"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Väino Puura: Inimest tapavad tema enda halvad mõtted (0)
08. veebruar 2021

"Artisti elu koroonaajal on nagu puuris peetava tiigri elu. Kui sa ei saa publiku ette astuda, siis proovid ja harjutad küll kogu aeg, aga see pole see," räägib 30. jaanuaril 70-aastaseks saanud armastatud ooperi- ja filmitäht Väino Puura. Lavale pääsemata ei paista välja ka laulja sarm.

“Muusikas peab olema niisugust sarmi, mis köidab ka noori,” lausub Puura. “Kui tulevad lavale kaks tuima kuju ja hakkavad esitama mingit ooperiaariat, siis, andke andeks, need kujud mind ka ei huvita.”

Vahepeal koroonalaine tõttu publikule ja kõigile külalistele suletud Estonia teatrimaja on otsekui tardumusest ärganud. Elu käib jälle ka lavatagustes koridorides. Toimuvad etendused ja näitlejad-lauljad kallistavad üksteist, kui on põhjust. Päeval, mil vestlesime juubilari Väino Puuraga, tuli tal koridoris kolleegidelt vastu võtta kümneid siiraid õnnitlusi. “Siin teatris on põhilised asjad ju ikka samamoodi kui olid siis, kui siia tulin,” lausus sünnipäevalaps. “Vaid mõned ruumid on saanud teise värvi ja mõni nurgake on juurde tekkinud. Aga inimesed on nüüd teised.”

Olete sageli rõhutanud oma romantilist hinge. Välimuselt mõjute aga hoopis 55-aastase mehena, kes näeb välja nagu kindral. Millest see tuleb?

Olen muide ka Laidoneri mänginud. Juba nõukaajal Tõnis Kase telelavastuses “Poliitilised kired”. Tõsi, see oli väike, episoodiline osa.
Aga romantilise meele juurde tulles… Jah, nagu lavastaja Sulev Nõmmik ütles – eks selles ole süüdi raske lapsepõlv. (Naerab.) Taline unnapüük Võrumaal on minu näole jätnud teatud jooned. Nagu ka varahommikul üle kõrge mäe suuskadega kooli sõitmine. Aga nali naljaks, mul oli seal ikka tegelikult ilus lapsepõlv. Tänu minu töökatele vanematele, kes oma kätega tegid võimalikuks selle, et lapsed saaksid haritud, et neil oleks alati peale kartuli lihagi laual. Ja kooliraha ning taskuraha. Kõike seda sain. Vahel öeldakse: mis sul viga, sul ju kõik olemas. Aga kuidas see saadud on ja mis ohvreid selle nimel toodi, seda võõras inimene ju ei märka. Sellest ka palju ei tihata ei rääkida.

Kas võru keelt ikka veel räägite?

Kõnõlõ küll…

Ma arvan, et ma tean peensusteni ainult ühte keelt, ja see on võru keel. Teiste keelte eest võin saada tukast sugeda ka. Hea väljendusoskus on inimesel ikka ainult emakeeles.

Kuidas siis Võrumaa talupoisist sai korraga Eesti üks kuulsamaid lauljaid? Kust see lauluhuvi pärit on?

See oleks väga pikk jutt. Minu isapoolne vanaema oli  väga musikaalne, laulis ja mängis kannelt. Talle meeldis muusika palju rohkem kui maatöö.

Talle meeldis muusika palju rohkem kui maatöö. 

Aga tol ajal polnud ju kombeks, et üks taluperenaine hakkab lauljaks või muusikuks. Selle kurbusega kustus ta vist enne aega insuldiga ära. Isa oli ka muusikast sisse võetud. Sõja ajal pandi ta pillimeheks ja tema elu oli nagu filmis. Algul Saksa sõjaväes, kust ta ära põgenes, et koju saada. Aga sinna jääda tal ei lastud, võeti tutist kinni ja saadeti Punaarmeesse. No ja seal ta siis mängiski akordioni peal kõiki tolleaegseid moes olnud lugusid, olles tagala pillimees.

