"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
Esimese valitsuse ametisse astumist varjutas uudis Maale sadavast Marsist (0)
25. jaanuar 2021
Rahvusarhiiv

Kui hiljuti pidi rahvahääletusele minema küsimus, mida võib pidada abieluks, siis saja aasta eest, kas koolides on vaja usuõpetust. Toona astus jaanuaris ametisse esimene Eesti Vabariigi valitsus pärast esimese riigikogu valimisi.

See oli ajalooline hetk, sest Eesti hakkas sealtpeale välja nägema nagu tavaline riik. Enam ei sündinud valitsus ajutise Asutava Kogu, Maanõukogu või Päästekomitee nimetamisel. Vabadussõda oli jõudnud võiduka lõpuni ning riigi esimese parlamendi valimised olid peetud. Pärast läbirääkimisi võitnud erakondade vahel kirjutasid 26. jaanuari ajalehed, et riigikogu kinnitas ametisse uue valitsuse, mille peaministriks sai erakondade valituskõnelusi juhtinud Konstantin Päts. Rahvale see teade väga suurt kõneainet ei pakkunud, sest palju huvitavam oli arutada neil päevil liikvele lükatud kuulujuttu, nagu oleks meie naaberplaneet Marss lagunenud ning nüüd ähvardavat Maad kokkupõrge taevakehast järele jäänud hiiglaslike tükkidega, mis kondavat  omapead maailmaruumis ringi. Ja kuigi ajalehed selle sõgeda jutu ümber lükkasid, leidus siiski küllalt läheneva maailmalõpu kuulutajaid ja uskujaid. Lihtsate inimeste meeli köitis see kuulujutt, ehk nagu tänapäeval öeldakse, libauudis, palju.

Viisakas suhtumine

Mingitest erilistest vahejuhtumitest tollased ajalehed seoses Pätsi juhitud valitsuskõnelustega ka ei rääkinud, et inimeste tähelepanu kuidagi kõnelustele koondada, nagu praegu tehakse. Ühtegi erakonda ei sarjatud, küll aga tehti mõned sapised märkused kommunistide suunas, kes nõudnud kõikide poliitvangide vabastamist ja poliitilistes süütegudes süüdi olevate isikute jälitamise lõpetamist. Tänapäeval vast ei kõla see nõue eriti radikaalselt, aga tuleb arvestada tolleaegsete oludega, mil oli selge, et kommunistide eesmärk ei ole osaleda parlamentaarses vaidluses, vaid demokraatia üldse ära lõpetada. Nad mõistsid hästi, et nende arusaam erineb väga palju kõigi ülejäänud Riigikogu erakondade omast ja parlamentaarsel teel nad kunagi oma radikaalset tahet läbi vii ei saa, sest nende poolt hääletajaid on lihtsalt liiga vähe.  Kommunistide siht oli omaenda karmi ülemvõimu kehtestamine ja poliitiliste vastaste kõrvaldamine.  Postimees märkiski sapiselt, et kui keegi Venemaal riigivastaste jälitamise keelamise nõudmisega julgeks esineda, siis jääks ainuüksi sellise mõtte väljendamise pärast temast ainult märg plekk järele.

Kirju seltskond

Esimeses riigikogus oli enamus parempoolsete erakondade käes. Sündinud valitsus oli riigikogu nägu. Poliitik ja riigitegelane Helmut Maandi kirjeldab esimest riigikogu kui üsna kirjut seltskonda. Sajaliikmelises kogus oli eri haridustaseme ja mitmesuguste elukutsetega liikmeid – talupidajaid, töölisi, käsitöölisi, ettevõtjaid, vaimulikke, ametnikke, arste ja advokaate. Riigikogu valimised oli võitnud Eesti Tööerakond, kes sai 22 kohta. Põllumeeste Kogu oma 21 kohaga ei jäänud palju maha. Kolmandaks tulnud Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei võttis 18 kohta ja Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei 11 kohta. Eesti Rahvaerakond sai kümme kohta. Vähem inimesi pääses riigikokku Kristlikust Rahvaerakonnast, Majanduslise Rühma, ametiühingute, sakslaste ja venelaste nimekirjadest. Eesti sündmusi jälgiti ka raja taga, eriti meie lähinaabrite juures. 15. jaanuari Postimees tõi näiteks ära Riia saksa lehe tervituse meie riigikogule:

“Meie tervitame esimese parlamendi kokku astumist meie naabermaal ja soovime temale õige palju edu. Meie loodame, et riigikogu Eesti esitajate töökohaks saab, ilma rahvuse vahel vahet tegemata. Tervitame ka rahuldusega, kui tulevase koostöötamise märki, et ka üks sakslane parlamendi juhatusse on võetud.”

Kuna esimesel valitsusel oli mõnda aega ka seadusandlik õigus, siis esitati kohe arvukate seaduste ja määruste seas riigikogule kinnitamiseks põhiliselt selliseid, mis aitasid sõjast toibuval riigil elu taas rööbastele seada.

Lootused olid suured ning Pätsi valitsus püüdis rahvale mitte pettumust valmistada. Sügisel läks seaduste andmine aga juba täielikult riigikogu kätte.

Olulisimad riigikogu esimese koosseisu vastuvõetud õigusaktid väga paljude hulgast olid vast riigilipu seadus, kodakondsuse seadus, trükiseadus ja kalapüügiseadus.

