"Kindlasti me ju ei räägi täna sellest, et üle Euroopa kehtestatakse üks ühtne standard, mis on numbriline alampalk. Näiteks et üle Euroopa hakataks kõigis liikmesriikides maksma 1000 euro suurust alampalka. Mõte on ikkagi see, et lepitaks kokku teatud kriteeriumid, mille alusel alampalk määratakse, ja mis suhtes ka siis teatud selle riigi majandusvõimekuse ja ostujõuga peaks olema," ütles Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder.

Sel nädalal oli Riigikogu majanduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni istungil teiste teemade seas arutlusel ka Euroopa Parlamendi direktiivi ühtse miinimumpalga võimaliku kehtestamise kohta Euroopa Liidus. Direktiivi eesmärk on Euroopa Liidu töötajatele piisava miinimumpalga tagamine, mis võimaldab inimväärset elu olenemata sellest, kus nad töötavad.

Mõlema komisjoni istungil otsustati minna tekkinud küsimustes selguse saamiseks Euroopa asjade komisjoni ette ning praegusel kujul plaanile “kollast kaarti” näidata. 

“Sotsiaalkomisjon toetas küll valitsuse esitatud seisukohti, aga osa komisjoni liikmeid palus märkida, et ka nemad näevad seda kollase kaardi süsteemi rakendamise vajadust. Komisjoni otsus oli, et läheme nende kahe vastastikuse arvamusega Euroopa Liidu asjade komisjoni ette,” lisas Mölder. 

Üle-euroopaline alampalk ei tähenda konkreetset numbrit

“Kindlasti me ju ei räägi täna sellest, et üle Euroopa kehtestatakse üks ühtne standard, mis on numbriline alampalk. Näiteks et üle Euroopa hakataks kõigis liikmesriikides maksma näiteks 1000 euro suurust alampalka. Mõte on ikkagi see, et lepitaks kokku teatud kriteeriumid, mille alusel alampalk määratakse, ja mis suhtes ka siis teatud selle riigi majandusvõimekuse ja ostujõuga peaks olema,” ütles Tõnis Mölder.

“Mõte on ikkagi see, et lepitaks kokku teatud kriteeriumid, mille alusel alampalk määratakse, ja mis suhtes ka siis teatud selle riigi majandusvõimekuse ja ostujõuga peaks olema.  Kas see on näiteks seotud elustandardite küsimuse, majandusnäitajatega, on ta seotud kuidagi keskmise palgaga – see on pigem see koht ka täna kriteeriumides üritame Euroopa ühtset lähenemist pidada.”

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Sven Sester selgitas, et erinevad Euroopa riigid käsitlevad miinimumpalka erinevalt ning Eesti on see riik, kus miinimumpalga lepivad omavahel kokku tööturu osapooled ehk ühelt poolt tööandjad ja teiselt poolt  töövõtjad. 

“Aeg-ajalt on sel teemal olnud nädalaid kestvaid vaidlusi, aga siiski on jõutud mingile kokkuleppele. Selge on see, et mõlemal osapoolel on siin omad huvid. Töövõtjate ehk ametiühingute poolt on huvi miinimumpalka alati võimalikult kõrgeks tõsta ja tööandjate puhul on tootlikkust ja muid näitajaid vaadates soov miinimumpalka võimalikult madalal hoida,” märkis Sester, kelle sõnul on miinimumpalga üle-Euroopalisel määramisel omad ohud.

“Kui Eesti tõstaks miinimumpalga näiteks hüppeliselt 1000 euroni,  rõõmustaks see kindlasti töövõtjaid, aga see võib tähendada olukorda, kus suur osa väikeettevõtjad on sunnitud panema tinglikult öeldes oma poe kinni, sest pole võimalik nii kõrget palka maksta, lihtsalt tootlus ei võimalda seda.”

Eesti töötajad Euroopas vaeslapse rollis

“Eesti seisukohad on konservatiivsed, mis tähendab, et Eesti arvates peaks miinimumpalga suuruse määrama iga riik ise, kuid Euroopa Liit võiks välja töötada soovitused miinimumpalga määratlemiseks,” selgitas majanduskomisjoni liige Annely Akkermann. 

