"Linnaelanikud olid küll orienteeritud linnalikule eluviisile – rohkem käsitööle, väikekaubandusele ja teenindamisele –, aga koduses majapidamises üritati tegeleda ka loomadega, et ei peaks nii palju kaupa ostma," selgitas ajaloolane Inna Jürjo.

Suurtükitornis Kiek in de Kök avatud näituse “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos” raames räägib Jürjo 18. veebruaril kell 18 Neitsitornis lugusid linnaloomade elust.

Keskajal pidasid loomi nii maa- kui ka linnainimesed. See jätkus 17. sajandil, Rootsi ajal. Koduloomade elu sünnist hukkamiseni kulges keskajal avalikult linnarahva silme all ja kuulus igapäevase linnaelu juurde. Suhtumine loomadesse oli leplik seetõttu, et nendest oli väga palju kasu nii koduses majapidamises kui ka linna käsitöölistele. Loomadest ei jäänud peaaegu mitte midagi järele, isegi mitte saba ega sarvi, kõik kasutati viimase võimaluseni. Liha söödi ära, nahk, rasv ja kõik luud läksid kasutusse.

Võid veeti mõnevõrra ka välja, samuti kanamune. Juustu valmistamine oli siinkandis vähene, kuid inimeste toidulauale see siiski kuulus. Üldiselt oli eestlastele laabi juustu valmistamine võõras, see levis rohkem rannarootslaste seas. Pigem tehti kohupiima- või hapupiimajuustu.
Oma loomade nahast valmistatud kodused pastlad olid väga nõutud. Neid kandsid ka sakslastest elanikud, kui tahtsid pidulikumaid kingi hoida. “Linnaelanikud olid küll orienteeritud linnalikule eluviisile – rohkem käsitööle, väikekaubandusele ja teenindamisele –, aga koduses majapidamises üritati tegeleda ka loomadega, et ei peaks nii palju kaupa ostma,” selgitas Jürjo. “Kodutööndusele lisasid linnas peetavad loomad väga olulise tahu.”

Loomi tapeti alguses ka Raekoja platsil

Võttis aega, kuni hakati seadma reegleid ja piiranguid. 14. sajandil keelati loomanaha avalik parkimine turuplatsil. Selle ajani toimus see avalikult kõigi silme ees. Alles 15. sajandil keelati turuplatsil loomade tapmine. Siis tekkisid linna tapamajad, näiteks Tõnismäel ja 17. sajandil ka Suure Rannavärava ees. Rootsi ajast on säilinud väga üksikasjalikud üleskirjutused juba keskajal alguse saanud linnamõisatest, kus loomi kasvatati.

Linnamõisatel olid oma maavaldused. Mõisamajandites peeti loomi ja linde, aga tegeldi ka põllunduse, maaviljelusega. Selline põllumajandus sai Rootsi ajal linnale hulga olulisemaks, kui oli olnud varem.

Tallinna mõisamaad asusid linna külje all. Juba keskajast oli linnal Väo mõis, siis Rae mõis, mille maad olid esialgu Jaani seegi omanduses. Reformatsiooniga läksid need maad linna ühislaeka valdusesse. Maid osteti juurde ja sellest kujuneski Rae mõisamajand. Olid ka Kautjala ja Haabersti linnamõisad. Pärast  Põhjasõda jäid Vene riigi ajal linna mõisad alles ja neile lisandus siis veel näiteks Nehatu mõis. Ajuti kuulus linnale ka muid maavaldusi, mõned neist saadi pandiga. Üks tähtsamatest oli Rae mõis. See oli linna majandamisel olev valdus, millel olid raehärradest ülevaatajad. Ja muidugi ka kohalikud mõisavalitsejad. Mõisa tegevuse kohta peeti rangelt arvet ja kõik kirjutati arveraamatusse üles. Kui palju oli loomi, mis loomad need olid, kui palju oli aasta jooksul karja juurdekasvu. Samuti kirjutati üles kõik tapetud loomad ja see, kuhu saadused läksid.

