"Raske, väljakutsuv, võimatu praktikasse rakendada," kommenteeris nii mõnigi soomlasest õpetaja ajalehe Helsingin Sanomat koroonapiirangute ja -soovituste rakendamise edukust koolielu argipäevas. Põhjanaabrite õpetajate tööindu on täheldatud niivõrd kardinaalselt langemas esmakordselt. Arvatakse, et paljud pedagoogid vahetavad peagi eriala.

Küsitluses osales 400 põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli õpetajat. Koroonapandeemia ohjamise meetmed on mõistagi hädavajalikud, kuid õpetajad leidsid, et seeläbi muutus õpetajate töö põhjendamatult koormavaks. Tõsi küll, osa küsitlusele vastajatest märkis, et argipäev sujus eriolukorrast vaatamata, kuid sedalaadi tagasikaja oli selges vähemuses. Soovituste ja piirangutega on küll harjutud ja neist on saanud osa rutiinist, kuid küsitlusele vastajate kommentaaridest paistis tüdimus – tavapärasest erinevad olud on mõjunud vägagi väsitavalt.

Õppekava eesmärke on raske täita

“Koolides on rakendatud lugematuid erikorraldusi, mille abil üritatakse vähendada õpilaste kontakte vahetundide, söögipauside ja õppetöö ajal, kuid sageli on hajutatuse nõude täitmine lihtsalt soovunelm,” märkis Vantaa keele- ja käsitööõpetaja Nelli Akkola. Kui grupis on üle 30 õpilase, ei piisa distantsi hoidmiseks ruutmeetritest senistes klassides. Iseäranis keerukas on piirangute kehtestamine algkooliõpilastele, kes kipuvad ikka ninapidi koos olema nii oma töid tunni ajal teistele näidates kui vahetundides mürades. “Reaalsus on selline, et õpetaja pühib pisaraid, lohutab ja plaasterdab põlvi,” mainis Espoo erivajadustega laste klassijuhataja Tuuli Koiranen. “Distantsi hoidmise nõuet saab sel juhul täita sama tõenäosusega kui keelata linnul lennata.”

Küsitlusele vastanute kommentaaridest nähtus, et tööpäeva jooksul kulub rohkelt energiat ja aega piirangute rakendamiseks. Hektiline tempo kasvas õpetajate sõnul sedavõrd, et isegi tualetis käimist ei saanud enam iseenesestmõistetavana võtta. Nii mõnigi vastajatest tunnistas, et õppeprogrammi nõudmisi pole hetkel võimalik täita. Seetõttu maadlesid paljud õpetajad jätkuva tundega, et nende pingutustest ei piisa.

Tuuli Koiranen lisas, et õpetajatele oleks võidud otse öelda, et erandlikel aegadel ei pruugi täita kõiki õppekava eesmärke – nii ei peaks õpetajad nii suure süütunde all põdema. “Näiteks puudub suuresti suhtlus ümbritseva keskkonna ja väljaspoolsete inimestega. Ka õppekava eeldab kogukondlikku tegevust, mis on suuresti vähenenud,” ütles Koiranen.

Piirangud röövivad koostöö ja töörõõmu

Õpetajatel, kelle töös pole pääsu lähikontaktist, on kohustus kanda maski kogu tööpäeva. Küsitlusest ilmes, et mask raskendab rääkimist ning õpilastel ja õpetajatel on sageli keeruline üksteist kuulda või mõista. Paljud ütlesid, et maski jätkuv kasutamine põhjustab ka peavalu ja hingamisraskusi. Koiranen rääkis, et pikib tundidesse ka lühikesi videoid, sest maskiga rääkimine röövib palju energiat. “Mõistagi me püüame tunde läbi viia võimalikult pedagoogiliselt, aga samas end säästvalt, et jõudu jaguks siiski tööpäeva lõpuni,” lisas Koiranen. Kuna lähikontaktist pole pääsu, varjutab õpetajate tööd ka hirm nakkuse saamise ja selle koju kandmise ees.

Paljud vastajad leidsid, et piirangutega on kadunud nii mõnigi positiivne nüanss töös: koostöö, spontaansus ja tavapärane lähisuhtlus. Enamik õpetajaid on sel õppeaastal teinud osalise koormusega tööd, millega kaasneb kaugtöö nuhtlus. Paljude jaoks on töö muutunud üksildaseks rassimiseks. Kui kõike tuleb teha sedavõrd läbikaalutletult, on ladusus ja lust kadunud ning igapäevatööst on saanud eeskätt pingeline ponnistus. Puudust tuntakse ühistest kohvi- ja vestlushetkedest, mis varemalt päeva helgust ja heatujulisust tõid.

