„Libeduse tõttu kannatanu on kõige sagedamini tänaval või majatrepil libisenud üle 50-aastane inimene. See on kõige tavalisem viis vigastada saada, ülejäänud põhjused on harvemad. Ning esmaselt vigastatakse käsi ja pöidasid,“ ütles ITK erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Märt Põlluveer.

Tänavused talveilmad on heitlikud – krõbe külm vaheldub suure sulaga, mis toob kaasa libedad ja kukkumisohtlikud teed-tänavad ning võib katuseräästasse kasvatada ohtlikud jääpurikad, mis on suur oht inimeste tervisele ning õnnetuste korral toovad kaasa nii suured ravikulud kui ka kahjunõuded.

ITK-sse pöördub libedaga kukkumise tõttu u 20 inimest ööpäevas

Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Märt Põlluveer ütles, et jääpurikaga pihtasaamiste õnnetused on õnneks väga harvad, kuid paraku alati raskete tagajärgedega.

„Majad on kõrged ning jäätüki kogutud kiirus ja kokkupõrkeenergia on suur. Nii-öelda kergem vigastus selles kontekstis on luumurd, raskem aga koljusisene vigastus, mis võib lõppeda ka surmaga,“ kommenteeris ta. „Ma ei tea, et jooksval talvel oleks selliseid õnnetusi juhtunud,“ märkis ta Tallinna kohta.

Perearst Lembi Põlder lisas, et kui libedaga kukkudes võib vedada ja vigastus olla väiksem, siis katuselt lausa vastu pead sadanud jääpurika põhjustatud õnnetuse ohver jõuab EMO-sse tõenäoliselt kiirabiga, mitte omal jalal.

„Libeduse tõttu kukkumine on talvel tavaline. Kõige sagedasem vigastus on liigese väänamine ning kõige sagedasem luumurd randme murd. Vigastatuid pöördub seetõttu ITK-sse umbes 20 inimest ööpäevas,“ ütles Põlluveer.

Ta lisas, et tavaline libeduse tõttu kannatanu on tänaval või majatrepil libisenud üle 50-aastane inimene. „See on kõige tavalisem viis vigastada saada. Ülejäänud põhjused on harvemad – esmaselt vigastatakse käsi ja pöidasid,“ täpsustas ta.

Perearst Lembi Põlder ütles, et raskemate kukkumistega, kui on luumurru kahtlus, jõuavad inimesed EMO-sse, aga pikem järelravi ja kontroll käib pärast perearsti juures.

„On ka neid inimesi, kes on kergemalt kukkunud ja ei ole kahtlustanudki, et mõni luu võiks olla katki ja oodanud mõned päevad, aga perearsti juurde tulles selgub, et jäse on vaja kipsi panna,“ ütles ta.

„Inimesed kukuvad väga erinevalt – kõige sagedasemad vigastused on väljaväänatud jalg ja purukskukutud põlved, küünarvarred ja randmed. Aga inimesed võivad kukkuda jalapealt ka selili ja lüüa pea ära ning saada tõsise peatrauma,“ ütles ta, et kõik sõltub kukkumise mehhanismist.

Talvel jalga õiged jalanõud!

Kuigi on üldteada, et vanematel inimestel on luud hapramad kui noortel, pole luumurdude eest keegi kaitstud. „Lastel on luud elastsemad, aga kui lapsest on saanud noor täiskasvanu, siis tal on juba valmis luud ja nende elastsus on kindlasti väiksem ning vanuse kasvades lähevad luud hapramaks,“ märkis Põlder.

„Osal inimestel on luumurrud kergemad tulema, teistel ei juhtu seda ka pärast suuremat kukkumist,“ lisas ta.

Kukkumise vältimiseks tuleks tema sõnul talvel kanda turvalisi jalanõusid ja olla ettevaatlik. „Soovitatav on panna jalanõude all spetsiaalsed tallad, kus on jäänagad ehk turvanaelikud – eriti eakatel inimestel võiks jalatsite all sellised tallad olla,“ soovitab ta.