Arveraamatuid, milles linnamõisate majandustegevus  üksikasjalikult kirjas, hoitakse Tallinna linnaarhiivis. Näiteks arvestusaastal 1767-68 oli Rae mõisas 35 lüpsilehma. Ahtraid lehmi, kes piima ei andnud, oli kaheksa, 3-4-aastaseid mullikaid kümme, poole nooremaid mullikaid 18. Vanu härgi oli kaheksa, siis veel kuus härga, kes olid talupoegadele välja laenatud. Nelja-aastaseid pulle oli kaks ja oli ka üks viieaastane. Noori, nelja-aastasi härgi oli kuus, 2-3-aastaseid härgi 27. Aastane juurdekasv oli 16 härjavasikat ja kaheksa lehma. Loomi jaotati siis ka vanuse järgi, nii saame teade, keda peeti nooreks ja keda vanaks karjaloomaks. Peale veiste olid ka lambad – kokku 111. Oli veel 51 kalkunit, 48 hane ja 19 parti.

Kuidas linn oma mõisa loomi kasutas?

Igal aastal tapeti Jaani seegi elanikele ette nähtud härjad, ja  Mõigust, kus peeti ka sigu, läks seegi elanikele sigu. Talupojad, kes käisid mõisas talgutel, said tänutäheks soku, mis nende jaoks tapeti.

Haned tapeti ja saadeti Tallinna müügiks. Kui neid ei suudetud maha müüa, toodi need mõisa tagasi, pandi soola, suitsutati ja viidi uuesti linna müüki.

Põhiline, miks linn ja raad nende mõisatega tegelesid, oli ikka raha ja põllumajandustooted, mis aitasid linna vaeseid, näiteks seeki ülal pidada. Linna teenistujatele oli ka vaja palka maksta. Peamine sissetulek saadi ikka viljast. Vili tuli mõisapõllult ja seda olid kohustatud andma ka talupojad. Muide, üles olid loetud isegi kõik pastorid, kes said linnalt oma vilja. Mõisamajandite pidamine oli siis linnale kasulik, aga nõudis samas palju tööd ning vaeva. Seepärast arvati sageli, et linna maad on kasulikum välja rentida ja võtta tasu rentniku käest. Rae mõis oli lühemaks ajaks välja renditud ühele bürgermeistrile, ka linnakodanikud võtsid linna   mõisaid aeg-ajalt rendile.

Vana traditsioon oli, et raehärrad said nuumsea. Linnal oli ka vaja kostitada külalisi vastuvõttudel ja eks selleks läksid samuti  linnamõisate loomad-linnud. Eksootilisi elukaid 17. sajandil linnamõisas ei olnud. Tegelikult jõudis ka kalkun Euroopasse alles 16. sajandil. Pardikasvatuse kohta pole teateid enne 17. sajandit. Aga siis oli tõeline moelind siiski kalkun, kelle liha pakuti ka Tallinna rae pidusöökide ajal 17. ja 18. sajandil.

Loomade nuumamine käis ikka odraga, nii 17. sajandil kui ka varem.

Seek sai oma härjad jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks, nagu ette nähtud, samuti sinna lubatud õlle. Mõisates pruulitud õlu läks ka linnas müüki, mis tõi omakorda linnale sissetulekut.

Hobused, sulelised ja sõralised tänavatel

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi näituse “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos” juurde käiv loengusari tutvustab, kuidas vanasti linnas koos loomadega elati.

• 18. veebruaril kõneleb Inna Jürjo Tallinna sõralistest ja sulelistest, loomapidamisest ja linnamajandusest kesk- ja varauusajal.

• 25. veebruaril pajatab Juhan Kreem hobustest keskaegsel Liivimaal.

• 25. märtsil jutustab Anu Mänd loomadest Tallinna keskaegsetel kunstiteostel.

• 29. aprillil kõneleb Riho Paramonov hobusest kui 20. sajandi I poole Tallinna valulapsest.