“Väga tihti lähevad inimesed justkui mingite pisikeste asjade pärast riidu. Tegelikult pole asi mustas kohvitassis, vaid et inimeses on kuhjunud lahendamata pinged. Pesemata tass või mõni muu pisiasi on lihtsalt vallandaja. Sügavam põhjus on, et inimlikud põhivajadused nagu näiteks kuuluvus- ja tunnustusvajadus on krooniliselt rahuldamata,” rääkis pereterapeut Meelike Saarna.

Viirusekriisi ajal on sagenenud tülide hulk perekondades. Kasvavad pinged piirangute ajal löövad paraku välja nii inimeste üldisemas toimetulekus kui ka peresuhetes. Uurime lähemalt nende muredega toimetulekut pereterapeut Meelike Saarna käest.

Eesti keeles on palju ütlusi, mis väljendavad seda hetke, kui inimene ei suuda oma tundeid hallata: “silme ees läks mustaks”, „tunded keesid üle pea”, „lühike süütenöör” jmt. Kas inimene saab midagi teha, et silme ees jälle valgeks läheks?

Kui silme ees on juba must, siis ongi keeruline. Kui emotsioon on juba väga kõrgel, ei ole rahustus ja lahendus kättesaadavad. Abiks on hea kontakt iseenda tunnetega, vahetegemine enda ja teise tunnet vahel ja oma trigerite teadmine: mis mind käivitab või mis mind alati närvi ajab.

Eks närviminemine näitab ka, kui tähtis see asi mulle tegelikult on. Minu meelest on väga rahustav arusaam, et tunnetel on informatiivne iseloom. Mu keha räägib minuga ja ma pean teda kuulama, temaga arvestama. Kuid juhtimine peab olema siiski minu käes, sest emotsioon on mõneti nagu jõgi, ta voolab kogu aeg, aga kui midagi käivitavat juhtub, siis tahab ta üle kallaste minna. Meil on vaja õppida hoidma tundejõge oma voolusängis, sest kui see voolab üle kallaste, siis ongi käes olukord, kui silme ees läheb mustaks ja süütenöör lühikeseks. Olukorrad, kus lihtsustatult öeldes emotsionaalne aju domineerib, ongi potentsiaalselt ohtlikud: käitumine võib muutuda kontrollimatuks, ebaratsionaalseks ja seega ka ohtlikuks. 

Kas on konkreetseid nippe, et ses olukorras toime tulla? 

Vahel öeldakse, et loe kümneni või joo klaas vett või mine korra teise tuppa või hinga sisse-välja… selle üle tehakse ka nalja. Tegelikult on need abiks, sest kõik nimetatud tegevused aitavad meil peatuda. Ja peatumine annab võimaluse vaadelda: mis meil siin toimub? Kuidas peaksin reageerima?

Peatumine ongi keeruline, sest kui oleme tunnetest laetud, käitume pigem nagu automaadid.

Peatumine ongi keeruline, sest kui oleme tunnetest laetud, käitume pigem nagu automaadid. See on osati seotud sellega, et ärevas vm tunnetest tulvil olukorras tunnetab keha ohtu ja peab otstarbekaks energiat kokku hoida. Ohtlikus või ka ohtlikuna näivas olukorras tekib tavaliselt kolm automaatset valikut: kas põgenen, võitlen või kangestun. Sel ürgsel automaatikal on kaitsev iseloom. Ka paljud väga sisseharjunud tavategevused teeme ära automaatselt, näiteks kasvõi auto juhtimine. Väga heaks automaatikaks on nüüdsel ajal kujunenud kätepesu – lähen tuppa ja ei mõtlegi midagi, kui juba on käed pestud. Kuid kindlasti on elus palju olukordi, kus me ei tohi olla nagu automaadid – ja tunnetest laetud olukord võib olla üks neist. 