Hiljem kodus tehti meil samuti ikka laulu ja pillimängu. Isa võttis akordioni välja kui pidu oli, mängis ja laulis. Mäletan neid lugusid siiamaani – “Vanad sõbrad”, “Amuuri lained”, “Doonau lained” ja mis kõik veel. Meil oli kodus ka palju heliplaate. “His Masters Voice´i” omad. Grammofon pandi mängima ja siis läbi selle krrr-krr krri kostus Artur Rinne “Mets mühiseb” jt lood. Eks ma siis tegin Rinnet, Eskolat jt lauljaid järgi, kes need kõik siis olid. Kooli ajal juba enne häälemurret laulsin musta kassi jenkat jt laule, mis tol ajal moes olid.

Kas püüdsite siis minna kohe muusikakooli edasi õppima?

Algul tahtsin minna Nõo keskkooli füüsikat ja matemaatikat õppima. Kui meie isa mootorrattaga koolimajja jõudsime, olid sinna vastu võtmise eksamid juba läbi saanud. Siis viisin oma paberid Võru 1. keskkooli. Seal arvati viimaks, et eks sellest poisist ikka üks laulja tuleb. Kuigi muu õppimisega olid mul asjad korras, said õpetajad aru, et laulmine on mulle kõige südamelähedasem asi.

Ja no siis viiski tee Tartu muusikakooli ning pärast seda juba konservatooriumi.  Mõlemas koolis õppisin ikka laulmist.

Kuidas sai alguse teie teatrikarjäär?

Laulsin kolm aastat Vanemuise kooris ja tegin ka paar-kolm osatäitmist operettides. Nii see minu teatritee algaski. Ikka väiksematelt tegudelt suuremate tegudeni, kuni tulid Tallinnas konservatoorium, õpetaja Viktor Gurjev ja Estonia teater.

See on elu loomulik elu kulgemine, mida olen tunda saanud.  

Nii et vapustusi ja järske pöördeid pole elus ette tulnud?

Mul ei olegi elus olnud mingeid erilisi ekstsesse. Ma pole midagi olulist pooleli jätnud ega suuri action`e korraldanud.

No näete, isegi naine on mul sellest ajast, kui ma keskkoolist muusikakooli astusin.

No näete, isegi naine on mul sellest ajast, kui ma keskkoolist muusikakooli astusin. Sirje on minu kõrval siiamaani. Aga Tartus muusikakoolis meie tutvus alguse sai. Sirje oli minust õpingustes kaks aastat ees, läks konservatooriumi õppima. Nädalvahetustel tuli ta pealinnast Tartusse ja siis saime jälle kokku. Abiellusime 1974. aastal, tuttavad oleme olnud juba üle viiekümne aasta.

Tänapäeval on see päris haruldane, et jäädakse eluks ajaks kokku esimese suure armastusega. Kuidas see teil on õnnestunud?

Ega see ei olegi  mingi seadus, et kõik, kes kunagi on kokku saanud, peavad kogu aeg elu lõpuni koos olema. Kui inimeste lained omavahel kokku sobivad, siis võib küll elu lõpuni koos olla. Meil Sirjega on sobinud. Kui inimesed tahavad teineteist toetada ja abistada, siis kooselu kannab vilja ka, juhtugu mis juhtub.  Aga kunagi ei saa mitte midagi vägisi teha. Ka laulda ei saa vägisi ega teatris töötada. Kui sa hakkad  midagi vägisi tegema, siis võid sa oma tervise nii ära tappa, et sust ei jää enam midagi järele.

Eks elus tuleb vahel ette asju, mida ei oleks pidanud tegema. Aga kui sellest suudetakse välja tulla, on rõõm suur.

Teie hääl oli igatahes nii hästi paigas, et saite konservatooriumi üliõpilaste stuudio lavastuses “Figaro pulm”  Estonia teatris lausa peaosa Figarona.

