"Omanike koorem, mis on nende õlule pandud seoses kohustusega kõnniteid puhastada, on liiga suur," väidab korteriühistute liidu juhatuse liige Urmas Mardi, kes tahab, et linn kõik kõnniteed puhtaks teeks. "Seadus on seadus ja seadused on meil täitmiseks," raiub omakorda Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf. Tema sõnul maksaks kinnistuomanike praeguse kõnniteepuhastuskohustuse veeretamine linna õlule maksumaksjale mitukümmend miljonit eurot. Ühtlasi nõuaks see vähemalt 1550 inimese tööle värbamist.

Mida tuleks teha, et linna kõnniteed praegusega võrreldes lumest puhtamaks saaksid? Sageli on mure just nende kõnniteedega, mis piirnevad eraomanike maaga ja mida vastavalt seadusele peavad lumest puhastama omanikud. Korteriühistuid esindava Urmas Mardi arvates pole see õiglane, et kinnistute omanikud peavad linnale kuuluvaid kõnniteid hooldama. Aga milline oleks alternatiiv, ehkki seaduse muudatust veel silmapiiril ei paista?

Abilinnapea Kalle Klandorfi sõnul oleks võimalus minna Helsingi teed, kus kinnistuomanikud maksavad aastas kindla summa, tavaliselt on see alla saja euro – sõltuvalt kinnistu suurusest – ja selle eest hoitaksegi kõnniteed puhtad. Praegu on aga Eestis poliitiline otsus selline, et igaüks ehk kinnistuomanikud ise löövad kõnniteede lumest puhastamisel kaasa või palkavad kojamehed. Nii säästetaksegi ainuüksi Tallinnas mitukümmend miljonit muudeks hädavajalikeks kuludeks nagu kasvõi sotsiaalhoolekanne. Samasugust mudelit nagu Tallinnas ja Eestis laiemalt, kasutatakse muide kasvõi Rootsis.    

Kas ja kuidas karistab hooletuid kinnistuomanikke munitsipaalpolitsei? Kui võimalikud on kohtuasjad, kus kinnistuomanik saab hooldamata kõnnitee tõttu kukkunud ja viga saanud inimeselt kaela kohtuhagi? Kes jääksid rahast ilma, kui linn ikkagi võtaks ise ka omanike hooldatavate kõnniteede korras hoidmise enda õlule? Vaadake ja lugege lähemalt Kalle Klandorfi ja Urmas Mardi debatist.

Kuidas siis teile Tallinna kõnniteede kvaliteet siia sõites tundus?

Mardi: Kindlasti võiks parem olla. Arusaadav, et lund on palju ja ka kinnistuomanikud ei jõua kõike ära rookida. Minu  arvates on oluline, et kinnistuomanikud peavad hooldama maad, mis neile ei kuulu ja selleks on tavaliselt kõnnitee, mis kinnistuga piirneb. Saan aru, et see tuleneb seadusest, aga elu on näidanud, et selline koormis inimestele asetada on liialt kõrge ja paraku ei saa nad nende asjadega nii hästi hakkama, et teed oleksid turvalised.

Ma ei saa öelda kõikide kõnniteede kohta, aga kindlasti on Tallinnas neid piirkondi päris mitmeid, kus inimesed lihtsalt erinevatest asjaoludest lähtuvalt ei suuda teid korras hoida, sest tööl peab käima. Toon iseenda näite, et eile jõudsin tööle kell 11, sest kui olin tee puhtaks lükanud, siis hakkas jälle sadama. Midagi ei ole teha, minul oli võimalik minna hiljem tööle, aga paljud inimesed peavad hommikul kella 8 tööle minema ja pole võimalik teed kogu aeg hooldada.

Kuidas tundub, kas kinnistu omanikke on ülekohtuselt koheldud?

Klandorf: Teede puhul on tegelikult kahte liiki hooldust – üks on see, mida linn hooldab(kõik jalgrattateeed ja suuremad teed) ja teine on see, mida omanikud oma kinnistu kõrval peavad hooldama. Praegu on see seadustesse kirjutatud ja me ei saa sinna midagi parata. Eks isegi viskan lund, hommikul ja õhtul, aga nii see elu paraku on ja Eestimaa talv on selline, et peame sellega tegelema.