Ükskõik kui keerulises suhtlemisolukorras meil tegelikult on valik – ma kas valin käitumise, mis hoiab suhet või valin käitumise, mis kahjustab seda. Nipp on selles, et kui ma juba annan endale võimaluse valida, siis on tõenäolisem võimalus, et ma valin hoidva käitumise. Aga kui ma endale valikuhetke teadlikult ei paku, võib kergesti juhtuda, et enne kui arugi saan, olen juba reageerinud mõtlematult ja teinud kahju. Öeldakse, et kui teed halba, siis pärast vabanda ja ongi korras. See on sarnane olukorraga, et löön aia sisse naela ja pärast tõmban välja. Auk jääb ju järele, aga kuidas seda lappida? Nii mõnedki suhted on täis neid valutavaid naelajälgi. 

Tunded tuleb siis kõrvale jätta? 

Ei, tundeid ei tohi kunagi kõrvale jätta. Ja ka mõistust ei tohi kõrvale jätta. Vahel öeldakse, et meie parimad otsused sünnivad siis, kui süda (ehk tunded) ja mõistus kooskõlaliselt töötavad. Nii ongi. Oluline on õppida kuulama oma tundeid ja kasutama neid mõistlikul moel kõigis oma otsustes. Tunnete krooniline mittekuulamine, mis sisult on oma sügavate vajaduste eiramine, on üks emotsionaalse plahvatuse põhjuseid. Ja kui juba plahvatus, on loogiline, et kõik võib puruks minna, nii põrandale lennanud kohvitass kui ka suhe.

Tunnete regulatsioon algab peatumisest, hetketunnetusest: mida ma praegu tunnen, mis seda ajendas, mis olukord see siin on, kuidas kas üldse peaksin reageerima? Oluline on kuulata oma tundeid, kuid õppida reageerima mitte tunde, vaid väärtuse pealt. See võib tunduda isegi kummastav, et kuidas see üldse juhtub, et ma tõstan häält, ähvardan, kasutan solvavaid väljendeid jne, kuigi mu ees seisab mu partner või laps ja mulle on ju tähtis mu suhe nii partneri kui ka lapsega. Aga seda juhtub ja sel on omad põhjused.

Usun küll, et igaüks meist on tähele pannud, et kui iseendas on rohkem rahu ja on justkui paremad ajad, siis võime ka vägagi keerukates olukordades jääda rahulikuks, kannatlikuks, mõistvaks. Ja kui asjad on halvasti, võib ka kõige väiksem ebameeldivus kaasa tuua totaalse ülereageerimise. Ma ei peatu siin kõigil võimalikel põhjustel, kuid üks olulisi põhjuseid on siin see, et vajadused asuvad inimeses sügavamal kui väärtused. On tõsiasi, et kui inimlikud põhivajadused on katmata, võivad põhiväärtused löögi alla sattuda. See on hästi nähtav totaalses kriisis, nt sõjas. Mis siis annaks võimaluse käituda hoidvalt? Teadlikkus on paljude olukordade võlusõna, see annab võimaluse seista enda vajaduste eest ja teha paremaid valikuid nii elus tervikuna kui ka igapäevastes suhtlemisolukordades. On arusaadav, et inimese loomus, tema rahutu meel teeb selle reegli järgimise raskeks. Kuid see on võimalik ja ka väga vajalik. 

Ülereageerimine keerukas olukorras ei vii kunagi lahenduseni, vaid järgmise konfliktini, suhete hõrenemise ja katkemiseni.

Ülereageerimine keerukas olukorras ei vii kunagi lahenduseni, vaid järgmise konfliktini, suhete hõrenemise ja katkemiseni.Mulle tundub olulises tarkusena seegi, et iga kord ei olegi vaja reageerida. 3-aastase puhul on arengukohane, et kui talle midagi ei meeldi, siis ta nutab või viskab auto vastu seina. Aga 33-aastane või 43-aastane võiks selle psüühilise etapi juba läbinud olla, täiskasvanu juurde peaks kuuluma oskus oma impulsse taltsutada ning panna stiimuli ja reaktsiooni vahele oma teadlikkus. Ma võtan selle hetke, et korraks mõelda: kas pean reageerima, kuidas ma pean reageerima, ja kas just praegu. Inimesed kardavad tihti olukorrale alla jääda: pean kohe ütlema, kohe vastama, kohe paika panema – ei pea – rahu! 