See oli jah enne konservatooriumi lõpetamist. Küllap hakati mind siis ka tähele panema.  Georg Otsa surma järel oli kedagi vaja  tema asemele panna.

Siis hakkasin Giuseppe Verdi ooperis “Traviata” Georges  Germonti osa laulma. Ikka et: “Vana isa südamel oled palju valu teind…” Margarita Voites ja Anu Kaal kehastasid Violettat. Ma olin siis 24-aastane.  

Nii et astusite Georg Otsa kingadesse?

Mäletan. kui Ots suri, kandsin pärga tema matustel. Pärg oli konservatooriumi poolt. Temast jäi suur tühi koht teatrisse. Ja mis  tema kingadesse astuja mina olin! Minu meelest ei saa ükski artist kedagi teist asendada. Meil oli ka suur vanusevahe.

Ma asetaksin Georg  Otsa teise ajastu lauljaks, ja need ajastud olid ikka kohe väga erinevad. 

Ma asetaksin Georg  Otsa teise ajastu lauljaks, ja need ajastud olid ikka kohe väga erinevad. Iga 20-25 aasta tagant see ajastu muutub. Kogu olustik muutub. Minu tulles sai nende nõukogude laulude kuldaeg läbi ja popiks muutus uus muusika, teistsugused laulud. Kogu see sõjajärgne õhustik kadus ära. Sa pidid laulma teistsugust repertuaari kui laulis Ots. Keegi teine ei saa mõne suure laulja kingadesse niimoodi lihtsalt astuda. Igaüks on ikka ise see, kes ta on.

Juba teie tudengiajast peale polnud naljalt uut muusikaetendust, milles te kaasa poleks teinud. Ooperi kõrval ei põlanud ära ka operetti või lihtsamaid laule, rahvalikumat repertuaari. Kuidas nii juhtus?

Ei põlga jah! Nagu ei põlga ära ka lõbusmates filmides üles astumist.

Aga opereti ja lihtsamate laulude eest maksin ma ka lõivu. Teatris  olid kõik enam-vähem väljakujunenud artistid, kes tegid ooperit ja kes operetti. Kes olid nagu teatri raudtalad, need olid ikka ooperis, opereti poole peale nad ei läinud. Ainult Ots oli olnud erand. Ja minuga läks ka nii, et olin mõlemal pool. Eks see oli tol ajal ka natuke ajastu kutse, sest opereti pool olid Nõmmik ja Viisimaa ja teised lõbusad, päris elusad inimesed. Õhus oli midagi uut ja värsket. Tahtsin siis ise ka väga operetti teha. Ja mida sa hing muud teha saidki. Välismaale esinema ju tol ajal ei pääsenud.

Kas operetis andis teile trumbid kätte ka sihvakus ja hea välimus?

Jah, see andis mulle palju võimalusi. Tõsi.

Sa ei saanud ju seal mingi puupakk olla. Kui sa oled operetis ikka esimene armastaja, siis pead ka hästi laulma. Hääl peab üle orkestri saali jõudma. Kõik need ilusad meloodiad on vaja kandvalt ära laulda. Kalmani operettides tuli piltlikult öeldes panna nii, et veri lendab… Võtame või Mister X-i  “Tsirkusprintsessist”. Kuidas su hääl peab kostma üle orkestri! Nii nagu Ots seda tegi.

Kõigil on siiamaani meeles, kuidas filmis “Siin me oleme” meremeestena laulsite koos Lauri Nebeliga ja käisite kaelastikku. Nii et teie tuntus pärines tegelikult hoopis sealt?

Just. Tänu sellele, et Nõmmik tegi filmi “Siin me oleme”, sain ma üldse rahva hulgas kuulsaks. Rahvas teadis pärast seda, kes on Puura. Kui ma oleksin siin teatris laulnud ainult paljast ooperit, siis kes mind oleks teadnud? Mõned muusikafriigid ja  haritum publik. Aga minu meelest peab artist natuke edev ka olema. Sa oled laulja, artist ikka sellepärast, et sind natukenegi tuntaks. Mis sa muidu sinna rahva ette üldse lähed? Võiks ju siis ainult kodus kemmergus laulda.

