anti Poolametsast.

Poolamets keeldus kolmapäeval 9400 muudatusettepaneku arutamisest. Igal esitajal oleks olnud õigus viis minutit oma ettepanekut tutvustada. Ühtlasi soovis ta komisjoni reedese istungi teha veebis, kuid opositsionääridest komisjoniliikmed tulid ikkagi Toompeale Anti Poolametsa kabinetti kohale, millele järgnes värvikas sõnavahetus.