"Praegu asub politsei üks põhilisi väljakutseid küberruumis," ütleb uus siseminister, endine Põhja prefekt Kristian Jaani (44). "Me muudame end ohvriks ise, kui ebausaldusväärsetele linkidele klikkides pangaandmeid pahaaimamatult kurjategijatele usaldame. Küberhügieen ja teadlikkus sellest on väga olulised."

Aja jooksul end kordnikust siseministriks töötanud mees alustas politseis aastal 1997. Lisaks politseinike ja päästjate palgatõusule tahab ta korrakaitsesse tuua rohkem nutikaid lahendusi. Ta toetab näiteks omavalitsustele õiguse andmist paigaldada ise automaatseid liikluskaameraid.

Kas te ise olete kunagi mõne kuriteo ohvriks langenud?

Jah, ikka. Nii jube kui see ka ei tundu, on ka minu autol – see oli küll ammu, 90ndate lõpus – lõhutud aknaid ja viidud seest ära automakke. Ja on olnud ka muid taolisi teemasid, mida tol ajal, paraku, päris palju esines. Nüüdseks on sellised kuriteoliigid kadunud, neid ei esine enam. Aga ma pean ikka mõtlema tagasi, et miks see niimoodi juhtus. Äkki oleks pidanud selle maki iga kord kruvidest lahti keerama ja kaasa võtma? Ei teinud seda. Teised aga tegid: lõid akna katki ja viisid minema. Nii et jah – taolisi olukordi on olnud.

Aga alati, kui midagi taolist juhtub, tuleb kindlasti teavitada ka politseid.

Nii et see Eesti, kus kunagi asusite politseitööd tegema, ja see Eesti, kus nüüd olete siseminister, on kuritegevuse mõttes kardinaalselt erinevad?

Kuritegevuse mõttes on need jah kardinaalselt erinevad.  

Kuivõrd esineb tänapäeva politseis korruptsiooni ja kuidas sellega võideldakse?

Kahjuks jah, kui ühiskonnas seda esineb, siis ka politsei on üks osa ühiskonnast. Viimastel aastatel on ka politseis selliseid juhtumeid välja tulnud. Aga. Oluline on ka see, et me saame rääkida sellest, et need on tulnud välja. Ehk siis meie sisekontrolli mehhanismid on niivõrd tugevad, et varem või hiljem jäävad korruptandid ikkagi vahele.

Ehk siis meie sisekontrolli mehhanismid on niivõrd tugevad, et varem või hiljem jäävad korruptandid ikkagi vahele.

Kas me räägime korruptsioonist seoses siseministeeriumi haldusalaga või laiemalt, seoses poliitikaga – see tuleb varem või hiljem välja. Inimesed, kes tegelevad korruptsiooni ennetamisega või sellele reageerimisega, on niivõrd tugevad professionaalid.

Liikluspolitseile tänaval enam altkäemaksu ei pakuta?

Pole ammu kuulnud.

Nii et kui see problemaatika võib tekkida, siis kusagil….?

See tuleb välja. See tuleb väga kiiresti välja.

Põhjus, miks otsustasite siseministri portfelli vastu võtta, seisnes ilmselt selles, et nii saate ellu viia muutusi, mida politseiametnikuna pole võimalik?

Kui toonane peaminister helistas, siis mõtlesin, mida sellise ettepanekuga peale hakata. Mida arvab pere ja lähedased? Õnneks pere toetas mind suuresti, ja see võimaldaski mul pakkumist vastu võtta.

Suur eesmärk on, et nende minimaalne palk oleks 1,2 Eesti keskmist.

Aga loomulikult hakkad siis edasi mõtlema, mida saad haldusala jaoks ära teha. Mida sinult oodatakse? Ja neid mõtteid on väga palju.
Kasvõi meie enda eesliini töötajad – rääkigem päästjatest, päästekorraldajatest, politseiametnikest. Milline on nende palganumber? Suur eesmärk on, et nende minimaalne palk oleks 1,2 Eesti keskmist. Aga eks neid eesmärke leidub kindlasti veel palju.