Ma saan aru, et lavastaja Sulev Nõmmik sobis teie romantilise natuuriga hästi?

Täpselt nii. Sageli oli Nõmmiku  välimus  petlik. Eriti see Kärna Ärni kiilaspea. Noh,  artisti värk, kui lähed rahva sekka, siis oled kogu aeg artist, kui sa juba kord sellele teele oled astunud.  Sa ei saa kunagi kõhtu lõdvaks lasta, kui oled rahva seas tuntud. Nõmmik oli tegelikult oma ilumeele ja romantikameele poolest haruldane inimene. Mõni mõtles, et ta ongi selline Kärna Ärni, aga tegelikult oli ta haruldase inimestetunnetuse ja väga hea maitsega. Temaga oli väga hea koos töötada nii teatris kui filmis.

See oligi põhjus, miks ma hakkasin kohe operettides kaasa lööma. Neid tükke ikka oli omajagu. Kaasa arvatud Nõmmiku lavastatud muusikal “Casanova”.

Kas tundsite end ise ka vastupandamatu võrgutaja Casanovana? Möödunud sajandi kaheksakümnendatel ei tulnud teatris vist keegi selle peale, et kolleege ahistamises süüdistama hakata…

Kui sa lava peal juba oled ja mängid niisugust romantilise sisuga tükki, muusikali, siis vahepeal võidki end jah Casanovana tundma hakata. Seal oli üks voodistseen, Casanova on ühe tüdruku, laval siis balletitantsijaga voodis…Noh ja siis ikka eksib käsi ka kuhugi…

Aga jah, ahistamist ei saanudki olla. See oli ju tükis ette nähtud, ma mängisin! Mis sa puikled, kui mängitakse. Mis seal ikka vastu hakata, sest kusagil oli ju mänguski piir.

Millised on kolm rolli, mis on olnud meeldejäävad, rasked, aga hästi õnnestunud?

Rollidega on täpselt sama asi nagu naistega. Kui sa nooruses nendega tegeled, siis nad jäävad kõige paremini meelde. Sul võib see hall virvendus olla kuskil peale neljakümnendat, peale viiekümnendat, millal sa võid samuti igasuguseid vägevaid osatäitmisi teha.

Rollidega on täpselt sama asi nagu naistega.

Aga mis sind natukenegi melanhoolseks muudavad ja hinge puudutavad, on ikka need, mida sa nooruses oled teinud. Need osatäitmised minu puhul oleksid siis lord Enrico Ashton  Donizetti ooperis “Lucia di Lammermoor”, siis erruläinud sõdur Miller  Verdi ooperis “Luisa Miller”, ja ka Georges Germont – samuti Verdi ooperist “Traviata”.  Ma ütleksin, et mul oli lausa õnn laulda neid osi eesti  keeles! No ja kui võib veel ühe nimetada, siis krahv René Ankarström samuti Verdi ooperist “Maskiball”. 

1990ndate lõpuni lauldi Estonias oopereid eesti keeles. Kas seda peaks jälle tegema?

Las mõned peavad mind pealegi vanamoodsaks, aga ma ütlen oma arvamuse välja: mulle meeldis eesti keeles laulda. Eesti keel on väga ilus keel ja kõlab teatri laval sama hästi kui itaalia keel.

Melomaanidele muidugi meeldib originaalkeeles ooperit kuulata, aga neid on siiski vähemus. Nad võivad siis ka minna Itaaliasse nautima. Seal nad saavad oma kunstimeelt toita ja avardada küll.

Kas aga just kõiki oopereid peaks eesti keeles laulma? Ma ei tea. Soovida, et oleks kaks varianti, seda oleks vast näitlejatelt-lauljatelt palju nõuda. Samas need ooperid, milles on palju muusikalisi retsitatiive ja proosat, võiksid küll olla ka eestikeelses variandis originaali kõrval teatrikavas. Noh need ooperid, kus lüüakse plönn! üks akord ja siis räägitakse nagu lauldes.