„Vanainimeste puhul on nii, et kui ikka jalad hakkavad alt ära minema, siis toimub see nii kiiresti, et ta ei jõua ennast kukkumise hetkel kuidagi eriliselt hoida. Nii et kukkumise ennetamiseks tuleb mõelda sellele, milliste jalanõudega välja minna ning milline tee valida.“

„Me üritame ennast säästa – näiteks džuudotrennis õpetatakse kukkumist ju eraldi oskusena – ega see ei ole selline oskus, mis niisama tuleb. Muidugi on inimese kaitserefleks panna kukkudes käsi ette, et nägu ei vigastaks,“ ütles ta.

Kas „kukkumise oskust“ võiks õpetada lastele kehalise kasvatuse tunnis? „Tõenäoliselt õpetatakse kukkumist näiteks siis, kui lapsi suusatama õpetatakse. Selge on see, et igasugune füüsiline aktiivsus on hea, aga see kehtib ikkagi kasvava põlvkonna suhtes – see, kes on juba kõrges eas, peab olema topelt-ettevaatlik,“ tõdes ta.

Suurim ravikulu inimese kohta on puusa-reievigastuse korral

Numbrid näitavad, et igal aastal tekitab kukkumine kümneid tuhandeid traumasid, millest enamik juhtub täiesti tavapärastes olukordades – kodus toolil turnides, spordiplatsil liikudes, mänguväljakul rahmeldades, kirjutatakse Haigekassa blogis.

Haigekassa andmetel on talvel lume ja jää tõttu põhjustatud vigastuste tulemuseks tihti ka õlavarre luu murd, mille korral ühe inimese ravikulu võib olla paar tuhat eurot.

2020. aasta libedaga kukkumise statistika üle Eesti näitab, et kõige sagedasemad on säärevigastused (543 juhtu) ja küünarvarrevigastused (511 juhtu), aga ka õla- ja õlavarrevigastused (330 juhtu), randme- ja käevigastused (363 juhtu), peavigastused (287 juhtu), kanna- ja jalavigastused (262 juhtu), puusa-reievigastused (144 juhtu) ning kõhu, selja alaosa ning vaagnavigastused (104 juhtu).

Kui näiteks randme- ja käevigastuste keskmine ravikulu inimese kohta on ~41 eurot ning kanna- ja jalavigastuse korral ~30 eurot, siis puusa-reievigastuse korral ~1283 eurot, säärevigastuse korral ~343 eurot, õla- ja õlavarrevigastusega ~243 eurot ning küünarvarrevigastuse korral ~245 eurot.

Õnnetuse korral vastutab korteriühistu ehk kõik korteriomanikud

Ilmajaama andmeil asendub talvekülm sel nädalavahetusel kohati plusskraadidega ja lumi hakkab sulama. Eesti Korteriühistute Liit (EKÜL) tuletab kõigile kinnistuomanikele meelde, et üleliigne lumi, purikad ja jää tuleb katuselt eemalda ning hoolitseda libedusetõrje eest nii kinnistul kui ka piirnevatel kõnniteedel.

„Paraku kipub aga olema pigem nii, et lume, jääpurikate ja libedusetõrjesse suhtuvad leigelt nii korteriomanikud kui ka väheteadlikud ühistujuhid – arvatakse, et meie maja juures pole ju kunagi midagi juhtunud, küllap ei juhtu ka nüüd,“ nentis Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige ja õigusosakonna juhataja Urmas Mardi.

Ta rõhutas, et olukord on väga tõsine: libeduse ning katuselt langenud lume ja jää tõttu toimunud õnnetused on varem kohtusse jõudnud ning summad, mis ohvritele maksta tuleb, on olnud suured.

Kehtiv korteriomandi- ja korteriühistuseadus tõi kaasa veel ühe väga olulise muudatuse: seaduse kohaselt kehtib korteriomandist tuleneva nõude korral korteriomanike ühine vastutus. „Näiteks lumise ja libeda kõnnitee või räästast kukkunud jääpurikate tõttu toimunud õnnetuse korral vastutab korteriühistu ehk siis kõik korteriomanikud,“ selgitas Mardi.

„Seadus ütleb, et isik, kellel on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, mille kohta seadus näeb ette solidaarkohustuse, peab selle esitama korteriühistu vastu,” märkis ta.

Kui nõude rahuldamine ei ole kehtiva majanduskava ja reservide juures võimalik, peab korteriühistu juhatus koostama uue majanduskava ja kutsuma kokku korteriomanike üldkoosoleku selle kehtestamiseks.