Poliitiku ilmselt üks olulisemaid oskusi on läbirääkimisoskus. Kui heaks te ennast kümne palli skaalal hindate?

Päris nulli küll ei paneks, aga õppida on kindlasti veel palju. Läbirääkimine eri situatsioonides nõuab erinevaid oskusi. Ka inimeste ülekuulamine, millega mul on tulnud oma karjääri jooksul tegeleda, on tihtipeale ositi läbirääkimine. Kokkulepete vormistamine. Nii et kogemust selles vallas leidub.

Kuidas te üldiselt endise pikaaegse politseinikuna iseloomustaksite viirusekriisi aegset kuritegevust – mis on selles osas muutunud?
Iseenesest on see jah huvitav: me justnagu võitleme nähtamatu vaenlasega, viirusega. Esmareageerijad – PPA ametnikud,  päästjad, häirekeskuse töötajad ja vabatahtlikud – on ikkagi harjunud tegelema nähtava probleemiga, nt inimeste või sündmustega.

Kui rääkida süütegudest, siis nende arvule viirusekriisil nähtavat mõju pole olnud.

Kui rääkida süütegudest, siis nende arvule viirusekriisil nähtavat mõju pole olnud. Ei suunda üles ega alla.

Mida saame aga näha: inimesed on väsinud viirusest, on väsinud piirangutest. See paistab välja inimeste vaimses seisundis ja kõiges, mis seotud vaimse seisundiga. Seda panevad kõik meie eesliini töötajad tähele – olgu siis tegemist päästjatega või päästekorraldajatega, kes võtavad hädaabikõnesid vastu. Inimestel on tekkinud vaimne kurnatus.

Kuidas te iseloomustaksite kriisiaegset liikluskultuuri?

Kui vaatame eelmist aastat, siis iseenesest ju liiklusõnnetustes vigastatute hulk vähenes. Aga mingit märkimisväärset hüpet turvalisema liikluse suunas siiski ei toimunud. Kuigi justnagu võiks arvata, et kui meil oli kevadel eriolukord, siis paistis, et liigeldakse vähem ja seega eeldaks, et ka õnnetusi juhtub vähem.

Pigem võis aga täheldada, et kuna tänavad olid tühjemad, siis need, kes sõitsid, kippusid rohkem gaasi vajutama. Kui aga suurema kiirusega satud õnnetusse, siis tekib rohkem vigastusi. Nii et pigem nägime sellist trendi, et tühjematel tänavatel kiputi rohkem rikkuma.

Teilt kui ministrilt uuriks, et kas peaks kuidagi püüdma parandada seoses liiklusega politsei tööriistakasti – näiteks rahunemispeatusest on palju räägitud. Aga kas peaks veel mingeid sarnaseid uuendusi ellu viima?

Rahunemispeatus on aktiivselt töös: me jõuame sellega kindlasti õigusloomes nii kaugele, et see rakendub seadusena. Samas käib diskussioon veel selle üle, kas võimaldada kohalikele omavalitsustele võimalust seada üles automaatseid kiiruskaameraid. Minu hinnangul tõstaks see turvalisust ja viiks turvatunnet kogukondadesse laiemalt. Siis saavad kogukondade ja omavalitsuste esindajad – mõistagi koos ekspertidega – ise hinnata, kuhu kaameraid paigaldada ja mis eesmärgil.

Kuidas suhtuda näiteks hiljutisse ühe poliitiku avaldusse, et soetatud narkoaine puhtust võiks saada ametlikult testida? Kas võtta seda kui ebaolulist retoorikat või tekitab see ärevust?

Maailmas ega Euroopas ei ole selline ainete puhtuse testimises ju mitte midagi uut. Ühelt poolt avaldab see mõju, sest tõesti saadakse teada, kas aine on puhas või mitte. Teisalt tekitab küsimuse, kas muudame oma suhtumist tarvitamisse sellega leebemaks. Minu enda jaoks tekitab see muidugi küsimusi. Samas diskussioon selle üle ei ole halb. Oht, et räpased või teadmata mõjuga ained satuvad tänavatele, ju täiesti esineb. Selle üle peaksid muidugi arutama valdkonna eksperdid ja kindlasti tervisevaldkond.

