"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
ENDINE MÄNGUR: Miks reklaamitakse õnnemänge uhkelt, kui alkoholi ja tubaka puhul on see ammu juba mõeldamatu? (0)
08. veebruar 2021
Scanpix

Eestis arvatakse olevat vähemalt 15 000 mängusõltlast. Kuigi tegemist on sama ohtliku pahega kui narkomaania või alkoholism, jagub võimalusi mängurite soost välja aitamiseks vaid näpuotsaga.

“Kasiinosõltuvus on kindlasti rohkem varjatud kui näiteks alkoholism,” ütleb endine mängur Jüri (nimi muudetud). Tema arvates on iga rahaline lisapanus mängusõltlaste ravimiseks teretulnud. Jüri imestab, et kui alkoholismi, suitsetamist ja narkomaaniat tõrjutakse meil pidevalt ja valjuhäälselt, ja ennetamise ning sõltlaste toetamisega tegelevad terved süsteemid, siis mängurlust saadab siiamaani pigem positiivne kuvand.

“Neist asjadest ühiskonnas väga ei taheta rääkida,” nendib ta.  “Seda enam, et kasiinot ja spordipanustamist kuvatakse väga positiivselt. Suured ja uhked reklaamid. Alkoholi ja tubakat praeguses maailmas enam nii atraktiivselt ei saa kuvada.”

Tõesti, kas TV-st ei tule mitte tuttav ette: “Saadet toetab…” jne.

Üks keskus ja kümned tuhanded mängurid

Mängurlus kui pahe paistab meil olevat justnagu midagi uut. Ometi on meil kasiinod tegutsenud juba taasiseseisvumisest saadik. Selja taga on 12-13 aastat tagasi aset leidnud nn reform, kus nende vohamisele piirangud seati, klientuuri kontrollima sunniti ja väiksed tegijad turult ära kadusid. 300 kasiinost jäi järele vähem kui 50. Nüüdseks on aga lisandunud uus dimensioon: spordiennustused ja üldse kõikvõimalikud mängukeskkonnad internetis. Vaadates medali teist poolt, siis samamoodi nagu alkotööstus, on aga ka hasartmängud lisaks kõigele majandusharu, kus saavad tööd tuhanded. Ja hasartmängumaksust rahastatakse igasuguseid sotsiaalprojekte.

Mängusõltlaste arvuks loetakse suurusjärgus vähemalt 15 000 ja selle pahe varjatuks jääv osa on õigupoolest hoomamatu

Kui mängusõltlaste arvuks loetakse suurusjärgus vähemalt 15 000 ja selle pahe varjatuks jääv osa on õigupoolest hoomamatu, tegutseb vaid üks mängurite sõltuvusest vabaneda aitav abikäsi. Tegemist on hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusega, mis pakub tõenduspõhist psühhoteraapiat. Selle juhti ja hinge Pille-Riin Indermittet on tema suure hõivatuse tõttu sama raske tabada kui näha kuuvarjutust.

Mullu aasta lõpus eraldas sotsiaalministeerium keskusele taas nõustamiseks ja alaealiste sõltuvuse uuringuks 200 000 eurot. Kui aga ühe taolise projekti raames suudetakse haarata ehk mõnisada abivajajat, siis kusagil mängib ja laenab raha, vaheldumisi, neid veel tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete viisi.

Tõsi, jõudumööda nõustavad mängureid nende muredes sotsiaaltöötajad laial skaalal. Sealhulgas võlanõustajad Tallinna sotsiaaltöö keskusest. Kuigi nende tegevusväli jääb kitsamaks, haarates rahalist külge, saadavad nad sõltlasi edasi psühholoogide jutule.
Ka hasartmängukorraldajate ühingut esindav Tõnis Rüütel on seda meelt, et ressurssi jääb nõustajatel väheks.

“Ükski sõltlane ei ole hasartmängu korraldaja jaoks kuidagi kasulik,” väidab Rüütel. “Me jumala pärast loodame, et nad välja ei sure,” lisab ta mängusõltlaste nõustamiskeskuse kohta, et on ise sinna helistanud ja murelikult uurinud sealse rahalise seisu kohta.  

Eelpool viidatud Jüri on üks, kes hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest abi saanud.

Jüri lugu sarnaneb paljude teiste mänguritega: sõltuvus kujunes ajapikku. “Ilmselt peitus see sõltuvus minus juba noorest east ja  ootas oma aega – kuni sain 21,” jutustab Jüri. “Kohe, kui vanus täis, hakkasin tegelema pokkeriga ja aeg-ajalt kasiinot külastama. Aja jooksul see süvenes. Esmalt oli see meelelahutus ja hobi, kuni muutus vajaduseks ja kinnisideeks.”

