"Meditsiin ja tervishoid said möödunud aastal ohtralt tähelepanu ning samas rütmis peame jätkama ka nüüd. Sedapuhku ei tule aga juttu ainult koroonakriisist ning sellega seonduvatest probleemidest meditsiinile, vaid taas tuleb fookusesse tuua perearsti süsteem ning ennekõike keeruline olukord Mustamäel," kirjutab arvamusloos Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.
Mustamäe lehe püsilugejad teavad hästi – ning tõenäoliselt paljud on ka oma nahal tunda saanud – et probleemid perearstiteenuse kättesaadavusega on Mustamäel vindunud juba 2019. aasta sügisest. Lühidalt kokku võttes vahetasid mitmed linnaosa elanikke teenindanud perearstid oma tegevuskoha Lasnamäe vastu. Patsientide jaoks tähendab see aga ebamugavat ja aeganõudvat teekonda, mida eriti koroonakriisi tingimustes peljatakse ette võtta. Perearsti vahetamine pole samuti lihtne, sest teiste arstide nimistud on üldjuhul juba täitunud. Et olukorras mingitki muutust esile kutsuda, viisin probleemi nii sotsiaalministri, Riigikogu sotsiaalkomisjoni kui ka Terviseametini. Asja tõsidust mõistsid kõik osapooled, kuid kõige tõsisemaks kujunes Terviseameti korraldatud perearstikonkursi tulemus: kandideeris täpselt 0 huvilist. Mõistagi tuleb konkurss taas, kuid puudub igasugune garantii, et on ka soovijaid. Mida siis ette võtta, et olukorda lahendada?
Ära jää haigeks
Asja keerukust sobib hästi ilmestama üks mõttevahetus, mida sain Mustamäel jalutades ühe prouaga pidada. Nimelt nentis ta, et pole nii terve juba ammu olnud kui viimase pooleteist aasta jooksul. Kui tema hea tervise saladust uurisin, siis vastas naerdes, et kuna perearst töötab nüüd Lasnamäel, siis lihtsalt ei julge haige olla – ükski tõbi ei tohi kallale tulla, hakka veel muidu kuskile kaugele arsti juurde sõitma. „Ja kui sõitma hakata, siis võib juba selle va koroona ka kuskilt üles korjata. Olen isegi selle hirmus hakanud Sütiste metsas ja Männi pargis tervisekõndi tegema, et tervem ja tugevam olla!“ rääkis põline mustamäelane siiralt.
Kohatud proua oli täies elujõus ning loodetavasti pole tal tõesti veel mitmeid aastaid arsti juurde asja, kuid vaid sellele me lootma ei saa jääda. Perearstid tuleb siiski inimestele kodu lähedale tagasi tuua. Olin minagi esialgu asjaga tegelema asudes ettevaatlikult optimistlik kiire lahenduse leidmise suhtes, sest perearstide puudus on ju ikkagi pealinnast kaugete maa-asulate ning väikelinnade probleem. Nüüd aga oleme silmitsi olukorraga, kus Mustamäe – kompaktseima Tallinna linnaosa, mis patsientide puuduses ei pea vaevlema – osas ei tunne keegi huvi.
Oleme perearstide leidmise taga peituvaid probleeme nendel veergudel juba analüüsinud, kuid vaatame olulisemaid nüansse veelkord. Esmalt, ettevõtluse põhine perearsti süsteem: üha enam võib tegutsevate perearstide käest kuulda, kuidas märgatava osa pealekasvava põlvkonna jaoks pole ettevõtte loomine või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine meelepärane. Seda peetakse liiga palju lisategevusi nõudvaks ning liiga pikaajaliselt siduvaks vormiks. Teiseks, perearsti töö üldine olemus: kabinetis patsiente vastu võttes ei saa kuidagi tekkida sellist adrenaliini ning keerukaid väljakutseid, nagu on võimalik kogeda suurhaiglates. Kolmandaks pole kuhugi kadunud ka Põhjamaade peibutus, sest näiteks osalise koormusega Soomes töötades, on võimalik end majanduslikult kenasti kindlustada.
Lahenduste poole
Arusaadavalt haarab koroonakriisiga tegelemine praegu peamise tähelepanu nii meditsiinisüsteemis kui ka sotsiaalvaldkonna poliitikas. Sellele vaatamata tuleb mõista, et koroonakriisi järgselt vajab lahendamist perearstide kriis. Võib olla on perearstide puuduse osas kriis veel palju öeldud, kuid kui isegi Mustamäele enam perearsti leida ei õnnestu, oleme küll kriisi suunas hoogsalt liikumas.
Palju on räägitud sunnimehhanismidest, mis kohustaksid eriala omandanud meditsiinitöötajate stažeerimist kindla perioodi jooksul vajalikus piirkonnas. Vajalikuks peetakse ka toetusmeetmete suurendamist, mis toetava paketina aitaksid perearstina töötamise kasuks lihtsamini otsust langetada. Seda kõike võib ju rakendada, kuid tahtmine perearstina oma kutsumus leida peab tulema ikka noore meditsiinitöötaja enda valiku tulemusena.
Peaksime päris ausalt ja avameelselt küsima, kas perearstide süsteem on senisel kujul end ammendanud ning vajab täielikku ümberehitust või saab seda veel päästa. Lahendused ei pruugi tingimata olla keerulised, kuid nõuavad pidevat tähelepanu. Tähelepanu, mis juba aastaid on sellele süsteemile liialt vähe osaks saanud.
Viimane aeg on kokku kutsuda laiapõhjaline töörühm, kuhu tuleb lisaks kogenud tegijatele kaasata ka need, kes meditsiiniõpinguid alles alustavad. Vajalik on ühiselt ja põhjalikult analüüsida, kuidas jõuda selleni, et perearstiks saamine oleks esmaste valikute seas, mitte kusagil lõpus. Pole põhjust kahelda, et Eestis oleks puudu pädevatest nõuandjatest, kes pakuksid väärtuslikke ideid perearsti süsteemi uuendamisele ning taaskäivitamisele. Initsiatiiv selle protsessi käima lükkamiseks saab aga alata vaid riigi poolt. Esmalt probleemi teadvustamise teel ning seejärel sellele lahenduse leidmise prioriteediks võtmise kaudu.
Koroonakriis saab ühel hetkel läbi ning siis peab riiklike sihtide seadmisel tähelepanu jaguma ka muudele juba pikalt veninud teemadele. See, kuidas juurde saada perearste, on nendest teemadest esimeses järjekorras.