Aga täna on muidugi ka nõnda, et kui politseini jõuab info mingist räpasest ainest, viib politsei selle info kohe tänavale tagasi – näiteks tervise arengu instituudi vastavate inimeste kaudu. Tegelikult  jõuab see teave räpase aine kohta ka praegu tänavatele, et näiteks mingi taoline tablett taolise välimusega, et seda ei tasu  proovida ega tarbida. See võib olla väga ohtlik. Nii et tänagi see tagasiside töötab.

Kui kõrgeks te üldiselt hindate narkovastase võitluse taset Eestis – millisel tasemel meil on selles osas politsei?

Politsei on väga heal tasemel. Viimastel aastatel on likvideeritud mitmeid suuri narkogrupeeringuid. Ja oleme teinud õigeid otsuseid, sest pärast on mingi osa tänaval liikunud ainest, näiteks fentanüülist, ära kadunud.

Viimastel aastatel on likvideeritud mitmeid suuri narkogrupeeringuid.

Aga väljakutse on nii siseministeeriumi kui ka sotsiaalministeeriumi asutuste jaoks ennetamine, see peab olema oluliselt süsteemsem ja tõhusam. Selle pealt ei saa kokku hoida.  Sama käib sõltuvuse küüsi langenute aitamise kohta.  Mis puudutab tagajärgi, siis jah, me saame kurjategijad kätte. Aga narkovastases võitluses ei tea kunagi täpselt, milline on päriselt see tegelik olukord. Kui palju meile narkoaineid sisse tuleb. Siin on vaja kogu aeg andmeid kogudes juurde pingutada.

Mis laadi on tänapäeval see kuritegevus, mis meid kõige enam ohustab: narkomaania või vargused?

See ei ole enam ammu nõnda, et põhikuritegevus seostuks narkoga. Tõsi, aastaid ja aastaid tagasi, võib-olla kümme aastat tagasi võis tõmmata varavastaste kuritegude ja narkomaanide vahele seose. Aga enam pole see nii.

Nüüd on oluline väljakutse küberruum ja tehnoloogia laiem kasutus. Näiteks helistatakse inimesele koju ja ta räägitakse nii ära, et ta annab oma arvuti piltlikult öeldes ise üle. Panga kasutajatunnused, salasõnad. Nii jääb ilma kes tuhandetest, kes kümnetest, kes sadadest tuhandetest.

Aasta jooksul tekitatakse inimestele kokku miljonites kahjusid. See on täna üks meie suurimaid väljakutseid, kus on vaja palju ja järjepidevalt ennetavat tööd teha.

Kas ikka on okei ära anda võhivõõrale inimesele – ükskõik kuidas ta ennast tutvustab – iseenda kõige tähtsamad andmed?

Kui esimesed on küberruumi põhised pettused, siis on oluliselt keerulisem, kui rünnatakse oskuslikult petukirjade, krüptorünnakute või pahavaraga ettevõtteid ja riigiasutusi. Kuna need ründed on globaalsed, on nende menetlemine pikk ja keeruline. Tervikuna mõjutab see väga negatiivselt nii ühiskonna kui ka majanduse üldist toimimist, tekitades globaalset kahju triljonites.

Siin ma jõuan taas välja selleni, et turvalisus algab igast ühest meist endast. Kas ikka on okei ära anda võhivõõrale inimesele – ükskõik kuidas ta ennast tutvustab – iseenda kõige tähtsamad andmed?

Kas lootusetuse tunnet ei teki? Need skeemid on tavaliselt rahvusvahelised ja õnnelikke lõppe, kus kelm jõuab kohtu  ette ja näiteks mõni vanaema saab raha tagasi, juhtub ilmselt haruharva.