Kas siiski võiks midagi ette võtta kinnistuomanike koormuse vähendamisel, et nad nii palju ei peaks tegutsema? Kas siin on mingeid võimalusi?

Klandorf: Kui vaadata meie lähinaabreid, siis igalpool on see lugu üsna ühesugune. Helsingi on läinud natuke teist teed, aga seda ka  järk-järgult. Inimesed maksavad, ükskõik, kas elavad kortermajas või on oma kinnistu. Hinnad on erinevad, oleneb kinnistu suurusest ja korterite arvust, aga praktiliselt ühe inimese kohta tuleb kuskil 30-80 eurot. Seal on seadused vastavad ja siis linn ka hooldab neid tänavaid, nii et see on üks võimalus, aga seadused peavad selleks järgi jõudma.

Kas osa kinnistuomanikest ei ole lihtsalt liiga lohakad? Saan aru teie olete korralik, täidate oma kohustusi, aga palju on selliseid kes löövad käega?

Mardi: Ma ei saa nii väita, sest siis peaksin nendelt inimestelt küsima, miks neil rookimata on, aga seal võib olla erinevaid põhjuseid – näiteks inimene on liiga eakas. Minu vanemad üritavad siiamaani hoolsalt lund üle aia visata, aga kõigil pole seda võimalust. Kui oled 90-aastane, siis on palju tahta, et lund roogid.

Olen selle teemaga tegelenud alates 2005. aastast ja leian, et see on ebaproportsionaalne, et ühele isikule kuuluv asi on pandud kohustusena teisele inimesele korda teha. Saan aru, et see on kallis, aga samas on ka muid selliseid asjaolusid ja sektoreid, mis ongi väga kallid, küsimus on just proportsionaalsuses, et kas on mõistlik ja tänastele õigusnormidele kohane, et üks isik omades mingit vara, kohustab teist isikut seda omandit korras hoidma. See on põhiline küsimus. Siin võib olla palju argumente, näiteks vanus või tööl käimine. Kui kell 9 hommikul on kohtuistung, siis sa ei saa kohtunikule helistada ja öelda, et ma täna tulen kolm tundi hiljem, sest pean lund lükkama.

Omanikel on ju väga suured kohustused, ta peab oma omandit korras hoidma, räästaid puhastama, katust korras hoidma, et ei tekiks jääpurikaid. Täna on probleem ka selles, et ei ole tegelikult tööjõudu, et kinnistusiseselt lumi ära vedada. Palju on üleskutseid, et kas on pakkuda ettevõtteid ja firmasid, kes kinnistusiseselt lume ära viivad ja siin ei olegi kellegi otsa vaadata.

Teisalt võib ju öelda, et kui panna ikkagi kohustus linna õlule siis järgmine samm ongi see, et linn peaks hakkama jääpurikaid ise koristama ja veel palju muud?

Mardi: Siin olen täiesti teisel arvamusel. Kui vaatame põhiseadust ja omandit, siis alati käivad õigused ja kohustused proportsionaalselt ja kui isik tahab olla kinnisasja omanik, siis peab seda ka korras hoidma ja tegema kõik endast oleneva, et see oleks turvaline kõigile. Siin on minu seisukoht väga selge, sellega peab inimene ise hakkama saama, aga kui räägime kõrvalasuvast teest, mis ei kuulu sellele omanikule, siis kas suvisel ajal peaksid inimesed hakkama teeauke parandama? Sellist kampaaniat on tehtud ja minu teada tehti selle tegevuse eest trahvi.

Klandorf: Keegi tahtis kunagi remontida Tallinna tänavaid, see oli vist üks erakond ja tema tuli ka linnamaale oma labidate ja vahenditega, aga tulen tagasi korra selle mõtte juurde, et on erinevaid põhjuseid. Tihtipeale inimesed elavad mujal ja on andnud oma vara rendile ja rentnikul on kohustus teatud mõttes hooldada neid asju, oleneb muidugi lepingust, aga igaljuhul peab üks nendest seda tegema praeguste seaduste järgi. Rentniku saab tavaliselt kätte, aga rendileandjat ei saa, sest võib-olla ta asub parasjagu teises maailma otsas ja teda on raske tabada. See on asja üks pool.