“Moodne õpetamine tugineb sageli koostööle, kuid nüüd pole selleks vähimaidki võimalusi, kuna erinevate klasside õpilased ei tohi omavahel kokku puutuda,” kurtis küsitluses 52-aastane klassijuhataja. Teine õpetaja täiendas: “Pedagoogiline vabadus puudub – ma ei saa anda selliseid ülesandeid ega kasutada metoodikat, milles õpilased paikneksid üksteisele lähedal. Meie kõigi loovus väheneb kui õpilased on sunnitud rangelt oma kohtadel püsima. Mis koostööst me räägime, kui isegi kaaslase kõrvale ei tohi istuda? Lisaks on raskem saada õpilastega kontakti ja ühele lainepikkusele.”

Õpetajate sõnul on õpetamisest kujunenud üheülbaline õpetajakeskne tegevus, millest on ära võetud paari- ja rühmatööde võimalus. Õppimine piirdub ühe ja sama ruumiga, ning igapäevaelu ei vürtsita enam koolisündmused, -ekskursioonid ja õppekäigud.

Ohtralt aega nõuab kätepesu, millele paarikümne algklassiõpilase puhul võib kuluda arvestatav hulk 45-minutilisest tunnist. See omakorda jätab õpilastele rohkem kodutööd, kuna tunnis ei jõuta kiirkäigul läbivõetavaga ühele poole.

Õpetajad suunduvad muudele elualadele

Palju küsitlusele vastanud õpetajad tunnistasid kartvat nii enda, kolleegide kui õpilaste jaksamise pärast. Osad ütlesid, et praeguse töö stressirohkus on pannud neid kaaluma ametivahetust. Mõned õpetajad tunnevad end ränga sügistalve järel totaalselt kurnatuna. Karta on, et saabuv kevad viib viimsedki jõuraasud.

Õpetajate ulatuslik kurnatus on Helsingi ülikooli kasvatusteaduste professor Katariina Salmela-Aro sõnul praegu väga tõsine ohumärk. Salmela-Aro uuringus, milles vaadeldi õpetajate tööalast rahulolu erandlikul 2020. aastal, kurtis koguni 70% õpetajatest erinevaid väsimuse ja läbipõlemise märke aasta lõpupoole. “Kurnatuse puhul seisneb küsimus alati nõudmiste ja jõuvarude omavahelises mittevastavuses. Tööhulk on epideemia ajal kasvanud ja see on olnud võtmetegur  kurnatuse kasvus,” ütles Salmela-Aro. Professori sõnul on varasemates uuringutes õpetajate entusiasm ja pühendumus oma tööle olnud tugev, isegi kui nad kannatasid väsimuse all. Nüüd on esimest korda täheldatud, et töömotivatsioon on märkimisväärselt langenud.

Salmela-Aro pani südamele, et kõige selle tulemus võib olla saatuslik – õpetajad suunduvad massiliselt muudele elualadele. Nähtust on siin-seal täheldatud juba rahvusvaheliselt, kuid see ei ole veel Soome jõudnud. “Head, innukad ja pühendunud õpetajad on Soome riigile elutähtsad,” rõhutas Salmela-Aro. “Kui tendents jõuab Soome, tuleb ühiskonnal selle eest kõrget hinda maksta.”

Tõsi küll, uuringutest nähtub ka positiivseid järeldusi. Koroona-aastal hinnatakse õpetajaid senisest rohkem. “Vanemad on näinud, kui olulist tööd teevad õpetajad, ja õpetajad ise on kogenud, et nad on olnud erakordsetel aegadel liikumapanevaks jõuks,” tõdes Salmela-Aro. “Üks kurnatuse eest kaitsev tegur ongi oma väärtuslikkuse tundmine, mis pole vähenenud, vaid pigem suurenenud.”

Paarkümmend aastat erivajadustega laste klassijuhatajana töötanud Tuuli Koiranen muretseb iseäranis uute õpetajate pärast. “Nad ei õpi praegu töökogukonda tundma. Kui mul on tööl probleem, tean kohe, millisele kolleegile helistada. Hirmutav on asjaolu, et uued õpetajad ei saa näiteks probleemsetest olukordadest õigeaegselt teada anda ja arvavad, et nad peavad suutma rohkem, kui nad tegelikkuses peaksid endast andma.” Koiranen ise möönis, et ootab esimest korda kogu oma karjääri jooksul iga puhkusejuppi, mil ometi saaks kord argipäevast eemale.

Allikas: Helsingin Sanomat