Jah, küberkuritegevuse menetlemine ongi hiiglaslik väljakutse. Me sõltume paljuski partnerriikidest. Samas kukub eri pettuste osas skeem kohapeal kokku, kui Eesti inimesed on nii teadlikud, et ükski taoline petukõne ega petukiri läbi ei lähe – me õpime nendest teavitama ja ignoreerima. Kui me kontrollime, kas meile ikka helistatakse pangast või on arve number saadetud õige partneri poolt.

Loomulikult on need jah rahvusvahelised  kuriteod ja puudutavad paljude riikide kodanikke.  Aga see oleks suur võit, kui Eesti inimesed muutuksid digitaalsete ohtude suhtes järjest tähelepanelikumaks ja teadlikumaks.

Kuidas on politsei muutunud kiiremaks ja adekvaatsemaks näiteks viimase viie aasta jooksul lähisuhtevägivalla juhtumitele reageerimisel?

Ma jällegi ei tahaks rääkida ainult politseist, ehk siis politsei tegeleb tagajärgedega, kui midagi on juba juhtunud ja politsei peab seda menetlema.

Lähisuhtevägivald kujutab endast väga laia temaatikat. Selle ennetamise ja tagajärgedega tegelevad peale politsei veel mitmed ametkonnad. Areng nii ennetuse kui reageerimise osas on olnud päris kiire ja positiivne, aga loomulikult on veel pikk maa minna.
Siin tuleksin taas selle juurde, et turvalisus algab inimestest endast. Küsimus on, et kuidas teha nii, et varajane märkamine oleks tõe poolest varajane. Kuidas teha nii, et naabrid tunnetaksid ära selle, ja kuidas teha nii, et kui naabrid midagi märkavad, et nad siis meile teada annaksid? Kuidas koolis saadaks aru, et kui mõnel lapsel on sinikas, või käitub ta kuidagi imelikult, siis selle info peaks edasi andma?
Mingis osas info liigub edasi, aga tõenäoliselt asub ikkagi väga palju lähisuhtevägivallast praegu peidus.

Kui aga juba on midagi juhtunud, siis on oluline kiire menetlemine. Et inimene ei elaks seda taasohvristamist uuesti ja uuesti läbi. Ülekuulamised jm protseduurid peaksid käima väga kiirelt.

PPA-l on eesmärk, et lähisuhtevägivalla kuriteod tuleks politseis ära menetleda 30 päeva jooksul. Ja anda siis materjal prokuratuuri näiteks. See töö tuleb teha võimalikult kiiresti – see olukord on olnud niikuinii väga keeruline, väga raske ohvritele.

Politsei uurimise kõrval on ääretult oluline ohvriabi töö.

Politsei uurimise kõrval on ääretult oluline ohvriabi töö. Ja see toimib juba väga hästi. Ohvriabi osa on ehk olulisemgi kui see, millega tegeleb politsei uurimise vaates.

Siin on olnud üldiselt väga suur areng ja tulevikuks leidub häid mõtteid. Koalitsioonilepingus on samuti lähisuhtevägivalla vastane tegevus konkreetselt sees – võitleme lähisuhtevägivallaga,  panustades vägivalla ennetusse ning tagades kannatanutele kiire ja kompetentse valdkondadeülese abi. Toetame perevägivalla ohvreid uue iseseisva elu alustamisel.

Rääkides politsei kõrval ühest teisest olulisest haldusalast ehk päästjatest, siis kas päästeameti juhi Kuno Tammearuga olete juba ministrina vestelnud?

Kui siia sõitsin, siis vestlesin. Kuna oleme ühes süsteemis palju aega koos töötanud, siis olen temaga juba varem palju rääkinud.

Kas päästjate palk on juba jutuks tulnud?

Päästjate palk on absoluutselt kogu aeg jutuks, ja väga õigesti, ja peabki olema. Päästjate palk on meil kõige kehvemas olukorras. Ja veel kord, meie eesmärk on, et eesliini töötajate ehk politseinike, päästjate, päästekorraldajate, kes kõnesid vastu võtavad, minimaalne palk peab olema 1,2 keskmist. See on esimene samm.