Inimvigastused võivad kaasa tuua väga suure kahjunõude

Ka advokaadibüroo LMP jurist Päivi Margna ütles, et sellisest hooletusest põhjustatud kahjud võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse ning ohutuslint või seina najale asetatud puulipid vastutusest ei päästa.

“Praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus katuselt langenud lumi või jää on vigastanud jalakäijaid või sõidukeid. Kui sõidukite kahjud võivad piirneda paari tuhande eurose kahjuga, siis raskemad inimvigastused võivad kaasa tuua väga suure kahjunõude,“ sõnas ta.

„Näiteks kui inimene kaotab töövõime, tuleb vastutajal tasuda kuni inimese elupäevade lõpuni keskmist õnnetuse tõttu saamata jäänud töötasu,“ märkis Margna.

Ta ütles, et linnapildis võib sageli näha, et majaomanikud on seina äärde asetanud puulipid või piiranud maja külje ohutuslindiga, kuid selline hoiatusmeede ei päästa majaomanikku õnnetuse korral vastutusest.

„Korteriomanikud peavad mõistma, et targem ja odavam on investeerida korralikku majahooldusse kui hiljem kannatanutele suuri hüvitisi maksta,” sõnas Margna.

Margna lisas, et katuste ning räästa hooldamata jätmise korral ei pruugi abi olla ka kindlustusest.

“Kui majaomanik laseb südamerahus lumel oma maja katusele ja purikatel räästasse koguneda lootuses, et võimaliku probleemi korral kannab kahjud kindlustusselts, siis ei pruugi see nii olla – tahtliku hooletuse korral ei pruugi kindlustusselts kahjusid hüvitada ning sellisel juhul tuleb kahjud ikkagi kanda majaomanikul või ühistul endal,” ütles ta.

Lisaks võimalikule õnnetusele tuleb arvestada ka asjaoluga, et hooletut kinnistuomanikku saab heakorraeeskirjade rikkumise eest karistada.

Jalakäijana ole ettevaatlik, kinnistuomanikuna hoia kõnnitee puhas

Alates jaanuari algusest on mupo kõnekeskusele laekunud 232 kaebust seoses koristamata lume, libedate kõnniteede ja jääpurikatega. Linnaosades töötavad mupo piirkondlikud inspektorid on samal ajavahemikul teinud 159 sellekohast kirjalikku teavitust ja sadu suulisi hoiatusi ja nõustamisi.

Kõige rohkem tuli kaebusi koristamata lume ja libeduse kohta: nuriseti koristustehnika üle – sahk ajab lumevalli värava ette, kõnniteele või kinnistuomaniku poolt värskelt koristatud puhastusalale; lume koristamisega tekitatakse liigset müra jne. Oli ka paar juhtumit, kus prügiauto ei saanud libeduse tõttu sõita prügikonteinerini, et seda tühjendada.

Lumekoristusfirmad olid omakorda hädas sõidukiomanikega, kes vaatamata liikluskorraldusvahenditele takistasid tänavapuhastust, katuselt lund alla lükkavad puhastustöölised aga pöördusid korrapidaja poole palvega võtt ühendust koristusele ette jäävate sõidukiomanikega, et auto ohtlikult alalt ümber parkida.

Munitsipaalpolitsei ameti juhataja Aivar Toompere sõnul on nii korrapidajatel kui ka patrullidel pingelised ajad. „Ilmselt läheb veelgi pingelisemaks, sest külmade ja sulailmade vaheldumine tekitavad räästasse jääpurikaid ning kõnniteed muutuvad libedaks. Uus lumi sajab libedale pinnale koheselt peale – seega, olud lähevad üsna keeruliseks,“ sõnas ta.

„Palume kõigil linnas liikudes olla ettevaatlikud – vaadata nii jalgade ette kui ka üles katuseräästa poole ja jalga panna ilmale kohased jalanõud. Meie omalt poolt teeme kõik, et koristusautodel aidata tänavad lumest puhtaks saada,“ ütles Toompere.

Toompere lisas, et iga inimene saab anda oma jõukohase panuse: jalakäijana olla ettevaatlik ja kinnistuomanikuna puhastada lumest kõnniteed.