"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
HIINLANNAST ÕPETAJA: Ma tunnen, et kuulun siia linna (0)
08. veebruar 2021
Mats Õun

"Vanalinn meelitas mu Eestisse ja ma olen ka praegu temasse armunud – siin elad nagu pildi sees, ma tunnen, nagu oleksin väikeses muinasjutulinnas," räägib TLÜ hiina keele ja kultuuri õpetaja Zhuoya Wu. "Siin on kõik olemas."

Tallinna ülikooli Konfutsiuse instituudis hiina keele ja kultuuri õpetajana tegutseva Zhuoya Wu Eestisse sattumise lugu on imeline juhuste kokkulangemine. Zhuoya rääkis, et kuigi tal oli Hiinas hea töökoht, igatses ta oma ellu uusi tuuli ja kogemusi. “Ma tahtsin leida rahulikku kohta, kus süveneda hiina kirjandusse ja luulesse,” lausus ta.

Eestist ei teadnud ta siis suurt midagi. “Esialgu plaanisin minna Austraaliasse, aga sattusin Eesti EBS ülikooli tutvustavale üritusele. Mul olid tol päeval seljas sinimustvalged riided ja kui ma nägin Eesti lippu, siis tabas mind äratundmine,” rääkis ta. Selsamal üritusel nägi ta reklaambrošüüris Tallinna vanalinna fotot ja teadis, et tahab just sellesse linna, asugu see kus tahes. “Linn sellel pildil tundus mulle nagu muinasjutumaa – ma kujutasin ette, et istun oma toas ja aknast avaneb selline vaade, ning mu süda hakkas kiiremini põksuma…” meenutas ta esmakohtumist linnaga, mis on nüüd juba 20 aastat tema teiseks koduks.

Zhuoya uuris kodus kohe kaardilt järele, kus Eesti asub ja kuidas siia saab, ning üllataval kombel käis ka viisa saamine väga kiiresti. Zhuoya vanemad olid algul tütre ootamatust plaanist kuuldes ehmunud – ta isa oli endises Nõukogude Liidus käinud ja polnud kaugest hallist riigist ülearu vaimustuses. “Alguses mõtlesin, et tulen siia ainult üheks aastaks ja naasen siis oma tavapärase elu juurde Hiinas, aga siin sattusin kohe humanitaarinstituuti, kus hakkasin hiina keelt õpetama,” kirjeldas Wu. “Mul oli alguses üks väga tubli õpilane, mõtlesin siis, et olgu, olen ühe aasta veel ja võib-olla saan veel mõne õpilase. Aga järgmisel aastal oli mul juba väike grupp õpilasi, kes õppisid sellise innuga, et ma lihtsalt ei saanud neid hüljata,” rääkis ta, et esimeste õpilaste kirg hiina keele vastu kasvatas talle siin juured.

Palju ühist, palju erinevat

Üks Wu esimesi kirglikke õpilasi oli Sandra Sainio, kes praegu töötab ka ise hiina keele õpetajana. Kui hiinlanna Zhuoya armus Tallinnasse brošüüripildil, siis eestlanna Sandra armastus Hiina ja hiina keele vastu sai alguse keskkoolis vanema õe kaustiku kaanel nähtud hiina märkidest. “Need sattusid mulle ette, kui ma olin 16,  ning juba 10. klassis rääkisin kõigile, et hakkan hiina keelt õppima,” meenutas naine. “Kui ma olin 19, nägin Teeviida infomessil, et Humanitaarinstituudis õpetataksegi hiina keelt. Tormasin oma õe juurde ja ütlesin: “See ongi olemas! Ongi selline eriala, kus saab hiina keelt õppida.” Ja mu õde, kes õppis sel ajal ämmaemandaks, otsustas kõik oma senised plaanid sinnapaika jätta ja me läksime koos hiina keelt õppima,”

Wu ütleb, et kuigi Eesti ilm tundus algul liiga külm, said meie talved kiiresti omaseks – nagu ka Eesti inimesed, keda ta näeb nüüd hoopis teistsugusena kui alguses.