Sõltuvuskäitumine ei küsi vanust, arvab Jüri. “Siiski usun, et see kujuneb välja juba suhteliselt noores eas. Ma ei usu, et inimene elab 60 aastat ilma igasuguse sõltuvus ilminguta ja äkki saab temast hasartmängusõltlane. Noortel on ka tavaliselt sidemeid ja kohustusi vähem – n-ö vähem ühiskondlikku survet. Seega noortel on ilmselt mõnevõrra lihtsam sinna lõksu sattuda.”

Mängitakse lähedaste eest salaja

Jüri pole oma mänguripõlve aegset ahastust – nüüdseks käib ta tööl ja on n-ö joone peale saanud – internetti välja ladunud. Küll on seda päeviku vormis teinud mitmed teised. Kirjelduste lugemine paneb tahtmatult mõtlema, et puudu on vaid tõsielusari. Ehkki jah, see oleks üks väga depressiivne vaatemäng.

Ühel hetkel lihtsalt läksid panused ja ka kaotused nii suureks, et hakkasin seda kõike rahastama kiirlaenudest

“Mina kaevasin oma võlaaugu endale spordiennustustega,” kirjutab üks mänguritest võrgupäevikus. “Ühel hetkel lihtsalt läksid panused ja ka kaotused nii suureks, et hakkasin seda kõike rahastama kiirlaenudest. Sealt edasi aga tekkis veelgi suurem vajadus uue raha järele, millest tulenevalt muutusid panused järjest riskantsemaks ja emotsionaalsemaks. Kadus ära igasugune algne ratsionaalsus ja mõistlikud panused ning lumepall oligi veerema pandud. Lumepall veeres tohutu hooga kuni eelmise aasta veebruarini, mil lõpuks reaalsus kohale jõudis. Tänaseks päevaks mul mitte ükski laenuleping üles öeldud pole ja pole ka mitte ühtegi laenu viivises. Seda kõike suuresti tänu sõbra abile, kes mulle pensionifondi rahade tagatisel laenu andis. Samas on mul endiselt kohustused igakuiselt suuremad kui mu sissetulekud, seega asi on veel väga kaugel normaalsusest. Iga kuu jääb tavaolukorras makseteks puudu laias laastus 300-400 eurot. Lähedased minu olukorraga kursis ei ole.”

Hädas netikasiinoga

Kui näiteid lisaks tuua, siis neiu, kelle nimel võttis laenu tema endine elukaaslane. Kogu laenatud raha mängis mees maha internetikasiinodes, slotimasinate taga. Paljud neist laenudest võeti tegelikult neiu teadmata. Tegelikult on siin tegemist identiteedivargusega.

Ja siis mees, kes on samuti suured võlad tekitanud taaskord internetikasiinodes slotimasinatega. Nüüd on seis nukker, sest ajutiselt on ära kadunud stabiilne sissetulek: ennekõike koroonamurede tõttu. Ja mis neid kõiki ühendab – kui alkoholismi või narkomaania küüsi langemist ei saa kuigi pikalt varjata, siis eeltoodud näidete puhul ei tea sõltlaste lähedased üldiselt midagi.

2019. a räägiti ERR-i saates “Pealtnägija” endisest õpetajannast Mirjamist. Neiule seati kasiinokeelud ja jälgiti tema veebikasutust, aga sõltuvus sai ikkagi võitu. Nii see sageli käibki: nagu Ameerika mäed. Praegu püsib ta kuuldavasti ikka “kainena”.

Endisele mängurile Jürile tekitab muret, et telekat vaadates on erakanalites enamus reklaame kas kasiinokeskkondade või kiirlaenu pakkujate omad.

“Need on asjad, mis kindlasti paljude jaoks on omavahel seotud,” ütleb ta. “Kui sul on probleeme hasartmängusõltuvusega, siis kindlasti kasutad sa ka võimalust “lihtsalt” raha laenata. Kuna online-keskkondi leidub hirmutavalt palju, ja need on kergesti ligi pääsetavad, siis on see kindlasti ohu märk.”

Saadet toetab “Viru valge”. Tänapäeval kõlaks absurdselt, kas pole.