Milline on olnud viimase aja kõige ägedam tüli, mida sul on tulnud lahendada?

Minu ülesanne pereterapeudina on olla kuulaja, mõistja, toetaja, varjatud ressursside leidja ja seekaudu soodustada inimese isiklikku toimetulekut, olla suhetes abistav dialoogi loomisel või taastamisel, aga ikka olen ka tõlk ja rahustaja ning n-ö kotkas taevas, kes püüab näha suuremat pilti.

Aga muidugi juhtub vahel ka seda, et emotsionaalne temperatuur nõustamistoaski läheb kõrgeks. Universaalne viis tunnetega toimetulekuks on kontakt nendega, aktsept, normaliseerimine. Praegu ongi tuntav, et pinge inimestes on suurem kui näiteks veel eelmisel kevadel, kui koroonakriis algas. Paljudel on raske leida rahu enda seest olukorras, kui väljast lisandub aina uut pinget ja kõik aina kestab. 

Ma kujutan ette, et mõneti oled sa piksevarda rollis. See ju teeb ikka haiget ka. Millal sa ise viimati peatäie nutsid?

Naljaga pooleks: psühholoogiatudeng küsib õppejõult käest, et kuidas sellega on – kas psühhoterapeut võib ka nutta seansi ajal? Õppejõu vastus: „Jah, terapeut võib nutta, … aga mitte rohkem kui klient.“

Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis loomulikult on ka psühholoog inimene nagu iga teinegi, kuid psühholoogil peab olema professionaalne oskus tulla toime võõra valuga, ja mis kõige tähtsam – teha vahet enda ja teise valul. See on oluline teadmine mitte ainult psühholoogile, vaid suhetes üldiselt, nii laste kui ka partneritega.

Me peame aru saama, et sina oled sina ja mina olen mina. Me ei ole ühendatud anumad. Väga tihti on nii, et üks partneritest on kuri või laps on pettunud ja siis on vanem või teine partner ka endast väljas ja olukord eskaleerub. Rahustav, mõistev, maandav saab olla see inimene, kes küll empaatiliselt tunnetab teise kannatust, kuid ei võta seda enda omaks. Ainult nii säilib abistamisvõime.

Psühholoogi ülesanne on jääda kõigis olukordades mõistvaks ja rahulikuks ja selle väärika rahu taustal on lootus, et teisedki rahunevad. Nii nagu vanema ülesanne on jääda ärritunud lapse kõrval mõistvaks, kaasatundvaks ja kaasamõtlejaks, nii on see ka partnersuhetes ja võiks olla ka üldisemalt elus. 

Viirusekriis on meie elu peapeale pööranud. Kes on praegu kõige suurema surve all – emad, kes end vahel isegi töölt lahti võtavad, et distantsõppel lapsega tegeleda; isad, kes on hirmul töö kaotamise pärast või kodus õppivad lapsed, kes peavad õppima vastutama? 

Pered on erinevad. Selge on see, et väline surve on praegu hästi suur, ärevust ja toimetulekumuret on rohkem. Paremini elavad kriisi üle need, kelle isiklik psüühilise toimetuleku varu on suurem ja kel ei ole majanduslikke raskusi ega pea muretsema vähemalt selle pärast, kas nad saavad oma laenud makstud või et kas toiduraha jätkub. Kui see mure on vähem, siis tullakse paremini toime nii kodukontoris olemise kui ka laste toetamisega. Ükskõik millises kriisis on isikliku toimetuleku suutlikkus oluline. Kui täiskasvanul puudub mehhanism, kuidas ennast rahustada ja organiseerida, et hallata kõike seda, mida nüüd on vaja teisiti teha, siis paratamatult mõjutab see partnersuhet ja lapsi suhete halvenemise suunas.  

