ÜRO akrediteeris õiguskantsleri kõrgeima staatusega (A) riikliku inimõiguste asutusena. Sellest teavitas õiguskantsleri ametkonda ülemaailmse inimõiguste asutuste akrediteerimise alakomitee.

“Selle otsusega andsid rahvusvahelised eksperdid kõrgeima võimaliku hinnangu Eesti Vabariigi õiguskantsleri institutsionaalsele sõltumatusele, samuti inimõiguste kaitsel ja nende edendamisel tehtud töö kvaliteedile,” kommenteeris otsust õiguskantsler Ülle Madise. 

A-staatuse saamiseks tuli õiguskantsleril esitada akrediteerimiskomiteele mahukas raport oma tegevuse, institutsiooni ülesehituse ning põhiseaduse ja seadustega tagatud õiguste, kohustuste ja sõltumatuse kohta. Otsusele eelnes eelmise aasta detsembris ka kuulamine komitee istungil. 

A-staatusega asutus võib osaleda ÜRO inimõiguste nõukogu istungjärgul ja teha suulisi ettekandeid, osaleda plenaardiskussioonidel, esitada dokumente ja kirjalikke seisukohti ning organiseerida üritusi inimõiguste nõukogu tegevusvaldkondades. Samuti on A-staatusega asutusel õigus kommenteerida Eesti üldise korralise ülevaatuse (Universal Periodic Review, UPR) raportit ehk teisisõnu anda hinnang inimõiguste olukorrale Eestis. See tähendab, et valitsuse ja kodanikuühenduste seisukohtadele lisandub õiguskantsleri kui Eesti riikliku inimõiguste asutuse analüüs. 

2018. aastal Riigikogus vastu võetud ja 2019. aasta alguses jõustunud õiguskantsleri seaduse täiendusega tunnistas Eesti õiguskantsleri riiklikuks inimõiguste asutuseks. Täiendav roll tugevdab õiguskantsleri staatust inimõiguste igapäevasel kaitsel ja edendamisel, lisades sellele ka täiendava rahvusvahelise mõõtme. Nende ülesannete veelgi tõhusamaks ja kogu ühiskonda kaasavamaks täitmiseks asutas õiguskantsler 2019. aastal inimõiguste nõukoja (https://www.oiguskantsler.ee/et/inim%C3%B5iguste-n%C3%B5ukoda).

Inimõiguste asutuste (National Human Rights Institution ehk NHRI) ülemaailmse võrgustik sai ametlikult alguse 1993. aastal, mil ÜRO Peaassamblee kiitis heaks nn Pariisi printsiibid. ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga sätestatud nn Pariisi printsiibid näevad ette, et liikmesriigid peavad looma riikliku inimõiguste asutuse, lähtudes resolutsioonis sõnastatud tingimustest. Pariisi printsiipide kohaselt peab see olema iseseisev (mh peab autonoomia tagama piisav eelarve), valitsusest sõltumatu ning seaduse ja põhiseaduse alusel loodud asutus, millel on seadusega sätestatud inimõiguste kaitse ja edendamise mandaat.