Kui rääkisime rahast, siis Tallinn on pakkunud ka muid variante, ka seda, et linna puhastab siis ise, loomulikult tasu eest, inimeste kinnistut või eraomaniku kinnistut, aga alustasime seda kampaaniat poolteist aastat tagasi ja siiamaani on liitunud sellega ainult kuus kinnistut. Inimesed ei taha, lihtsam on leida odavamad variandid. Olukord on praegu selline, mis tulevikus saab, me ei tea.

Kolmandaks, oleme arvutanud kokku, et kui linn võtaks hooldada miljon ruutmeetrit, siis selleks oleks vaja tööle võtta umbes 1500 inimest, kellele tuleks kätte anda ligi 100 erinevat tehnikaühikut. Raha ei kasva puu otsas. Tallinna linn ei trüki raha. Sellisel juhul peame millestki loobuma, see on valikute küsimus, et kas üheskoos hooldame ja selle eest saame koole, lasteaedu või me seda ei tee ja tõstame ümber raha ühest kohast teise.

Kas võiksime sotsiaalhoolekande jätta paarikümnest miljonist ilma või kuidas raha saaksime leida?

Mardi: Tegelikult on antud teemaga tegelenud ka õiguskantsler ja üks väga oluline juhtum oli Pärnus, kus eakas inimene ei suutnud lund lükata. Seal jäädi väga jäigalt kinni tänasele ehitusseadustikule, aga õiguskantsleril oli väga hea seisukoht, et täna oleme rääkinud kui kohustuse asetamisest, mis tuleneb seadusest ja väga paljud KOV-id seda tegelikult ka oma haldusterritooriumil rakendavad, küll aga ei pea seda rakendama. Juristil on võimalik tegelikult ka see koormis vabastada. Väga oluline õiguskantsleri märkus oligi just selles küsimuses, et kindlasti tuleks inimesi aidata nii palju, et ta ei peaks minema käsi pikalt sotsiaaltoetust paluma. Sotsiaaltoetustega seonduvad küsimused peaksid jääma äärmustesse, viimaseks võimaluseks.

Õhukese lume sa lükkad ära, aga kui sahk sul sealt mööda sõidab… Konkreetne juhtum näiteks oli Nõmmel, kus üks mees helistas hommikul pool 9, küsimusega, et mis ta nüüd tegema peab, kellele arve esitama kui ta hakkas autoga väravast välja sõitma ja täpselt sellel ajal lükkas sahk talle valli ette. Kui sa seda valli kohe ära ei lükka, siis tänaste külmade ilmade juures kolme tunni pärast on sul see nii jääs, et pead hakkama meisliga puruks lõhkuma sõna otseses mõttes.

Kust seda raha leida?

Mardi: Kui vaatame Tallinna linna eelarvet, mis on üle 700 miljoni, siis see on poliitiliste valikute koht, kas investeerime näiteks jäähalli 32 miljonit või leiame lahendused ja hakkame teid puhtaks lükkama. Minu hinnangul võiks ka siin olla selline kompromiss, et need inimesed, kes saavad selle tegevusega hakkama ja tahavad lund lükata, võiksid seda teha, aga neid ei saaks selleks sundida. Minu hinnangul on see probleem. Tasuta ühistransport vist maksab täna 40 miljonit. See on valikute küsimus, ma ei oska täpselt öelda, kust võtta, aga kui tahta, siis on alati võimalik võtta.

Võib-olla siis tasukski mõelda äkki mingi kohaliku maksu peale?

Klandorf: Siin on veel nüansse, kui rääkida maksudest siis ka vastloodud koalitsioon ütles, et mingit maksutõusu ei tule ja pealegi kohalikud maksud on Tallinnal sisuliselt täna ära nülitud. Üks võimalus on maksutõus. Teine võimalus on tee, mida mööda Helsingi on läinud, et maamaks on 30-40 euro võtta suurem, see on ka küsitav. Võime alati tuua näiteid, kus on vanad inimesed, kes elavad üksinda, aga siin on ka valiku küsimus. Igal pool on valiku küsimused, aga ma ei tea, ka see on väga õige poliitiline otsus, kust raha võtta, aga kellelt sa selle tüki ära võtad, see on jälle poliitiline otsus ja sellel võivad olla ka halvemad tagajärjed.