Abi võib tõusta sellest, kui anname endale selgemalt aru, et väline surve ümbritseb meid alati, see lihtsalt kuulub elamise juurde. Iseasi on, kas laseme ennast pingestada. Rahu ja õnne, mida me tihti otsime väljastpoolt, leiame oma sisemise vaimse ressursi kaudu, selle kaudu, kuidas suudame ennast reguleerida, rahustada, suunata, olla teadlik erinevatest olukordadest-valikutest ja enda tunnetega toime tulla. Toimetulek iseendaga on kriisis kõige tähtsam. Mulle meeldib öelda, et inimene peaks eelkõige iseendaga olema kannatlik ja lahke, see laieneb siis ka teiste peale. Halbades olukordades on loomulik muretseda või ärev olla.

Halbades olukordades on loomulik muretseda või ärev olla.

Aga sellises seisus tuleks jääda konstruktiivseks ehk lahendusekeskseks: mida me saame teisiti teha, mida peame tingimata muutma, kust leida abi. Ma tean paljusid inimesi kelle sissetulek on kriisi tõttu oluliselt vähenenud, aga nad on leidnud endale mingid muud väiksedki sissetulekud. Elustandardi muutus on alati keeruline, aga mõneti on see praegu ikkagi paratamatu. Enda ümbersuunamise oskus ja paindlikkus on praegu samuti tähtsad oskused.  

Tülides muutuvad inimesed ikka emotsionaalseks. Kuidas ennast sel hetkel talitseda, et mitte teha või öelda midagi, mida pärast kahetsed? 

Iga inimese kohustus on seista enda eest. Kuid väljendusviis peaks olema mis tahes olukorras ja eriti konfliktilaadses olukorras lugupidav, teise isiklikku ruumi sissesõitmine on tabu. Hea suhte nimel võiks minu poolest ära õppida isikliku keele, st olla kõneldes minakeelne. Isiklik keel on lugupidav keel: ma ei räägi sellest, mida sina tegid pahasti, või mis sinul on tegemata (sest ma ei tea sinu põhjusi, ja oleks mitterespekteeeriv neid oletada), vaid räägin sellest, kuidas sinu tegu mind mõjutab. Lihtne näide: ma võin öelda, et sa tegid mulle haiget. Tegelikult ma ei tea, kas sina tegid, kas sul oli see kavas, aga ma tean, et mina sain haiget.  

Vahel arvatakse, et minakeel on egoistlik – kas see on ikka hea? Kui üks vaid endast räägib, on see tõesti tasakaalutu. Kui kaks inimest oma tunnetest-mõtetest-soovidest kordamööda räägivad ja kuulavad, sünnib dialoog. Enda eest seismise juurde kuulub ka ülesanne õpetada teistele, kuidas minuga ringi käia. Ma pean andma teistele tagasisidet selle kohta, milline teiste käitumine mulle sobib ja milline mitte. Keegi ei peaks talle sobimatut käitumist vaikselt alla neelama, kuid märku tuleb sellest anda lugupidaval moel. Kunagi ei maksa eeldada, et teine nagunii aru saab, isegi kui on 20 aastat koos elatud. Eeldamisest tuleb ainult pahandust. Etteheite asemel saab alati teha ettepaneku, see hoiab ära suhetsööva näägutamise. Paljud pahandused ja pinged jäävad olemata, kui me suhetes seisame enda eest, tehes seda väärikal moel. 

Kodukontoris töötamine võiks ju omaette päris mõnus olla. Ei pea tööle ja tagasi sõites ummikutes närvitsema, alati on võimalus võtta väike puhkepaus ja lähedastega saab ka rohkem koos olla… Ometi kurdavad paljud, et kodukontoris kipuvad asjad üle pea kasvama.

Keskkond soodustab alati seda tegevust, mida oleme harjunud selles keskkonnas tegema. Kodukeskkonnas oleme harjunud kodu asjadega toimetama, ja nii juhtubki, et töö asemel hakkame nõude või pesudega jändama ja kui ka võtame vastu kindla otsuse tööd teha, siis suur osa energiast võib minna segajate summutamisele.