Saadet toetab “Viru valge”. Tänapäeval kõlaks absurdselt, kas pole. Näiteiks reklaamiseaduse järgi on aga hasartmängu puhul teatud juhtudel reklaam lubatud koos sponsorteatega. Teisisõnu, sponsid saadet, saad reklaami.

Laias laastus loetakse mängu sõltlasi Eestis olevat seega 15 000. Kui palju tegelikult, võib vaid oletada. Nõnda nagu öeldud, eelistab osa sõltlasi oma muresid jagata anonüümselt internetis, aga mitte enda lähedastega. Nood kuulevad tavaliselt, kui lugu lootusetult lõhki ja näiteks inkasso ukse taga.

Hasartmängusõltuvuse uuringuid on Eestis korraldatud iga kahe aasta järel: 2017 ja viimati 2019. Kui probleemidega mängijaid arvati olevat 2017. a 7% mängijatest, siis 2019 13%. Üldse on Eesti elanikest vanuses 15-74 aastat hasartmängudega kokku puutunud 70%. Nende seast lõviosa on muidugi need, kes vaid emotsiooni ajel või uudishimust vahel mõnes võrgukeskkonnas panustavad. Enamikust ei saa iialgi sõltlasi. Aga see näitab n-ö pinnase tegelikku laiust või ulatust. Tavainimene võib tajuda mängurlust, kuna sellest suurt ei räägita, mõne üksiku friigi hobina.

Samas ei ole näiteks soomlaste puhul suurt teistmoodi. Välismeedia andmetel kulutavad soomlased hasartmängudele igal aastal ligi kaks miljardit eurot. Pokkerit, spordiennustust, kasiinot ja eri lotosid mängib igal aastal peaaegu 80% täisealistest soomlastest.

“Noored inimesed, lapsi ei ole, tulid nõustamisele otse psühhiaatriakliinikust,” kirjeldas Tallinna sotsiaaltöökeskuse võlanõustaja Riina Kuremaa ühte juhtumit, kus kiirlaenud ja mängukirg traditsiooniliselt koos. “Sõltlasest noormees oli teinud suitsiidikatse. Ta oli võtnud varem kiirlaene. Vanemad on heal järjel, isa maksis laenud kinni. Poeg oli lubanud, et enam see ei kordu. Kuigi siin kohalikes kasiinodes oli ta endale keelud peale pannud, leidis ta endale ikkagi internetist mängukeskkonna.”

Mul on nagu psühholoogil siin karp nuturätikuid kogu aeg valmis

Üks teine juhtum eelmisest aastast kõneleb n-ö silmade avanemise päevast. 15 aastat musterabielu, sõltlasel korralik töökoht, hea palk, kooliealised lapsed. Nõnda nagu ikka – järjest uus laen, et maksta järgmist, kuni püramiid kokku vajus. Naine oli täiesti šokis. Mees võlanõustaja juures ainult vaikis. Nüüd on võlanõustaja toel algatatud kohustustest vabastamise menetlus.

“Ma ütlesin tema abikaasale, et see on nagu raske haigus, ega selle pärast veel (meest) maha ei jäeta,” räägib Riina Kuremaa. “Mul on nagu psühholoogil siin karp nuturätikuid kogu aeg valmis. Tihti siin tuleb kõik välja nagu paisu tagant. Kõige hullem ongi, kui inimene kõike eneses hoiab. Ega meie kedagi ei hurjuta, et miks te nüüd nii tegite. Nad on isegi ebakindlad, depressioonis, tunnevad hirmu.”

“Teatud juhtudel võib nõustajana seda arvata,” möönab Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustaja Heete Simm. “Leidub ka neid, kes räägivad küll võlgadest aga mitte nende tekkimisest. Kui ikka võlanõuded ulatuvad väga suurtesse summadesse – 30-50 000 eurot – ja ei ole näha, et klient on soetanud midagi konkreetset, siis tekib alati kahtlus. Kuhu sellised suured summad on läinud? Kas lihtsalt n-ö igapäevaselt ära elatud?”

Ennetamiseni ei jõuta

Oletatakse, et ainult 7% sõltlastest jõuab psühhiaatri või psühholoogi juurde.

MTÜ Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse juhi Pille-Riin Indermitte sõnul on mõjutanud nii noori kui täiskasvanuid rohkem hasartmänge mängima Covidi pandeemia. “Ühelt poolt on vaba aega rohkem, teisalt on inimeste sissetulekud vähenenud ja mängimisega loodetakse raha juurde teenida,” lisab ta.  