Kas Eesti algupäraseid oopereid on Estonia repertuaaris vähe?

Aegade jooksul on neid olnud omajagu, viimasel ajal vähem, aga ei saa öelda, et neid üldse pole. Näiteks kohe meenub Rasmus Puuri ooper “Pilvede värvid” ja  Erki Sven Tüüri “Wallenberg”. Neid on ikka veel.

Vanemate eesti ooperite kallal peab vist liialt palju tööd tegema, neid redigeerima. Eks nad ole ka natuke naiivsed tänapäeva publiku jaoks. Meie algupärane ooper algas pärast Eesti riigi sündi, see kultuur pole veel õieti saja-aastanegi. Aga vanad Itaalia ooperid tehti juba 16. sajandil. Vaat see ongi see väike vahe. Ooperikultuuriga ei ole päris nii nagu oma riigiga, et ehitad selle kümne aastaga üles. Ooperikultuur nõuab sissetöötamist ja palju rohkem aega.

Konkurents on baritonide seas kõige kõvem, kas olete seda ka  omal nahal tunda saanud?

Jah, nii on, et tegemist on keskmise ja kõige sagedamini ette tuleva häälega. Aga eks neid häid tenoreid ja basse on ikka ka. Samas on baritonide jaoks  kirjutatud heliloojate poolt palju ilusaid asju. Tenorile muidugi ka, aga bassil vaesel on neid lugusid palju vähem.

Olen tundnud küll kuklas konkurentide hingamist. Aga kes on ikka teatris solist, sel kujuneb ka ajapikku välja oma nišš, kust teda on raskem välja puksida.

Tuleb meelde üks Vanemuise väga kõva bariton Enn Pai. Ma imetlesin alati teda, kui Ivo Kuuse juures õppima hakkasin.  Kui Pai sellest kuulis, siis oli ta öelnud Kuusele, et kuule, ära sa väga palju seda poissi arenda. Pole tarvis. (Naerab.) Aga see oli muidugi naljaks öeldud. Vaat selliseid nalju tehakse lauljate ringis. Ma ei tea, kas see tähendab konkurentsi, aga midagi see ikka tähendab vist.

Mis naljad lauljate seas Estoni teatris ringlevad? Kas neist võib üleüldise poliitkorrektsuse ajastul enam üldse rääkida?

Miks ei tohi! Aga Estonia teatris juhtusid need kõige paremad naljad ikka juba ammu ja need on muutunud omamoodi legendideks. Kõige rohkem nalja sai ringreisidel bussis, kus olid ka Nõmmik ja Viisimaa.

Kõige rohkem nalja sai ringreisidel bussis, kus olid ka Nõmmik ja Viisimaa.

Nendega ikka juhtus. No näiteks kusagil ringreisil kolhoosis sõidab teatri buss, Nõmmik ja Viisimaa istusid esimese akna juures, tegid suitsu ja äkki lehvitas Nõmmik vastu sõitnud bussi juhile. Vaatasime tagasi ja vastu sõitnud buss oleks äärepealt kraavi põrutanud. Küllap oli juht segaduses, et kust see Nõmmik siia sattus. Kuhu me ka ei sõitnud, ükskõik mis ajal, kõik poed ja isegi restoranid olid alati tänu Nõmmikule ja Viisimaale lahti. See oli nii, et pidu ei jäänud kunagi seisma kellaaja tõttu.

Kord oli legendaarne dirigent Aksel Pajupuu käimas teatris – haruldane lõuapoolik ja jutumees. Meil oli ka vanusevahe, aga alati võttis ta mul vastu tulles nööbist kinni ja hakkas rääkima. Oma elu viimastel aastatel, kui ta oli juba üle üheksakümne, muutus eriti jutukaks. Aga mul algas juba proov, tema ei saanud pidama, ikka et oot-oot ma räägin sulle veel ühe loo. Äkki ta küsis, et kuule, kes sa nüüd ikka olid. Ma mõtlesin, et teen nüüd ka vähe nalja, ja ütlen, et ma olen Voldemar Kuslap. Pajupuu vastu, et täitsa õige, aga mina mõtlesin kogu aeg, et oled Urmas Ott. (Naerab.)