Kõik see ju läheb läbi riigihanke ja kui sama süsteemi jätkata, et meil partnerid teevad koristust linnas, siis katsu sa hankida tänaselt tööjõuturult 1500 inimest, kes hakkavad luud ja labidas käes linnatänavaid puhastama. Kiiret vastust ja otsust sellele kindlasti ei tule, lihtsalt see süsteem tuleb paika panna, eelkõige peab riik seda soovi avaldama. KOV on nagu lihtne sõdur. Kui riik  annab KOV-le uusi kohustusi, siis ta võiks selle võrra ka raha juurde anda. Tallinna linnal ei ole otseõigust minna Toompeale seadusi muutma, peame läbi volikogu minema, aga volikogus on terve rida riigikogu saadikuid, kes võiksid juba ammu selle küsimuse üles tõsta riigikogus ja seadusmuudatusi teha. Meil kahjuks see võimalus otse puudub.

Miks järsku selline ärevus on tekkinud ühiskonnas? Kas ei ole tegu ülereageerimisega?

Mardi: Elu käibki sesoonsusena, et kui on suvi ja kevad ja lund ei ole, siis ju keegi selle peale ei mõtle, aga kui ta jälle tagasi tuleb, siis on probleem olemas. Oleme teinud ka tegelikult regionaalministrile, vastavasisulise ettepaneku ja härra Aabilt tuli vastus, et on olemas tegelikult KOV korralduse seaduse muudatuste toimkond, ehk grupp inimesi, kes seda asja menetleb ja ta väga selgelt ütles, et see ettepanek väärib kaalumist ja nad kindlasti arutavad seda teemat. Kui see seadusesse sisse tuleb, siis nagu Klandorf õigesti ütles, et kui antakse riigi poolt kohustus KOV-le mingi ülesande täitmiseks, siis tuleb leida ka vahendid.

Võib-olla seda on liiga palju tahta, et roogime kohe kõik Tallinna linna kõnniteed ära, aga võtame need strateegilisemad kohad magistraalide ääres, kus on väga palju jalakäijaid ja ohufaktor on hästi suur, et hakata sealt pihta, aga saaks selle esimese sammuga minema hakata, see on oluline.

Kuidas KOV vaataks sellele kui seadus muudetaks?

Klandorf: Kui me kuskilt abi ei saa siis kahe kuuga kulutaksime 20 miljonit eurot ära ja 1500 inimest umbes on vaja võtta. Me ei saa tööle võtta sesoonseid inimesi. Peame siis inimesed lahti laskma, vastavalt seadustele, igasugused tarbijahinna indeksid tõusevad, summa ei pruugi olla konstantne, see hakkab tõusma eks ole, erinevatel asjaoludel, läheb kütus kallimaks, teine kolmas tööjõud läheb kallimaks iga päevaga, et need probleemid on, aga me vist leppisime kokku ja võiks Mardiga lausa käed lüüa.

Ainult natuke imestan meie volikogu saadikuid, et osad neist istuvad Toompeal ja võiks sellega tegeleda, mitte Tallinna süüdistada, sest samamoodi tegutsevad kõik suuremad linnad: Pärnu, Tartu, Viljandi, kõik lähevad selle ühe seaduse järgi praegu. Kui tahame midagi muuta, siis rohkem tegusid, siis on ka rohkem vilju.

Teised KOV võib-olla pole üldse rõõmsad selle muudatuse üle?

Mardi:  Ma arvan, et ka väga paljud inimesed üldse ei teagi, et see kohustus on. Võib-olla inimesed ongi arvanud, et see piirnev kõnnitee, mida nad puhastavad, ongi tema oma. Ma ei ole jah kuulnud, et oleks mujalt KOV väga palju selliseid küsimusi olnud.

