"Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis."

Joosep Kaasik, Põhja prefekt
Vanalinna uhketest trepiosadest said Kalamajas käsitööliste hauakivid (0)
01. veebruar 2021
Ilja Matusihis

Pereema pidi kalmistult üles kaevama oma aastate eest maetud abikaasa surnukeha ja viima selle ise käru peal Rahumäele, sest nõukogude võim käskis omastel lahkunud Kalamaja surnuaiast ära koristada.

Kohalike elanike seas armastatud Kalamaja kalmistupargil on seljataga pikk ja väärikas ajalugu Tallinna eestlaste surnuaiana. Sinna maeti ka rootsi soost tallinlasi.

Kuigi esimesed viited surnuaiale Kalamajas pärinevad juba keskajast, on teada, et 1561. aastal maeti sinna 2000 Rootsi sõjaväelast. Esimest korda on kalmistu 1688. aasta linnaplaanil. Tänaseni säilinud kalmistu väravatorni tuulelipul on aastanumber 1780, mil torn ehitati kammerhärra Peter Duborgh toetusel. Surnuaial leidsid oma viimse puhkepaiga Pühavaimu, Jaani ja Rootsi-Mihkli koguduse liikmeid. Aga ka üksikud saksa kogudustesse kuulunud inimesed.

Kalmistu ala on korduvalt laiendatud. Näiteks 1842., 1862., 1874. ja 1882. aastal. Lõpuks hõlmas see praeguse Noblessneri kvartali, mereäärse vana raudteevalli, Vibu, Kungla ja Tööstuse tänava vahelist ala.

1911. aastal ilmunud, Tallinna tutvustavas trükises “Illustrierter Führer durch Reval” märgitakse Kalamaja kalmistul säilinud vanimate hauamärkidena saksa soost kodanikele pandud paekivist mälestusmärke 17. sajandi algusest. 1930. aastatel eemaldati need tähistused kalmudelt ja kuhjati väravatorni kõrvale, mis äratas tolleaegse muinsuskaitse tähelepanu ja pahameelt.

Rüüstajatele avatud

Professor Olaf Sild pidas neid paekivist tähiseid vanadeks, hiljem ümber tehtud kalmutähisteks, millel olid säilinud endised ja uuemad maetute nimed. Hilisemad Tallinna uurijad on aga nende kõrgete, ülalt rattakujuliste paekivist sammaste kohta andnud hoopis teistsuguse seletuse – need olnud algselt etikukivideks linnakodanike majade treppide ääres. Et aga tänavaäärsed trepid takistasid üha kasvavat liiklust, lasti nad 19. sajandi algul ära koristada. Neid kasutanud siis enamasti käsitöömeistrid omaste haudade tähistamiseks, peamiselt Kalamaja kalmistul.

Omal ajal ümbritses Kalamaja kalmistut igast küljest korralik paekivimüür, mis Kopli poolses servas tänaseni alles. Lisaks suurele väravale oli surnuaial mitu kaarjat külgväravat ja kabel.

1952. aastal avas nõukogude võim kalmistu rüüstajatele. Inimesi kutsuti oma lahkunuid ümber matma. Olen pannud kirja perekond Ruuli loo, kus pereema kaevas toona välja aastate eest maetud abikaasa surnukeha ja viis selle uues kirstus käruga jalgsi Rahumäe kalmistule. Autotransporti selleks ei eraldatud.

Kalmistu taheti muuta kõrval asuva Volta tehase kultuuripargiks. Hauakive tassisid minema kiviraidurid, kes neile uue elu andsid. Osa Kalamaja hauakive viisid võimud aga Russalka juurde randa lainemurdjaks. Kalme ümbritsenud raudaedasid kasutasid  kohalikud elanikud oma majade aedades. 1964. aastal suleti kalmistu lõplikult ja kujundati avalikuks pargiks.

Taassünd pargina

1980. aasta olümpiaregati eel kaevasid nõukogude sõdurid kalmistu Kopli poolsesse serva kahe meetri sügavuse pika kraavi. Sinna paigaldati mingi sidekaabel. Kraavist võis aga lugeda kokku tervelt seitse kihti matuseid.

6,7 hektari suuruse räämas kalmistupargi korrastas linn 2009. aastal. Laste mänguväljak asub kunagise kalmistuvahi maja kohal. Korrastatud väravatornis saab ülevaate kalmistu ajaloost. Seal on väljas ka mõned säilinud hauakivid. Ühelt kivilt võib näiteks lugeda, et keegi 20-aastane Oldy Emilio Sannames oli oma otsa leidnud “tramvai” alla jäädes.

Möödunud kümnendi keskpaigas pandi parki ka mälestusristid sinna sajandite jooksul maetud tallinlastele. Looduskaitse all olevast kalmistupargist on saanud kohalike elanike seas armastatud paik.

Rääkides Kalamaja kalmistute ajaloost, siis tuli 2020. aasta alguses ajaloolise kalmistupargi lähedal päevavalgele põnev leid. Nimelt avastati enne ehitustöid Oda ja Küti tänava nurgal tehtud  arheoloogiliste uuringute käigus rootsiaegne kalmistu, mille olemasolust polnud teadlastel aimugi. Kalmistu asus arvatavasti omaaegse Kalamaja kiriku juures. Arheoloogide kinnitusel oli tegemist kalmistu äärealaga, kuhu oli maetud üldjuhul ühes kihis, kohati aga ka kahes. Lahkunud olid sängitatud korrapäraselt kirstus liiva sisse.

Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registri andmeid.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.