„Eelmisel kevadel hakati otsima lahendust, kuidas nihutada soovitud suunas nende inimeste käitumist, kes eriolukorras 2 + 2 reeglit eirasid ja panime kokku stsenaariumi patrullpolitseinikule, kuidas ta peaks nende inimestega suhtlema,“ tõi psühholoog Andero Uusberg huvitava näite, kuidas uudset käitumispsühholoogiat Eestis kasutatud on.
Viimasel ajal on ka Eestis hoogu kogunud psühholoogia rakendamine inimeste käitumise muutmiseks „müksamise“ või „nügimisega“ (ingl nudging).
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi õppejõud ja teadur Andero Uusberg tutvustas TÜ avalikul veebi-teadusseminaril müksamist kui uudset käitumispsühholoogias kasutatavat inimeste mõjutamise viisi. Müksamine erineb muust mõjutamisest eelkõige eesmärgi tõttu panna inimesed käituma nii, et see on neile kasulik, jättes samas alles valikuvabaduse.
Eesti näide: 2 + 2 reegli eirajate korralekutsumine
Müksamise kasutamise näitlikustamiseks tõi Uusberg Eesti politsei- ja piirivalveametiga koostöös läbiviidud projekti, mida kasutati siinmail kevadise koroonaepideemia eriolukorra ajal.
Tegu oli üsna kiiresti kokkupandud lahendusega politseipatrullidele, kelle ülesanne oli kontrollida 2 + 2 reegli järgimist.
„Seda tööd tehes politsei tunnetas ära selle, et variant kasutada jõudu ehk arreteerida kõik need inimesed, kes on suure seltskonnaga väljas, ei oleks olnud mõistlik nii ressursikasutuse kui ka ülereageerimise mõttes,“ ütles Uusberg.
„Seega, hakati otsima lahendust, kuidas nihutada soovitud suunas nende inimeste käitumist, kes eriolukorras 2 + 2 reeglit eirasid. Panime kokku stsenaariumi patrullpolitseinikule, kuidas ta peaks nende inimestega suhtlema. See stsenaarium koosnes kolmest osast: 1) esiteks näitlikustati, milline on 2-meetrine vahemaa, 2) teiseks viidi läbi miniviktoriin koroonaviiruse kohta ja 3) kolmandaks astuti inimesega dialoogi, kus paluti tal jõuda mingisugusegi lubaduseni, mida inimene saaks ise teha, et koroonaviiruse levikut vähendada,“ selgitas ta.
Muu hulgas olid miniviktoriinis sellised küsimused: „Kas teadsid, et koroonaviirusega võid inimesi nakatada ka siis, kui sa ise ei teagi, et oled haige?“ ja „Koroonaviirus on eriti ohtlik vanematele inimestele, mis sa arvad, kas ka sinuvanused võivad seda põdeda nii raskelt, et vajavad haiglaravi?“.
Uusberg tõi välja, et enamik seaduserikkujaid olid noored mehed, kelle puhul koroonaviiruse riskitaju oli suhteliselt madal. Eelnevate küsimuste vastusena anti neile vastav statistika – kõikides vanustes oli sel hetkel haiglates inimesi – ja uuriti, kas inimesed teavad, mida nendega täpselt tehakse, kui nad koroonaviiruse tagajärjel peaksid haiglasse sattuma ehk selgitati, mis peitub enamiku inimeste jaoks abstraktse kunstliku hingamise termini taga.
Uusberg ütles, et eriolukorra tõttu ei olnud selle uuendusliku lähenemise puhul võimalik efektiivsuse uuringut läbi viia, nii et oleks olnud näiteks üks linn Eestis, kus müksamise lähenemist rakendatakse, ja teine, kus seda ei rakendata.
„Efektiivsuse koha pealt saame toetuda üksnes kvalitatiivsele tagasisidele, mida politseinikud andsid, üldiselt oli tagasiside positiivne: see lahendus lihtsustas oluliselt politseipatrullide enda tegevust, andis tagajärgi ning tegi nende töö kiiremaks,“ märkis ta.