Sotsiaalministeeriumilt saadud 200 000-eurose rahasüsti kohta ütleb Indermitte, et selle raha eest saab suuremat hulka sõltlasi psühholoogiliselt nõustada. Lisaks saab pakkuda veel tasuta võlanõustamist ja piloteerida sõltlaste lähedaste jaoks tugirühma teenust. Esimest korda tehakse ka uuring, mis käsitleb alaealiste hasartmängu- ja digisõltuvuse levikut Eestis.

Tasuta psühholoogilist nõustamist saab seoses selle eraldatud summaga üle 200 abivajaja

Tasuta psühholoogilist nõustamist saab seoses selle eraldatud summaga üle 200 abivajaja. Võlanõustamist on plaanis pakkuda enam kui sajale. Ennetuseni selle rahaga ei jõuta. Kui valida, kas kampaania või konkreetne inimene, valitakse aitamine.

Kui küsin kogenud psühholoog Indermittelt, miks mängima hakatakse, ütleb ta, et iga juhtum on muidugi eriline. “Paljud hasartmängurid lihtsalt jäävad võitu jahtima ja ei ole nõus kaotusega leppima,” nõustub ta siiski üldistama. “Loodetakse panustatud raha tagasi saada, et võlgu tasuda või üldse mängimise tõttu tekkinud kehva rahalist seisu  parandada.”

Paradoksaalne, aga teisalt on soovimatust kaotusega leppida peetud pigem positiivseks ja edasi viivaks iseloomuomaduseks.

Mängusõltluse ravi: abi nõustamis-keskusest või endale seatud piirangust

• Mängusõltlased saavad nõu ja abi küsida hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuselt, Tatari 25-303, avatud E-R kl 10-17. E-aadress info@15410.ee, tel 15410; mänguriliin 15410

• Võlgade osas saab nõu küsida Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustajatelt, keskuse üldtelefon on 654 7920, e-aadress swcenter@swcenter.ee

• Mängusõltlastele võivad abi osutada ka psühhiaatrid või psühholoogid. Sh need, kel erapraksis, kuid nemad nõustavad n-ö vaimset poolt ehk pakuvad abi depressiooni vastu. Nii tegutseb näiteks Wismari haigla juures mängurluse probleeme sügavuti tundev psühholoog.

• Inimesel on võimalik omale seada hasartmängude mängimise piirang: seda nii õnnemängudele (maismaa ja interneti kasiinomängud), totole (spordiennustused) ja klassikalisele loteriile. Kiirloteriile (kraabitavad loteriipiletid) piirangut panna ei saa. Pärast piirangu seadmist pole võimalik seda muuta ega tühistada. Hasartmängukorraldajad teda siis enam mängima ei luba. Piiranguga inimeste nimekirja peab maksu- ja tolliamet ja sealsetes teenindusbüroodes või e-keskkonnas ongi võimalik endale piirang seada.

Tõnis Rüütel nõustajatest: jumal tänatud, et nad olemas on!

“Ükski kasiinosõltlane pole hasartmängu korraldajate jaoks kasulik,” ütleb Eesti hasartmängu korraldajate liidu tegevjuht Tõnis Rüütel.
“See 200 000 eurot on igati asja ette minev raha ja me hoiame pöialt, et hasartmängusõltlaste nõustajad jaksaksid oma vankrit vedada,” lausub Rüütel.

“Õnnemängukohtades peavad olema nõustamise võimaluste kohta visiitkaardid ja voldikud,” nimetab Rüütel meetmeid, millega kasiinod ise sõltuvust ennetavad. “Kasiinod on ise huvitatud ikkagi ainult vastutustundlikust mängimisest. Jah, keeruline on jaole saada kaugmängimise sõltuvusele (internetis), aga kasiinodes koputatakse ikkagi väga selgelt õlale inimestele, kel juba probleemid ilmsed, et lase nüüd jalga. Lisaks on võimalik kasiinol enda poolt inimesele sisenemiskeeld kehtestada.”

Rüüteli sõnul väljendub hasartmängu korraldajate endi sotsiaalne missioon selles, et on panustatud sõltuvusuuringutesse.
Lisaks tunneb liit Rüüteli sõnul huvi, et sõltlaste nõustajatel ikkagi rahalist ressurssi jätkuks ja pannakse võimalusel ka ise lisaks riigile rahaliselt õlg alla.

“Jumal tänatud, et nad olemas on!” resümeerib Rüütel sõltlaste nõustajate kohta. “Keegi ei taha ju kellegi allakäiku oma hinge peale.” 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.