Osasid inimesi aitab teatud korrastatuse ja süsteemi loomine. Näiteks, et tööd teen vaid ühe kindla koha peal ja ütlen ka perele, et nüüd teen mina poolteist tundi tööd ja palun mind mitte segada. Oluline on teha asju ükshaaval. See rabistamine, üks silm lapse peal ja teine supipoti peal, samas tööasju mõeldes… see on väga väsitav, suur osa energiast läheb ümberlülitumisele, uuele keskendumisele, ka segajate ignoreerimine on energiamahukas. Siingi on abiks teadlikud valikud ja otsused, kokkulepped partneri ja perega, siis sujuvad asjad paremini. 

Kui palju sul lootusetuid juhtumeid on, et näed juba pärast esimest korda, et sellest suhtest ei saa küll asja – tee, mis tahad, hüppa või lakke, aga ei tule sellest suhtest midagi välja… 

Lakke hüppamine ei ole minu ülesanne. Ja silt ei aita kedagi. Terapeudi töö juurde kuulub hinnanguvabadus, ja esmane on olukorda uurida. Inimeste lood on väga erinevad ja iga paar on unikaalne, iga inimene on unikaalne, olgu küll, et uurimise käigus ilmnevad ikka ka teatavad korduvad mustrid.

Ikka juhtub seda, et inimesed tulevad nõustamisse suhteliselt väikese lootusega muutusele, aga ikkagi tulevad. Või tullakse juba selge visiooniga, selge tellimusega terapeudile: nt tahame õppida konflikte lahendama. Juhtub, et juba on otsustatud lahku minna, kuid kohtumiste käigus ilmneb mingi kasutamata suhteressurss, mis viib paranemisele. Juhtub, et pealtnäha väiksemate arusaamatuste tõttu pöördunud paariga töötades ilmnevad salakarid, mis algset olukorda drastiliselt muudavad. Lugusid on igasuguseid, elu ei ole korrutustabel, kus vastused ette teada.

Kui kriisist rääkida, siis neil paaridel, kes on kriisi sisenenud pigem hea suhte pealt, on lihtsam toime tulla. Toimivas partnersuhtes püütakse ka kriisi ajal säilitada olemasolevat struktuuri ja uutele olukordadele kohe lahendusi leida, oluline on kohanemisvõime ja paindlikkus. Kui peres ollakse harjunud läbi rääkima, üksteist kuulama, jagama muremõtteid ja tundeid, lähedal olema, siis on olemas palju seda, mis rahustab ja pinget maandab. Kuulamisoskuse olemasolu on kriisiaegadel eriti tähtis. Muidugi ei saa partner mulle näiteks mu tööd tagasi anda, aga ta saab mind toetada kuulamisega, mõistvusega, lihtsalt minu juures olemisega – see kõik on rahustav. Alles siis, kui oleme rahunenud, on võimalik lahendusi kaaluda.

Ärev aju ei suuda mõistlikke lahendusi leidagi.

Ärev aju ei suuda mõistlikke lahendusi leidagi.Kui paneme toimiva paari kõrvale selle paari, kes juba enne kriisi oli halvas olukorras, siis lisanduv pinge on selle paari jaoks tõesti ohtlik. Kindlasti on partnereid, kes kriisi tõukel leiavad, et nüüd ongi õige aeg lahku minna, sest sisuliselt oli suhe juba lõppenud.  

Nii et kui üldistada, siis neid paare, kes olid heas seisus, ei saa kestev kriis väga palju ähvardada, aga need suhted, mis juba olid purunemas, nõrgad või haprad, on suuremas ohus. Loomulikult pole siin tegu ühesuunalise teega, juhtub ka, et kriisi kasutakse parimal viisil: sellest saab murdepunkt, mõtlemiskoht, tõuge mitte enam edasi lükata ammust küsimust: kas läheme lahku või teeme midagi teisiti. Alustada võiks teisiti tegemisest.