Ma veel selgitaksin, et kui me räägime häirekeskusest ja päästekorraldajatest, kes kõnesid vastu võtavad, siis inimene, kes vajab abi, neid ei näe. Ta näeb ainult n-ö viimast etappi, kui vilkuritega auto, kas pääste, politsei või kiirabi, sõidab ukse ette. Aga see, kes võtab kõne vastu, kes peab langetama kiiresti otsused, on päästekorraldaja, kes istub siseruumis. Ja teda on samuti tarvis palga kaudu väärtustada.

Mis vajaks teie haldusala valdkondadest praegu kõige enam tähelepanu, arendamist – millised on need nõrgemad kohad politseis või päästes?

Ma ei tooks praegu üldse esile nõrgemaid kohti, vaid ütleksin, et kogu ministeeriumi haldusala areng on viimastel aastatel olnud väga meeletu. Mul on näiteks väga hea meel innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste üle, mis on võetud eesliinitöötajate jaoks kasutusele. Alates vahenditest politseisõidukites ja päästeautodes jne.

Eelmisel aastal loodi näiteks kiire andmevahetuse süsteem sotsiaaltöötajate ja politseinike vahel, et teavitada kohalikku omavalitsust abi vajavatest lastest ja ohvriabi vägivalla ohvritest. Just sel nädalal läks töösse patrullide infosüsteemi arendus, mis näitab vägivallaohvrite kohta rohkem infot.

Praegune valitsus läheb ametiajale vastu pingelise riigieelarvega. Kas olete valmis astuma päästjate ja politseinike ette hoopis sõnumiga, et meil tuleb hakata kärpima?

Ma edastan siin hoopis selle sõnumi, et eesliinitöötajate palga kärpimise kallale kindlasti keegi ei lähe. Neile on hoopiski raha juurde vaja. Sinna on inimesi juurde vaja. Veel kord – palgakärped ei ole kindlasti teema, mis oleks laual.

Ma edastan siin hoopis selle sõnumi, et eesliinitöötajate palga kärpimise kallale kindlasti keegi ei lähe.

Nagu ma ütlesin, et suur eesmärk on hoopis eesliini politseinikele, päästjatele ja päästekorraldajatele maksta minimaalselt 1,2 Eesti keskmist.

Mida arvate sellest, kui rahapuuduse leevendamiseks osa kaitsekuludest kanda üle näiteks politseile – seda enam, et näiteks kaitsepolitsei tegeleb meil terrorismitõrjega jne?

Ma olen selles mõttes nõus, et kui me räägime Eesti inimese turvalisusest, siis selles esineb laias laastus kaks komponenti. Üks on riigikaitse, teine on siseturvalisus. Kui me räägime riigikaitsest ja 2%-st SKT-st, siis siseturvalisuse vaates võiks nii olla, et ka siseturvalisuse eelarvesse võiks suunata 2% SKT-st. See on väga õige mõte ja selles suunas tulekski tegutseda.

Kui nägite eelmises töökohas iga päev koridori peal kolleege, siis kuivõrd väsitavad neid lisastress ja nõutavad kaitsevahendid?

Need väsitavad muidugi kogu ühiskonda, ja politseinikud on ühiskonna osa. Vaimset väsimust esineb palju, aga mis aitab – mida rohkem hakkab vaktsiini sisse tulema, seda olulisem on igaühel oma kaitsesüstid ära teha.

Kogu siseministeeriumi haldusala on vaktsineerimise osas ära kaardistatud. See hulk, kes peaksid esmajoones oma kaitsesüstid kätte saama, on vaktsineerimiseks valmis.

Nii et me ootame vaktsiini?

Jah, me ootame vaktsiini.

Rääkides meie kaitsjate ehk politsei ja päästjate vabatahtlikest abilistest, siis aeg-ajalt jääb mulje, et neid ehk ei väärtustata piisavalt.