Klandorf: Pigem arvan, et ka see võib olla, aga vaadake väiksemaid linnu, on see Viljandi või Võru, seal on üsna palju eramaju, mis on magistraalide ääres ja inimesed on lihtsalt harjunud. Oma uksealuse korras hoidmine on eestlastele kombekohane. Nii eelmise vabariigi kui tsaariajal on need nõudmised olnud ja need on jätkunud vastavalt sellele, elu areneb ja nüüd ongi valikute küsimus. Lahknemine hakkab alati toimuma kõigepealt suures linnas, sest siin on rohkem erinevaid inimesi ja kooslusi, on see ühistu või eraomand või veel mingi kooslus, et siin tekibki see probleem ja kui on tekkinud probleem, siis seadusandjal ongi vaja hakata seda asja lahendama.

Mardi: Ma ei välista, et ka nende uudiste valguses, mis täna on tekkinud, ärkavad ka siis muud piirkonnad, kus see mure tõsine on.

Klandorf: Jah, aga kui räägime  teistest piirkondadest, siis riigi tugi peab olema tugev. Tallinn on suur linn, ütleme, et elame üle, pigistame kõri kinni millegagi ja läheb asi edasi, aga väiksemad linnad kindlasti ei kanna seda välja kui peab eelarvest miljoni või kaks kõrvale lükkama. Ma arvan, et see on päris suur löök nendele.

Õhus on poliitikat. Kui sügisel ei oleks KOV valimised, kas see teema oleks nii teravalt ühiskonnas üleval?

Mardi: Mina ei pea end poliitikuks, ei oska selles osas öelda. Tegelen nende inimeste murede edasiandmise ja lahendamisega, kellega mul on au tegeleda, nendeks on siis praegu korteriühistud ja ka korteriomanikud. Eks sügise puhul on ju jube keeruline rääkida talvest, mis on juba võib-olla meelest ära läinud, nagu teame, siis kõik asjad ju kipuvad meelest ära minema kuni järgmise korrani. Mina isiklikult oleksin väga seda meelt kui keegi ka KOV valimistel poliitikas selle teema lauale toob ja ütleb, et tema tahaks näiteks võtta KOV bilansis olevad kõnniteed tema enda vastutusele ja hooldusele. Mina kindlasti tervitaksin seda.

Klandorf: Eks praegu püütakse sellega lõigata ja eelmisel aastal talve ei olnud, ei olnud ka valimisi, nüüd oli küll hea stardipauk, sest lumi tuli kellelegi ootamatult. Tallinna linnale nii väga ootamatult ei tulnud, pigem inimestele ja alati on ju keegi rahulolematu. Kuigi Tallinn on Euroopa ja maailma üks puhtamaid linnu õhu poolest, aga ikkagi on probleemid ja me sellega tegeleme. Oleme juba viimased paar aastat kastnud tänavaid, pidevalt veepaagid lendavad ringi, aga muidugi, see oli üks võimalus alustada nö valimiskampaaniat ja seda kindlasti tehakse.

Kuidas tundub, kas korteriühistute liit võiks kuidagi tõhustada teavitustegevust oma liikmete hulgas, mis seostub lumekoristamisega? Saan aru, et olete ühel meelel, et hetkel on seadus selline, hetkel tuleb seda seadust täita, hetkel peavad kinnistuomanikud võtma labida kätte ja tegutsema, et kas ühistu näeb siis endal ka mingit missiooni, et tänavad saaksid puhtamaks?

Mardi: Ühistu seda teab, küsimus on selles, et tavaliselt kui sa kellelegi osutad teenust, siis tavaliselt ta tasub selle eest, linnas ongi nagu vastupidi. Loodud on haldusüksus, mis läheb iseenda teed koristama, aga küsib sinu käest raha. Tundub ebanormaalne, tegelikult võiks vastupidi olla.