Eestis lepitakse miinimumpalk kokku sotsiaalpartneritega Eesti Tööandjate Keskliiduga ja Eesti Ametiühingute Keskliiduga, kes esindavad 94% töötajatest, et miinimumpalk on siiski üks suhteliselt madalamaid Euroopa Liidus. Kõige kõrgem miinimumpalk (2142 eurot) on Luksemburgis ja kõige madalam Bulgaarias (312 eurot).

Miinimumpalk osakaaluna keskmisest palgast on Eestis Euroopa kõige madalam (38%), kõige kõrgem osakaal on Sloveenias (52,5%). Miinimumpalk osakaaluna mediaanpalgast on Eestis Euroopa üks madalamaid (43%), kõige madalam on Iirimaal (42%) ning kõige kõrgem Portugalis (61%).

“Suhteliselt madalam miinimumpalga osakaal keskmisest palgast ja mediaanpalgast viib üsna loogiliselt tulemuseni, et Eestis on vaesusriskis 10% töötajatest, millega oleme Euroopas esimeses kolmandikus,” nentis Akkermann. “Madalapalgaliste osakaal töötajatest on Eestis üks Euroopa kõrgemaid (22%), ainult Lätis ja Leedus on madalapalgaliste osakaal pisut veel suurem.”

Eesti miinimumpalka saavad töötajad on Akkermanni hinnangul võrreldes Euroopa madalapalgalistega kehvas seisus.

“Ma arvan, et nemad Eesti seisukohti heaks ei kiidaks ning taotleks, et Euroopa Liit võitleks ka nende inimväärse toimetuleku eest,” sõnas Akkermann. “Minu isikliku arvamuse kohaselt tuleks Eestil hoida miinimumpalk 60% juures mediaanpalgast s.o vähemalt suhtelisse vaesusse langemise piiril. Töötaja peaks saama miinimumpalgaga ära elada, muidu ta peab taotlema sotsiaaltoetusi, mis tekitab riigile halduskoormust.”

Eesti näitab “kollast kaarti”

Kuigi majanduskomisjonis otsustati, et kiidetakse heaks varem väljatöötatud Eesti seisukoht, et ei soovita Euroopa Liidus ühtse miinimumpalga väljatöötamist ehk näidatakse “kollast kaarti”. Seda toetas ka Riigikogu õigusanalüüsiosakonna poolt tehtud põhjalik uurimustöö antud teemal.  

“Tegime ettepaneku Euroopa Liidu asjade komisjonile,, et kasutataks niinimetatud kollase kaardi põhimõtet, ehk see kollane kaart ongi tegelikult siis liikmesriigi tähelepanek siis Euroopale, et “vabandust, te olete tulnud sellele mängumaale, kus te tegelikult ei tohiks olla”,” märkis komisjoni esimees Sven Sester. 

“Analüüs ütles, et tegelikult riivab see arutlusel olev direktiiv juba sisuliselt subsidiaarsuse põhimõtet. Ehk siis tähendab siis seda, et Euroopa Liidu pädevuses üldse ei saagi olla miinimumpalga direktiivi eelnõu vastuvõtmist. Arutelusid selle osas, et kuidas minna edasi ja mida teha – ei peaks üldse olema, sest Euroopa Liidul puudub üldse pädevus sellises sõnastuses direktiivi vastuvõtmiseks,” lisas Sester. “Tegelikult puudub isegi vajadus analüüsida, kas need kavandatavad meetmed on paremini saavutatavad liikmesriigi või liidu tasandil.” 

Ainuke, mida Euroopa Liit saaks majanduskomisjoni esimehe hinnangul teha, oleks anda liikmesriikidele õiguslikult mittesiduvaid soovitusi.

“Teadaolevalt on lähiajal direktiivile “kollast kaarti” näitamas Rootsi ja Taani. Kui 55% liikmesriikidest otsustab “kollast kaarti” näidata, siis on eelnõu automaatselt arutelust välja. Kui vastaseid on alla 50% EL riikidest, võib komisjon eelnõu menetlemise lõpetada, aga selleks puudub kohustus.