Kui me räägime siseministeeriumist, siis loomulikult on meie suund sinnapoole, et vabatahtlikke oleks veel rohkem ja vabatahtlikke tuleks ka väärtustada. Ja vabatahtlike väärtustamise juures on oluline, et neil oleks rakendus. Et mitte ainult ei oleks vabatahtlike arv suur, vaid et nad tõe poolest saaksid tulla välja, teha midagi kas tänavatel või  päästekomandos. Teha ennetavat tööd või reageerida sündmustele.

Siseministri portfell on üks raskemaid ja siseministrid kipuvad üpris kiiresti vahetuma. Kas tegite endale kõik riskid enne selgeks?

Kindlasti tegin. Eks elu ongi täis väljakutseid ja need tuleb vastu võtta. Minu eelmine karjäär PPA-s on kestnud päris pikka aega, üle 25 aasta. Sealhulgas tippjuhina kaheksa aastat. Nii et kindlasti ei tohiks jääda mugavustsooni, ja noore mehena proovida teisi väljakutseid ka.

Kas nüüd leidis aset teie karjääri kõige järsem pöörak või on selliseid ootamatuid töökoha pakkumisi ka varem ette tulnud?

Ootamatuid väljakutseid on ka varem olnud, aga need on kõik olnud etapiviisilised. Liikumine madalamalt astmelt kõrgemale. Astmeid ei ole varem vahele jäänud – alates kordnikust kuni prefektini on kõik vaheastmed läbi käidud. Nii et ametikohtade mõttes on käinud kõik loogiliselt – võib nii öelda.

Kas natuke kurb meel ei ole, et nüüd olete jõudnud kordnikust ajapikku siseministriks ja enam tõusta kuhugi ei saa?

Selles süsteemis tõusta tõepoolest enam kuhugi ei ole. Aga veel kord – ma ei pane kunagi uksi kinni ja selles süsteemis on ka väga palju muid huvitavaid töid, mida annab teha. Selles mõttes aga jah, et see karjäär, mis mul oli PPA-s, on läbi, see jätkuda enam ei saa. Aga veel kord – süsteemis on palju muud huvitavat teha.

Kas kaitseväe füüsilise testi teete ära – kätekõverdused ja muu, mida iganes see endas sisaldab?

Natuke aega tagasi ühte osa NATO testist tegin, kui linnapea Mihhail Kõlvart mulle selle väljakutse esitas. Ja kõige kehvemini ma seal kätekõverdusi ei teinud.

Kui me räägime testidest, mida on vaja teha politseiametnikul, siis need on mul tehtud igal aastal – nii füüsilised kui ka eriettevalmistuse testid. Samuti relva kasutamise osas. Ei ole mul sellega kunagi mingit muret olnud.

Kristian Jaani: sündinud korrakaitsja

• Alustas 1997. a tööd Tallinna politseiprefektuuri politseipataljoni kordnikuna.

• 1998–2003 tegutses Tallinna politseiprefektuuri kriminaalpolitseis, tõustes inspektorist komissariks

• 2004–2013 Põhja politseiprefektuuris: ülemkomissar ja hiljem korrakaitsebüroo juht.

• 2013–2021 politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt

• 2021 Eesti Vabariigi siseminister

Politsei ja omavalitsused peaksid rohkem koostööd tegema

Koalitsioonilepingus lubatakse lisaks eesliini töötajate palgatõusule valmistada meid paremini ette kriisiolukordadeks ja rohkem kuulata omavalitsuste soovitusi ja nõuandeid.

• Jätkatakse idapiiri väljaehitamist.

• Eesti IT- ja kaitsetööstuse ettevõtteid tahetakse haarata siseturvalisuse jaoks vajalike lahenduste  väljatöötamisse.

• Tugevdatakse kriisijuhtimist ja täiendatakse kriisivarusid. Lisaks tehakse kampaaniaid, et inimesed hädaolukordadeks paremini valmis oleksid.

• Politsei ja piirivalve peaksid tegema omavalitsustega tihedamat koostööd. Omavalitsuste hääl peaks turvalisuse tõstmisel rohkem kõlama.