“Mul on eri perioodidel olnud eestlastest isemoodi arusaam – nad võivad olla pealtnäha üsna külmad, nagu siinne ilmgi, kuigi nüüd näen ma ka pealispinna alla,” lausus ta. “Eestlased vajavad erinevalt hiinlastest väga palju ruumi ja pole väga avatud. Algul ma mõtlesin, et meil pole eestlastega midagi ühist, oleme nii erinevad, sest eestlased hoiavad võõrastega distantsi, aga nüüd näen ma rohkem sarnaseid jooni. Töö on siin au sees nagu Hiinaski, ühine on ka see, et eestlased on väga õppimis- ja teadmishimulised. Ja eestlastega on tegelikult lihtne suhelda. Kui ma siinolemise alguses läksin kontorisse ja midagi küsisin, siis tihti, kui vastati “ma ei tea”, tundus mulle, et inimesed ei taha aidata. Ma olin segaduses, et kuidas üldse võib niimoodi vastata – meil Hiinas püütakse kohe kõigile vastu tulla. Nüüd olen ma sellega harjunud, et eestlased lihtsalt väljendavad end nii. Ka abivalmidus on mõlemale rahvusele väga omane – aga hiinlased ütlevad kõike rohkem sõnades välja, samal ajal kui eestlased loovad suhteid pigem tegudega. Ühine on ka see, et me austame seadusi ja teisi kultuure.”

Hiinlased on soojad ja vahetud

Sandra, kes on Hiinas vahetusüliõpilasena elanud ja töötanud kuus aastat, ütleb, et hiinlased on väga soojad, sõbralikud ja uudishimulikud. “Väga kerge on hiinlasega jutu peale saada – kui oskad nende keelt, siis veel eriti,” lausus ta. “Mina ei saanud taksost või turult kunagi tulema, ilma et oleks pikk jutt ära räägitud – ning oledki selle inimesega juba heaks tuttavaks saanud. Hiinast lahkudes või seal teise linna kolides on mul olnud kodulähedase puuviljamüüjaga raskem hüvasti jätta kui mõne kolleegi või klassikaaslasega. Toidumüüja ei ole sinu jaoks lihtsalt toidumüüja – nad on nii lahked ja avatud ning kui sa käid seal iga päev, siis tahavad nad siiralt sinu kohta teada ja räägivad kõike enda kohta – sa saad nagu pereliikmeks. Nad on mõnusalt kompleksivabad, väga vahetud!”

Zhuoya märkis, et ka tema vanematest on nüüdseks saanud suured Eesti fännid. “Kui mu vanemad mulle siia külla tulid, olid nad Eestist ja mu sõpradest vaimustuses,” kinnitas ta. “Enamik välismaalasi räägib, et Eestis on väga raske eestlastest sõpru leida, aga mul on väga palju eestlastest sõpru. Kui aeg-ajalt minu poole pöördutakse palvega rääkida välismaalasena siin elamise kogemusest, siis ma ütlen kohe, et ma pole õige inimene, kelle poole selle teemaga pöörduda – minu jaoks on siin kodu ja ma tunnen ennast nagu kodus.”

Sandra tunneb sama Hiina suhtes. “Ma olin 20, kui läksin esimest korda Hiina – minu jaoks ei olnud see kultuurišokk. Ma tundsin, et olen tulnud teise koju ja imestasin väga selle üle. Ma lihtsalt tundsin ennast kohe seal nii hästi, kuigi olin üksi ja esimest korda kuskil Aasia riigis. Ma pidin minema pooleks semestriks, aga jäin aastaks ning pärast veel kuueks aastaks kokku.”

Elu nagu muinasjutulinnas

Zhuoya ütleb, et nüüdseks tunneb ta iga vanalinna hoovinurka ja tänavasoppi nagu oma viit sõrme. “Tallinn on imeline linn selle poolest, et siin saab minna kiiresti ükskõik, kuhu tahad – jalutada mere ääres või Kadrioru pargis,” rääkis ta. “Tallinna vanalinn tõi mu Eestisse ja olen ka praegu temasse armunud – siin elad nagu pildi sees, ma tunnen, nagu oleksin väikeses muinasjutulinnas, ma tunnen, et ma kuulun siia linna. Mulle meeldib väga siinne vana aja hõng ja armsad väikesed kohvikud. Kui eestlased soovivad linnast välja saada kogu aeg, siis mulle meeldib just linnas jalutada.”