Tooksin kompromissina välja võimaluse minna samm-sammult edasi ja kaardistada konkreetselt need isikud, kellel erinevatel põhjustel ei ole võimekust kõnniteid puhastada ja tulla siis linnale appi, et saaks need küsimused lahendada. Ma arvan, et väga suur hulk kinnistuomanikke on nõus sellega samamoodi jätkama, aga need, kellel ei ole seda võimalust, nemad saaksid tegelikult südamerahuga elada ja ei peaks muretsema, et tehakse trahvi. Veel hullem, kui keegi näiteks kukub selle hooldamata kõnnitee peal ja suudab ära tõestada, et katkine käeluu on seotud libedusega ja omanik ei ole siis n-ö oma hoolduskohustust täitnud ja sellega võivad kaasneda väga krõbedad rahalised sanktsioonid.

Kui asjadest õigesti aru saanud siis linnalt praegu saab KÜ või mõni majaomanik tellida teenust, aga huvi ei ole?

Mardi: Siin tekib ka see küsimus, et kui sa tellid teenust isiku käest teise isiku vara hooldamiseks, siis tekib ju küsimus, kuidas sa saad maksta asja eest, mis sulle ei kuulu. Tundub ju imelik .

Arvan, et enamik inimesi ei mõtle nii nagu juristid mõtlevad.

Mardi: Ma arvan, et ühistud on selle asjaga kursis, teema ei ole ju uus. Küsimus on lähenemises.

Klandorf: Selle asemel, et propageerida või hüüda, et inimesed, visake labidad nurka, ärge enam puhastage tänavaid, pigem propageerime täna seda, et käitume vastavalt olemasolevale seadusele, aga tõstatame poliitikute ees üles küsimused, kuidas seda teistmoodi, paremini ja odavamalt teha.

Oleme ühel  nõul, et tänavate seisukord võiks olla lumekoristuse osas parem, aga kuidas kinnistuomanikke ikkagi mõjutada. Äkki on järelvalve nõrk, tehakse liiga vähe trahve?

Klandorf: Oleme võtnud sellise positsiooni, et põhiliselt kontrollib sellisid asju mupo ja linnaosa oma töötajate kaudu. Kõigepealt vestleme kinnistuomanikuga, teine etapp on kirjalik hoiatus ja kolmas on sunniraha kasutamine,  aga selleni pole asjad läinud. Inimesed on ikkagi leidnud võimaluse ja vahendid, et oma tänavajupid ära koristada. Mupol on aga ressursse vähe ja ega me heakorraeeskirja kohaselt otsekohe trahvida ei saagi ja ei tahagi, püüame ikka inimest mõjutada. See on nagu koroonaviirus, et mõjutatakse maski kandma, tulemus on selline nagu ta on, vahel kantakse ja vahel mitte.

Mardi: Minu seisukoht on selge – selline ebanormaalne olukord võiks olla lõppenud, et isik, kes on varaomanik, kohustab seda ka hooldama ja korras hoidma, aga saan aru, et kohe me ei saa seda muuta. Jääksin oma põhimõtte juurde, et läheksime kasvõi samm-sammult edasi ehk alguses nende isikute juurde, kes hakkama ei saa. Tallinna linnas oleks seda hea kaardistada. Kui mupo tegeleb niikuinii heakorraeeskirjade järgimisega.

See ei ole ju lahendus, et kui inimesed kõnniteel käia ei saa, siis ütleme et sõida Hispaaniasse, kui sulle ei meeldi! Rahasumma kindlasti ei ole nii oluline kui turvalisus, me ei saa raha alati mõõta turvalisusega.

Klandorf: Tallinn on kaardistanud üle miljoni ruutmeetri, mida eraomanikud peavad korrastama. Nüüd on järgmine küsimus, et mis need kriteeriumid on, kes korrastab ja kes mitte? Siin peab sotsiaalametite poole pöörduma. See aga on üsna pikk protsess ja ma päris kõiki seadusi ka ei tea, aga on teatud piirid, millega saab sotsiaalamet töötada. Need kriteeriumid on vaja ka välja töötada, et kes seda sotsiaalabi annab. Ma arvan, et ühe-kahe aastaga ei tee seda korda. See teema on üles tõstatatud Tallinna puhul ja meie asi on endiselt tänavaid koristada, aga need, kes parasjagu ei korista, vaid istuvad kuskil laua taga, peaksid tegelema seaduse poolega.