Õigust mõistku kohus

Juba nädal enne ametisse astumist oli valitsuse tegevuskava valmis. Päevaleht kirjutas 19. jaanuaril, milles kokku lepiti. Esiteks märgiti, et maaseadus võetakse vastu juba Asutavas Kogus vastu võetud seaduse järgi, ilma põhimõtteliste muutusteta. Teiseks nähti ette riigi abi andmine asunikele. Otsustati kehtestada asunikele nõudmised, mis tuleb täita, et saada luba maa päriseks endale osta. Kolmandaks otsustati teha maade omandiküsimuse muutmine  sõltuvaks sellest, et riigi toitlusolud ei halveneks külvipinna vähenemise tõttu. Märgiti, et mõisate tükeldamise kõrval tuleb tõsist rõhku panna uudismaa kasutuselevõtule.

Riigi pidamisel olevad mõisad tuli kohe kas tükeldada või nende maa välja rentida. Taheti hoida ka mõisate väärtuslikke hooneid, mis pidid  saama üleüldist kasu silmas pidades väärilise kasutamise. Veel lepiti kokku, et administratiivkaristusele tuleb piir panna ja üleastumiste karistamise üle peab hakkama otsustama kohus. Praegu võib see kõlada imelikult, kuid üks punkt kokkuleppes nõudis sedagi, et valitsuse tegevus tuleb seada seaduslikule alusele ning seda korraldavad seadused viia kooskõlla põhiseadusega. Nagu vastuseks Riia sakslaste lehe tervitusele sisaldus kokkuleppes ka punkt, et valitsemise juhtnööriks tuleb võtta kodurahu kindlustamine ja vahekordade pehmendamine kodumaal elavate rahvaste ja eri klasside vahel. Vähemusrahvuste kultuuriliste huvide teostamiseks tuli kohe asutada seda võimaldavad asutused. Veel nähti ette kaitseväe tugevdamist ja rahva kaitsetahte arendamist. Taheti kehtestada riiklik viinamonopol ja tšekkide süsteem viinamüügil. Leppes oli ka punkt, mis nõudis igasuguste majanduslikku algatust kitsendavate määruste kaotamist. Usuõpetust lubati koolides anda, ehkki vabatahtlikkuse alusel ja nii-öelda eraviisil.

Rahvahääletus sai saatuslikuks

Päevaleht lisas nendele punktidele omapoolse kommentaari, kirjutades, et “Tööerakond on eraomanduse põhimõtte vastu võtnud ja esialgsest nõudmisest, et eraomandus alles siis maksma pannakse, kui kõik mõisad tükeldatud, taganenud. Õieti on Tööerakond kõik punktid K. Pätsi uues redaktsioonis vastu võtnud, peale p. 12., kus kutseesitustest jutt. Põllumehed tahavad kutseesitusi omavalitsuse alusele viia. Kuna aga Tööerakond selle poolt oli, et see küsimus eriseaduste läbi korraldada tuleb, siis vahest ei tee rühm sellest enam tüliküsimust. Ka on Kristlik Rahvaerakond sellega leppinud, et usuõpetuse küsimus rahvahääletusele tuleb. Kui läbirääkimised täna lõpule jõuavad, siis tuleb see õige suurel määral K. P ä t s i  t e e n e k s lugeda, kellel korda on läinud niihästi oma rühmas tormilist mõõdukust läbi viia ja kõige rohkem lahkuminevale Tööerakonnale järelandlikkuse vajadust selgeks teha.”

Niisiis lepiti kokku rahvahääletuses usuõpetuse üle. Põhiseaduse järgi valiti riigikogu kolmeks aastaks, kuid esimene riigikogu pidi enne tähtaega oma volitustest loobuma.

Esimese valitsuse koosseis

Konstantin Pätsi valitsus oli ametis 25. jaanuarist 1921 21. novembrini 1922. Tegemist oli parempoolse valitsusega Tööerakonnast kuni Põllumeeste Koguni.

Valitsuse moodustamisel oli selle koosseis järgmine:

• Välisminister Ants Piip

• Kaubandus- ja tööstusminister Juhan Kukk

• Sõjaminister Ants Soots

• Haridusminister Heinrich Bauer

• Siseminister Karl Einbund  

• Põllutööminister Bernhard Rostfelt

• Rahaminister Gerg Vestel

• Kohtuminister  Jaak Reichmann

• Teedeminister Karl Ipsberg  

• Töö- ja hoolekandeminister Christian Kaarna

Konstantin Päts oli valitsusjuhina riigivanem

Praegu nimetame me valitsusjuhte peaministriteks, kuid vabariigi alguses oli vastav ametinimetus riigivanem.

Peaministrit ega presidenti polnud Eesti Wabariigil kuni Pätsi autoritaarse riigipöördeni 1934. aastal. Sellist valitsuskorda luues ei osatud ette kujutada, et ees ootab olukord, mil peaaegu aastas korra hakkavad valitsused vahetuma. Eriti kiiresti vahetusid valitsused üleilmse majanduskriisi ajal 1932-1933.  Nendel kahel aastal oli valitsuse keskmine eluiga viis kuud. Kiire valitsuste vahetus ei olnud tolleaegses Euroopas mingi erand. Nii oli kõikides nendes riikides, mille konstitutsioon oli koostatud Prantsuse kolmanda vabariigi eeskujul. Eesti tollane põhiseadus oli teatavasti sulam parlamentarismist ja Šveitsi põhiseadusest. Eesti süsteemi eripäraks oli, et meil ei olnud presidenti ja  polnud ka peaministrit, valitsust juhtis riigivanem. 1920-1934 oli parlamendi eri koosseisudes ikka 5-10 kommunisti, kes tegid seal mürtsu. Kuna nad eitasid põhimõtteliselt parlamentarismi ja demokraatiat, püüdsid nad ka parlamendi tööd ummikteele jooksutada. Aga päriselt nad parlamendi tööd halvata ei suutnud. Bürokraatlikke regulatsioone oli tol ajal palju vähem kui praegu ja vastutegevus peatati. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.