Zhuoya on ka muu Eestimaa risti ja põiki läbi käinud, aga kaks paika on talle eriliselt südamelähedased – Rõuge ja Hiiumaa. Rõuges on ta käinud mitukümmend korda ja sealses külalistemajas võetakse teda juba vastu nagu vana head tuttavat. Jaanipäevad aga veedab Hiiumaal koos sõpradega, nautides vaikset kohta, kus omaette olla.

Zhuoya käis Hiinas kodus viimati eelmise aasta jaanuaris ja naasis Eestisse vahetult enne seda, kui Hiina eelmise aasta alguses koroona tõttu lukku läks. “Eestis on kõik olemas, aga tunnen puudust teatud Hiina toidust – ma valmistan Hiina roogasid küll ka kodus, aga siit ei saa neid värskeid puuvilju ja kõike seda rohelist, mis mu kodumaa köögi juurde kuulub.”

Sandra ütleb aga, et tunneb Hiinast puudust, kui sinna minna ei saa: “Ma igatsen kõige rohkem seda atmosfääri, seda melu,” kinnitas ta. “Kasvõi seda, et ka õhtuti on inimesed tänavatel, nad ei einesta kodus, vaid lähevad välja sööma. Nad tantsivad koos väljas ja teevad koos trenni igal pool parkides ja majade ees, seal istutakse naabritega õues – kogu aeg midagi toimub! Siin, Eestis,  on kõik oma kodudes ja keegi ei lävi pidevalt naabritega niimoodi.”

Nagu õpiks kaht keelt korraga!

Zhuoya, kes on hiina keelt õpetanud 14 eri rahvusest inimesele, ütleb, et eestlased on tema kogemuse põhjal väga usinad keeleõppijad. Kui esialgu tundub, et hiina keelt on lihtne õppida, sest pole käändeid-pöördeid, siis õppimise raskuspunkt on toonides. “Tegelikult juba teisel aastal saab õppija aru, et hiina keele müür on ikka väga pikk ja selles uste leidmiseks tuleb vaeva näha,” kinnitas ta. “Toonide tõttu juhtub sageli, et hiinlane ei saa võõramaalasest aru. Paljud keeleõppijad annavad teisel aastal alla, aga kui edasi õpid, siis on rõõm keelega sõbraks saamisest suur. Rikkama keele kasutamiseks pead teadma juba väga palju nüansse. Keeleõppimisel on kultuuride erinevus oluline ja sellel on suur mõju, hiina keele loogika on lihtsalt teistsugune kui eesti keele oma. See ongi vast kõige keerulisem hiina keele õppimise juures – miks mingis olukorras kasutatakse just sellist sõnavara.”

Zhuoya hinnangul pole asi nii palju keeles endas kui kultuurilise tausta mõistmises. “Siit tekibki erinevus hea keeleoskuse ja selle vahel, kas sa räägid nagu robot,” märgib ta tabavalt. Enda eesti keele õppimise kogemuse põhjal ütleb aga, et kui lugema õppimise ja keelest arusaamisega tal erilisi raskusi pole, siis eesti keeles rääkimine on raskem.

Sandra sõnul on hiina keele õppimine nagu kahe keele omandamine. “Grammatika on lihtne eriti alguses, keeruline on õppida aga sellepärast, et pead omandama justkui kaht keelt korraga,” rääkis ta. “Üks on hääldus, toonid, millega sa pole kunagi kokku puutunud, ja teine kiri, märgid, mida sa pole kunagi kirjutanud.”

Tallinnas elab püsivalt üle 250 hiinlase

• 1. jaanuari seisuga elab rahvastikuregistri järgi Tallinnas 259 hiinlast.

• Hiina kultuuriklubis saavad kokku nii kohalikud hiinlased kui ka hiina kultuuri huvilised. Aastas on plaanis kaks-kolm suuremat sündmust hiina kogukonnale ning pidevalt selliseid kokkusaamisi, mis lähtuvad mingist huvist – näiteks teemeistrite õhtud, kirjandus- ja luuleõhtud, kunstinäitused, loengud jmt. https://www.facebook.com/HiinaKK

• Hiina keelt saab Tallinnas õppida Tallinna rahvaülikoolis ja Tallinna ülikoolis.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.