Enne uudse lähenemise laiemat käikulaskmist testiti seda patrullpolitseinikega. „Üks tagasiside oli selline, et kui oldi lähenetud napsutavale meeste seltskonnale, tehti kogu see protseduur läbi ja jõuti kohani, et mida te lubate ise teha koroonaviiruste leviku vähendamiseks, oli vastus: me enam samast pudelist ei võta,“ tõi ta humoorikaks näiteks, et müksamine tähendabki väikeste sammudega suhtumise nihutamist.
Kuidas USA-s „müksati“ inimesi trepist käima
Termin „müksamine“ on pärit raamatust „Nudge: Improving Decisions about Health, Wealth, and Happiness“ („Müksamine: viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni“ (2008), mille autoriteks on USA õigusteadlane Cass Sunstein ja majandusteadlane Richard Thaler. See raamat räägib sellest, kuidas teatud poliitika eesmärke on võimalik saavutada sisuliselt psühholoogia abil.
Uusberg märkis, et temal kui psühholoogil on huvitav jälgida, kuidas selline mõjutamine erinevates olukordades toimib ja kuidas seda kasutatakse valdkondades, mida me ei nimeta esmalt psühholoogiaks, vaid pigem turunduseks, heaks kommunikatsiooniks või sekkumispõhiseks ennetustegevuseks.
Selgitamaks, mis on müksamine, tõi ta näiteks USA-s ühes raudteejaamas läbiviidud eksperimendi, mille eesmärk oli panna inimesi oma tervise huvides kasutama eskalaatori asemel treppi, et nad rohkem liiguksid. Kuigi inimesed teavad, et liikumine on tervisele kasulik, ei tee paljud seda valikut ning selleks, et olukorda muuta, tehti eksperiment.
Nimelt, nii eskalaatori kui ka trepiga kohas pandi eskalaatori kõrvale silt, millel oli kaks lauset. Esimene ütles, et „Trepist käimine on tervisele kasulik“ – ja seda lauset katse vältel ei muudetud. Teine lause, allpool, aga oli ühes variandis „Mine trepist!“, teises seevastu sõnastatud küsimusena „Mis oleks, kui läheks täna trepist?“. Uurijad tahtsid teada, kumb lause töötab paremini.
Selgus, et kui inimesi käsutada („Mine trepist!“), oli reisijate hulk, kes otsustas minna trepist, 17% – küsilause puhul aga oli trepikasutajaid vaid 10%.
„Aga nüüd tuleb üks vimka – kui uurijad tõstsid sildi kaugemale, oli tulemus hoopis vastupidine – kui silt asus mõnevõrra treppidest kaugemal, töötas küsilause paremini kui käsk,“ märkis Uusberg.
„Eksperimendi autorid selgitavad seda järgmiselt: see, kuidas inimesed otsuseid langetavad, on sageli kombinatsioon kahest inimpsüühikas tegutsevast süsteemist, mida Daniel Kahneman nimetab kiireks ja aeglaseks mõtlemiseks, tehniliselt süsteem 1-ks ja süsteem 2-ks. Süsteem 1 ehk kiire mõtlemine on see, mida me eesti keeles nimetame vaistuks ja süsteem 2 ehk aeglane mõtlemine on see, mida me nimetame kaalutlemiseks,“ selgitas Uusberg.
Ta tõi välja, et kui inimestele anda aega, siis langetavad nad otsuse pigem kaalutletult, mitte ei reageeri käsutamisele, mis tekitab pigem tõrjereaktsiooni. Aga kui inimestel ei ole väga palju aega mõtiskleda, siis töötab käsutamine paremini: selles katses, kui silt oli treppidele väga lähedal, siis jäi aega otsuse tegemiseks vähe, kui kaugemal, siis rohkem, ja vastavalt sellele muutus ka tulemus.
Võimendab kasulikke valikuid, ei piira vabadust
Uusberg märkis, et sellest näitest lähtudes on müksamise puhul tegu kasulike valikute võimendamisega. Üks variant oleks mõjutada rahva tervislikku käitumist motoriseeritud treppide eemaldamisega, mille tulemusel inimesed käiksid küll rohkem treppidest, aga erinevatel põhjustel on selline lahendus ebasoovitav.