On teid siis ka Kuslapiga segamini aetud?

Minu naine rääkis ikka, et sa oled nii Volli moodi, just sel ajal, kui oli operett “Kiri nõudmiseni”. See oli Valgre oprett. Volli oli siis kuulus, laulis ikka Horoskoobis ja mul olid ka samasugused lokkis juuksed.

Aga keegi ütles, et olen Illart Oravaga ühtemoodi. Eks need baritonid kõlavad teinekord päris ühtemoodi.

Kuidas teil koroonaajal läheb?

Minu 70. sünnipäeva tähistamise etendus tuli natuke edasi lükata. Loodame, et 17. veebruaril see ikka lavale jõuab – Olav Ehala “Buratino”. Etendusi pole teatris tükk aega olnud, aga proovid on kogu aeg käinud.  Teatriinimsed on ikka täispalgal. Valmistati ette ooperit “Trubaduur”.
Selge see,  on niisuguse puuris peetava tiigri elu. Kui sa ikka ei saa publiku ette astuda, siis proovid ja harjutad kogu aeg, aga see pole see.

Mida te arvate tänapäeva muusikaharidusest ja kas klassikalisel laulul on tulevikku? Võib see noori tänapäeval huvitada?

Ma ei saagi sellele küsimusele vastata, sest olen pärit teisest ajast. Praegu on uus aeg. Kui ma vestlen isegi oma muusikust pojaga, siis tema näeb asju hoopis teistmoodi. Kui mina arvan, et mõnes kohas näiteks televisioon valgustab üle või mõni asi peaks olema kontrastsem, siis tema leiab hoopis, et see kõik on väga chill jne. Arusaamades tekivad käärid. Noored elavad oma maailmas, mis on väga teistsugune kui meie oma.

Klassikaline muusika võib minna paremaks ja kuulatavamaks siis, kui sinna lisatakse rohkem, nagu ütles Nõmmik: “Ilu, sarmi ja tuberkuloosi”. (Naerab.) See on  muidugi naljaks öeldud. Aga tõsi, muusikas peab olema niisugust sarmi, mis köidab ka noori. Kui tulevad lavale kaks tuima kuju ja hakkavad esitama mingit ooperiaariat, andke andeks, siis need kujud mind ka ei huvita.

Praegu püüavad dirigent Kristjan Järvi ja laulja Elina Nechayeva koos midagi noorema publiku võitmiseks hea muusika juurde siiski teha.

Jumala eest, see just ongi see, mida oleks vaja! Tehku ainult! Iga artist peab ise end meeldivaks tegema. See ongi uus aeg. See on nagu vana Eesti ooperiga, mis on mingis mõttes aja ära elanud. Ei saa teda niimoodi praeguse infoajastu inimesele väga meeldivaks teha. Jah, vanu oopereid tuuakse tänapäeva ka. On kahtepidi, seda tehakse halvasti ja tehakse ka hästi. Aga mulle ei meeldi, kui mõni vana tükk tuuakse tänapäeva. Iga asi peaks jääma ikka oma ajastusse, nii nagu see oli mõeldud.

Aga mulle ei meeldi, kui mõni vana tükk tuuakse tänapäeva.

Ooper on ooper selles ajastus, kus ta sündis, ja seal peab ta tegevus toimuma. Keskaja inimestele pole vaja roosasid lipse ette siduda.
Pole mõtet ka maikades tulla laulma Wagneri ooperit. Mulle on see vastuvõtmatu.

Raske helikeelega ooperid mulle ka ei meeldi. Jah, ma võin neis laulda, ka hästi neid teha, aga hingele ei paku see midagi. Raske helikeel on nagu mingi matemaatiline sport.

Millise helilooja muusika teile meeldib?

