"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
JUHTKIRI: Kinnisvaraäri toodab kodutust (1)
15. veebruar 2021

"Tal pole numbrit ega nime, pole midagi, mis seoks," kõlas ansambli Vennaskond lugu näota ja nimeta hulkurist. Viimase kümne aastaga on hulkurlus või kodutus Tallinnas aga tugevasti muutunud. 

Erinevalt eelviidatud poeetilisest käsitlusest, mille järgi “teda ootab veel vaid surm ja tema kaaslaseks on tuul”, on igasugune romantikaoreool tänavakodutute ümbert kadunud. Kui varem võis kodutute ja hulkurite seas kohata n-ö vabu hingi või ühiskonna vastu protestijaid, siis nüüdisaja tänavakodutu on pigem lootusetu sõltlane, kes ei taha või ei jaksa oma põhjast välja murda.

Möödakäijale võib tunduda, et kusagil peatuses konutav räpastes ürpides tüüp on anonüümne, numbri ja nimeta. Tegelikult on temaga aja jooksul ilmselt kokku puutunud kümned sotsiaaltöötajad. Ainult et vabas riigis ei saa aidata kedagi, kes ise seda ei soovi. Kodutud järjest enam õnneks soovivad. Kui 2012. a leidus Tallinnas u 150 tänavakodutut, siis värsketel andmetel on neid umbes poole vähem.

Lihtsalt öeldes on kodutus tänapäeval hoopis väikese sissetulekuga tavalise inimese nägu, kes ei suuda kõrgete hindadega vabaturult endale peavarju üürida.

Tallinnas sotsiaalmajades võib kohata pangale kodu kaotanud või viirusekriisi tõttu tööst ilma jäänud ning tänavale tõstetud üksikemasid. Leidub abikaasade tülide tõttu välja visatuid ja laste poolt tänavale aetuid. Märkimisväärne, et nii sotsiaalmajutusüksuste, varjupaikade kui ka öömajade puhul on kõige arvukamaks grupiks 51-60-aastased. Nii linna pakutud ajutistel pindadel kui ka tänavatel elavate kodutute keskmine vanus on varasema uuringu järgi vaid 46.

Tänases Tallinnas on võimalik kõigil, kes mingil põhjusel peavarjust ilma jäänud, seda saada. Kui inimene on linna sotsiaalmajas elades jalge all kõvema pinna leidnud, toetab linn teda korteri üürimisel vabalt turult ühekordselt 600 euroga. Paljud noored pered on aga linna sotsiaaltubades väga õnnelikud. Ja täiesti mõistetav. Vaid 70-90 euro eest on võimalik elada mitte küll avarates, aga siiski nüüdisaegsetes oludes.

Nüüd jõuamegi selleni, et kuigi Tallinnas pingutatakse ja on palju aastaid pingutatud, et taskukohaseid munitsipaalelamuid rajada, ja need järjest ka kerkivad, ei tohiks riik omavalitsusi üksi jätta. Seda enam, et Tallinn jt omavalitsused on siin pidanud lahendama riiklike poliitikate umbsõlmi. Seda alates sundüürnikest ja lõpetades praeguseni lisanduvate pangavõlglastega, kellele linn peavarju pakub.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

variant
15. veebr. 2021 21:01
https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kodanikupalk-mis-miks-voi-miks-mitte/