Teiseks tegeletakse müksamise puhul olukorra ümberkujundamisega – seda, et inimesed käiksid rohkem trepist, oleks võimalik saavutada ka tõstes koolihariduses inimeste teadlikkust tervisest, nii et nad hakkaksid tegema erinevaid mõistlikke otsuseid.
Kolmandaks lähtutakse müksamise puhul realistlikust käitumispsühholoogiast ehk arusaamast, kuidas inimese aju tegelikult töötab.
Neljandaks on müksamise puhul oluline efektiivsuse mõõtmine – ja just püüe hinnata, mis on mõjutamise tulemus, eristab müksamist paljudest teistest mõjutamispraktikatest.
Sisuliselt on tegemist kasulike valikute võimendamisega ilma inimeste valikuvabadust vähendamata.
„Kui meil on mitu valikut ja üks neist on ebasoovitav, siis on üks variant see ebasoovitav variant lihtsalt ära keelata – mis ei ole halb variant, aga teinekord kaasnevad sellega negatiivsed tagajärjed. Müksamise puhul jõutakse aga selleni, et las see negatiivne variant olla ka inimeste valikute hulgas, aga soovitatav käitumine tuleb tugevamalt esile tuua,“ selgitas Uusberg uuendusliku mõttelaadi, mida saab edukalt kasutada just riigi jõustruktuuride tegutsemises.
Nutikas on muuta käitumise psühholoogilisi ajendeid
Müksamise populaarsuse kasv ongi seotud sellega, et konflikte proovitakse lahendada ilma tõsiseid jõuvõtteid rakendamata.
„See pakub võimalusi poliitikakujundajatele ja poliitikutele, kes tegelikult tahaks kaitsta inimest inimese enda eest ja leiavad, et keelamine ei ole riigi asi, näiteks parandada tema toitumist, liikumist, vaimset tervist, rahalist vastutustundlikkust, vähendada alkoholi tarbimist jmt,“ tõi ta välja.
Võtmekohaks müksamise puhul on ka olukordade, mitte inimeste ümberkujundamine.
Uusberg tõi välja, et inimeste käitumine sõltub neljast peamisest tegurist – inimese enda käitumisest, teiste käitumisest, inimese ajenditest ja võimalustest.
„Kui poliitikakujundajad mõtlevad inimeste käitumise peale, toimub sageli selline libastumine, et see, kuidas inimene käitub, peegeldab seda, kes ta on. Mis nendega siis ikka teha muud kui trahvida? Aga psühholoogiliselt realistlik vaade on see, et inimese käitumine sõltub ka muudest asjadest ning sünnib üsna rikka ajendite komplekti najal,“ selgitas ta.
„Me ei ela vaakumis ja oleme mõjutatud sellest, mida teevad inimesed meie ümber ja ka sellest, millised on meie võimalused,“ ütles ta.
Ehk siis – müksamisega ei mõjutata niivõrd käitujat ennast kuivõrd tema psühholoogilisi ajendeid ja teda mõjutavat olukorda. „Treppide juurde sildi panemine ei lähtu lootusest, et kui me selle sildi ära võtame, siis inimene jääbki jala käima. Pole välistatud, et inimene pikaajalise müksamise tagajärjel muutub, aga see ei ole selle lähenemise fookus – oluline on võimaluste parandamine või selle nähtavale toomine, mida teised teevad,“ ütles ta.
Müksamisega saab mõjutada inimese investeerimise ja säästmise otsuseid või tema maksekäitumist või suunata teda tervislikumalt toituma, tõi ta oma ettekandes välja ka vastavad katsed.
Tekib küsimus, kust jookseb müksamise ja manipuleerimise piir.
Uusberg ütles, et oluline on see, et inimeselt ei võeta valikuid ära, vaid suunatakse teda käituma tema enda huvides ning suurte ja ühiskonnale äärmiselt oluliste käitumisnormide juurutamisel – nagu praegu maskide kandmine või vaktsineerimine – võib uudne lähenemine anda uusi võimalusi keeruliste olukordade lahendamiseks.