Arvo Pärdil on meloodilised teosed ja ilusaid meloodiad. Kuigi öeldakse, et kõik meloodiad lõpevad ükskord otsa, kaua sa neid uusi seitsme noodiga teed, aga saab igasuguseid asju teha ikka küll. Ja kui muud ei aita, eks laulame siis neid vanu laule jälle!

Niisugust mõtet teil ei ole, et pidage maailm kinni, ma tahaksin maha minna?

Ei. Võib-olla sellepärast, et me oleme tulnud ikka küllaltki rasketest oludest. Meie vanemad tegid palju tööd ja nägid vaeva. Me ise oleme parema elu nimel vaeva näinud. Kui ma nüüd jõuan oma pensioni ja teatris teenitud raha eest osta ka paremaid asju, või süüa, mida ma tahan, kui ma saan sõita oma autoga, siis ma tunnen küll, et ei ole vaja maha astuda. Tahaksin ikka lõpuni sõita. Lõpuni elada.

Huvi elu vastu on endiselt säilinud ja lööks kaasa nii kaua kui võimalik?

Täiesti. Nõmmik ikka tavatses öelda, et pole tähtsust, kas me voodis sureme tervena või haigena. Aga siin ma vaidleksin talle vastu. On ikka küll tähtsust ja vahe on suur. Katsume ikka surra tervena just voodis. Minu deviis elus on selline.

Teil endal on ka kaks gongi, hoiatust südamega käinud. Kuidas sellest üle saada?

Sellest saab üle küll. Tuleb lahti saada nendest hirmsatest mõtetest, mis inimese peas on ja mis lausa tapavad. Ärge mõelge halbu mõtteid, mõelge häid mõtteid! Põhiliselt tapavad inimesi tema enda halvad mõtted. Ja kui vähegi võimalik, siis tulesk mitte seda suitsu tõmmata. Ja viinuskit vähem võtta. Parem tehke midagi. Minge kas või õue jalutama.

Kuidas teie päev välja näeb?

Kuna ma pean ikka kogu aeg vormis olema, siis ma laulan iga päev. Lähen oma tuppa, laulan seal natuke endale. Kaua sa ikka naisele laulad, samas vormi pead ikka hoidma. See on nagu liigutamisega. Ma ise suurt sporti ei tee, aga käin väljas kergliiklustee peal. Vahel isegi sörgin natuke või teen kiiremat kõndi. See on kõik selleks, et laval vormis olla. Laulan oma juubelitendusel Papa Carlo laulu: “Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel nüüd…”

Mänginud enam kui sajas lavastuses

• Väino Puura sündis 30. jaanuaril 1951 Võrumaal Kurenurmel. 

• Nüüdne ooperitäht hakkas lauluga esinema juba keskkoolipäevil.

• 1969. aastal astus Puura  Tartu muusikakooli, kus temast sai Vanemuise solisti Ivo Kuuse õpilane. Kaks aastat hiljem alustas Väino Puura tööd Vanemuise teatri ooperikooris ja laulis ka oma esimese ooperirolli – Saadiku osa Cherubini ooperis “Medea”.

• 1973. aastal jätkas Väino Puura õpinguid Tallinna riiklikus konservatooriumis professor Viktor Gurjevi klassis, mille lõpetas 1978. aastal. 1976. aasta kevadel tuli rahvusooperis Estonia lavale konservatooriumi ooperistuudio lavastusena Mozarti “Figaro pulm”, kus Väino Puura laulis nimiosa. Temperamentne ja sädelev Figaro oligi põhjuseks, et noor laulja kutsuti sama aasta sügisel Estonia solistiks.

• Puura on mänginud kokku enam kui sajas ooperis, operetis ja etenduses. Lisaks ooperi- ja operetirollidele on ta esinenud ka kontserdilauljana ja solistina vokaalsümfooniliste teoste ettekannetel.

• Puura on esinenud üheksas filmis, millest rahva seas tuntuim on kindlasti “Siin me oleme” aastast 1978.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.