"Oleme Siseministeeriumis ette valmistanud hädaolukorra seaduse muutmise kavatsuse, millega soovime viimase aja kogemustele tuginedes parandada kriisireguleerimise korraldust ning luua selgemad eeldused inimeste elu ja tervise kaitseks," kirjutab pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler Viola Murd siseturvalisuse blogis.
Kehtiv hädaolukorra seadus lähtub põhimõtetest, et iga asutus vastutab oma valdkonna kriisideks valmisoleku eest ise ja täidab hädaolukorras oma ülesandeid, kriisideks valmistumisel ja nende lahendamisel tehakse omavahel koostööd ja vajadusel abistatakse üksteist ning kriise lahendatakse nii madalal tasemel kui võimalik ja nii kõrgel tasemel kui vajalik.
Need põhimõtted on universaalsed ning neist tuleb meil lähtuda ka edaspidi. Samas, kehtivat hädaolukorra seadust oleme seni peamiselt rakendanud valmistumise vaates, reaalsete kriiside lahendamise vajadus on enne COVID-19 epideemiat olnud väike. Üleilmse COVID-19 viiruse tõttu esile kerkinud kitsaskohad seaduses vajaksid lahendamist ning tänu täiendustele muutuks paremaks ka Eesti valmisolek hädaolukordades edukalt hakkama saada.
Seadusemuudatuse peamine eesmärk on sõnastada selgemalt ministeeriumide, asutuste ja kohalike omavalitsuste kriisireguleerimise ülesanded, muuta kriisikomisjonid asutustele vajalikuks koostööplatvormiks ning luua kriisiaegse juhtimise korraldus, mis arvestab senisest enam valdkondadevahelise mõju ja eri osapoolte koostööga.
Kriisiaegne juhtimiskorraldus peab olema kasutatav kõikides kriisides, sealhulgas mitme samaaegse kriisi korral. Lahti seletatuna tähendab see, et kui praegu lasub näiteks elektrikatkestusest tingitud hädaolukorra juhtimise vastutus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, siis uus juhtimiskorraldus sätestaks, et tegutsema peavad asuma kõik need asutused, kelle valdkonnas elektrikatkestuse mõju ilmneb. Näiteks kohalikud omavalitsused peaksid sellises olukorras asuma lahendama elektrikatkestuse mõjusid kohalikule elukorraldusele. Seejuures on oluline, et erinevate asutuste tegevus moodustaks ühtse ja vajadusel tervet riiki hõlmava terviku.
Seadusemuudatuse teine eesmärk on täita lüngad kriisireguleerimise ülesannetes. Ühe muudatusena soovime panna kõikidele omavalitsustele ühesugused nõuded vee- ja kanalisatsiooni, kaugkütteteenuse ja lisaks kohalike teede sõidetavuse tagamisel kriisiolukordades. Praegu on omavalitsustel, kus elanikke enam kui 10 tuhat, rohkem nõudeid nende teenuste tagamiseks. Elanikele peab olema tagatud ühetaoline kaitse, sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses keegi elab. Reaalne elu näitab, et need omavalitsused, kellel on suurem enesekorraldusõigus ja vähem nõudeid, ei ole kriisideks kõige paremini valmistunud.
Seaduses vajaks põhjalikumat reguleerimist ka ulatusliku evakuatsiooni ja varjumise korraldus, samuti massiliste hukkunutega kriisiolukordade lahendamine. Praegune evakuatsiooni, varjumise ja kriisides hukkunutega tegutsemise korraldus ei ole tervikliku ahelana planeeritud, kuivõrd vastutus ja tegevused jaotuvad erinevate asutuste vahel ja puudub selgus riigi valdkondadeülesest võimekusest. Seadusemuudatusega looksime paremad eeldused kaitsta inimeste elu ja tervist ohustatud piirkondades. Riik peab olema valmistunud ka juhtudeks, kui pikaajalist abi vajab suur hulk peavarjuta jäänud inimesi, kelle elukoht või -keskkond on kriisi tõttu elamiskõlbmatu. Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumine on täna Politsei- ja Piirivalveameti vastutusel ja varjumise korraldamine Päästeameti ülesanne. Mõlemad ülesanded on omavahel tihedalt seotud nii valmistumise kui rakendamise vaatest. Dubleerimise vältimiseks tuleks need ülesanded panna ühele asutusele – Päästeametile.
Oluline on ka riigi suutlikkus tegutseda olukordades, kus hukkunud on suur hulk inimesi. Inimeste hukkumine põhjustab alati kannatusi, seetõttu tuleb valmistuda nii hukkunutega õnnetuste lahendamiseks kui lähedaste, ellujäänute, esmareageerijate ja laiema üldsuse toetamiseks. Vastutus ja tegevused hukkunutega tegutsemisel jaotuvad praktikas erinevate asutuste ning isikute vahel. Nendeks on kriiside lahendamist juhtivad asutused, uurimisasutused, prokuratuur, tervishoiuasutused, riiklik ekspertiisiasutus, Välisministeerium, kohaliku omavalitsuse üksused, surnute transporditeenuse osutajad, Sotsiaalkindlustusamet, psühhosotsiaalse kriisiabi osutajad, Kaitseliit, sh Naiskodukaitse, Eesti Punane Rist ja teised vabatahtlikud. Täna ei ole ühelegi osapoolele pandud ülesannet koostada massiliselt hukkunutega tegutsemise plaan, milles osapooled oleksid kokku leppinud koostöö ja vajalikud lahendused kriisiolukordadeks.
Seadusemuudatuse kolmas eesmärk on anda elanikele selgem pilt sellest, milleks on vaja valmistuda. Selle eesmärgi täitmiseks oleks vaja täpsustada ülesandeid ja täideviija rolli. Täna jagavad erinevad asutused elanikele osaliselt sama teavet, kattuvad ka juhised ja teavitustöö. Meie soov on seadusemuudatusega määrata elanike kriisideks valmistumise keskseks elluviijaks Päästeamet, kellel hakkaks lasuma peavastutus asutustevahelise koostöö korraldamisel ning kesksete teavituskanalite, näiteks veebilehe olevalmis.ee, arendamisel ja haldamisel. Selline lahendus tagab elanikule ühtse infovälja konkreetse piirkonna riskidest, valmistumise võimalustest ja käitumisjuhistest.
Kahjuks puudub täna terviklik ülevaade, milliseid teadmisi ja oskusi peaks iga Eesti elanik omama, et erinevates kriisides hakkama saada. Samuti pole selge, kuidas jaguneb elanike teadlikkuse tõstmise ülesanne hädaolukorra lahendamist juhtivate asutuste ja elutähtsat teenust korraldavate asutuste vahel. Elanikke on vaja kriisideks ette valmistada kõiki ohte hõlmavalt ja sellele eesmärgile aitaks kaasa ka hädaolukorra seaduse muudatused.
Koos tegutsedes oleme kriisides tugevad ja saame hakkama! Seadus annab selleks vajalikud tööriistad.