"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo: Vaesus pole probleemide põhjus, vaid tagajärg! (5)
15. veebruar 2021
Mats Õun

"Inimeste aitamine on igaühe kohustus sõltumata sellest, kas sa oled sotsiaaltöö haridusega või mitte," lausub värskelt ametisse astunud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (52). "Lastekaitsetöötaja ja ka kõik teised lastega töötavad spetsialistid peavad seaduse järgi abivajavat last märkama."

Reformierakonda kuuluv Riisalo võtab Pealinna vastu superministeeriumi läikivas hoones, olles varustatud reipa tuju ja parajalt läbitungiva pilguga. Vestluse käigus räägib ta pikemalt nii eakate hoolduse kui ka lastekaitse valdkonna probleemidest. Valitsuses vastutab Riisalo lisaks pensionitele ka sotsiaalhoolekande, võrdsuspoliitika, pere- ja rahvastikupoliitika eest.

Kas te inimesena üldse teate, mida tähendab majandusliku puuduse kannatamine?

Ma kasvasin üles kolmelapselises perekonnas. Isa käis tööl, aga ema oli kodune, sest meie peres oli laste kasvatamine ja toetamine väga au sees. Elasime kahetoalises korteris, polnud küllust, aga meie väärtused olid hästi paigas. Ma tean, mida tähendab rahaliselt väga nappidega vahenditega toime tulla.

Ka ülikoolis läksin kohe õhtusesse õppesse ning tööle. Mul oli kaks nooremat õde ja leidsin, et nende kõrvalt minu toetamine oleks vanematele liiga suur koormus. Nii et ma ei ole sündinud hõbelusikas suus. Olen näinud elu kogu ta värvikirevuses – kuidas inimestel võib minna hästi või hoopis halvasti.

Kui palju olete isiklikult või lähedaste kaudu kokku puutunud alkoholismi, perevägivalla ja muude sotsiaalsete muredega?

26 aastat järjest sotsiaalministeeriumis töötades on kogu tutvusringkond oma muredega minu poole pöördunud. Ja pöörduvad siiamaani.
Olen kokku puutunud nii perevägivalla, puudega laste murede kui ka erivajadustega noorte temaatikaga. Ja väga palju ka vanemate omavaheliste vaidlustega laste elu korraldamise küsimuses, samuti soovahetuse soovidega jne. Palett on väga lai, rääkimata sellest, et vahel on vaja inimesele anda nõu ka töökaotuse või hooldekodukoha leidmise mure korral.

Võtate üle ka eelmise rahvastikuministri töö. Mida peaks riik tegema, et rohkem lapsi sünniks?

Lapsed sünnivad siis, kui inimesed on õnnelikud ja neil on võimalused kõik soovitud lapsed ilmale tuua. Selleks on vaja turvalist paarisuhet ning ka kindlustunnet, et ma suudan oma lapsi üleval pidada vähemalt nende täisealiseks saamiseni. On vaja ka häid avalikke teenuseid ja seda, et avalik keskkond on laiemas plaanis vanemaid toetav. Kui me suudame inimesed seda uskuma panna, siis lapsed sünnivadki.

Paljude sotsiaalprobleemide juured on vaesuses, viiendik lastest elab praegu väga viletsates tingimustes. Kuidas vaesust vähendada?

Ma vaidlen teile vastu. Ma kindlasti ei tahaks väita, et suure osa probleemide põhjuseks on vaesus. Ma arvan, et vaesus on pigem tagajärg, mitte põhjus.

Et saada vastust küsimusele, miks inimene satub vaesusesse, tuleks hakata vaatama tervet tema elukaart. Milline oli ta kodu ja lapsepõlv? Kas tal olid võrdsed võimalused teiste samaealistega, et õppida, ennast maksimaalselt arendada, et olla tööturul konkurentsivõimeline?
Lisaks vaesusele on terve hulk muid tegureid, mis võivad lapse potentsiaali pärssida – nagu vanemate kehvad sotsiaalsed oskused, psüühikahäired, alkoholism, erivajadused jne.

Üksikisikul on teatud suletud ringist välja murda väga keeruline, aga ühiskonnana peame vaatama, et lastel oleksid võimalikult võrdsed stardipakud. Haridussüsteem, huvihariduse kättesaadavus, kuni sooja koolitoiduni välja – kõik peab töötama selle nimel, et olusid võrdsustada.

Kas praegune toimetulekutoetus 150-180 eurot on elamiseks, pigemini ellujäämiseks piisav?

See, mis on piisav ühe inimese jaoks, ei ole piisav teise inimese jaoks, ja sellepärast on võimatu hinnangut anda. Toimetulekutoetus kui selline ei lahenda kindlasti kõiki muresid.

Kui noored ei suuda rajada ega osta endale kodu, ei sünni ka rohkem lapsi. Eestis aktiivne riiklik eluasemepoliitika sisuliselt puudub.

Eluasemeteenus on praegu kohaliku omavalitsuse ülesanne. Minu isiklik arvamus on see, et kvaliteetseid, mõistlikke, eri vajadustele vastavaid üürikortereid on oluliselt rohkem vaja. Tudengid, noored pered, erivajadustega inimesed, vanemaealised võiksid kõik nautida muretut elu üüriturul, kui see oleks taskukohane, ligipääsetav ja vajadustele vastav.

Vähem kui pooled inimestest annavad teada hädas olevast lapsest, näitas üks uuring. Miks me ei julge kõige kaitsetumaid aidata?

Koolides lastega suhtlemas käies olen näinud, et Lasteabi telefoninumbrit teavad pea kõik lapsed. Teavad ka seda, millal peaks sinna helistama – ja mitte üksnes enda, vaid ka näiteks sõbra mure korral.

Abivajajast lapsest ei teatata Eestis tihti hirmu tõttu, et ollakse justkui pealekaebajad. Lisaks muretsetakse, et info andja ei jää anonüümseks. Vähesed teavad, et lastekaitseseaduses on kirjas, et ohus olevast lapsest võib teavitada ka anonüümselt.  Anonüümsus kaob ainult juhul, kui politsei algatab väärteo või kuriteo menetluse.

Põhjamaades annavad pered 60% juhul teada abivajavast lapsest, Eestis on selliste perede osakaal marginaalne

Põhjamaades annavad pered 60% juhul teada abivajavast lapsest, Eestis on selliste perede osakaal marginaalne, meil on usaldusväärsuse tõstmisega veel võimalik edasi liikuda. Erisus Eestis on see osa vanematest, kellel on laste asjades omavaheline vaidlus, siis tõesti minnakse julgesti oma õigust lastega suhtlemisel vm küsimuses nõutama.

Eks meil ole ka seda eelmiste riigikordade pärandit. Lastekaitset tihti peljatakse – et keegi tuleb mulle ütlema, kuidas pean oma last kasvatama, või sekkutakse hooldusõigusesse, näiteks eraldatakse laps perekonnast jne.

Kui me kvaliteetse ja vanemat toetava lastekaitsetööga sellisest hirmust lahti saaksime, siis otsiksid vanemad veel rohkem ise laste kasvatamisel abi.

Samas on mitmeid juhtumeid, kus peredes on lapsi pikalt väärkoheldud, lastekaitse ega muudki lapsega kokku puutuvad inimesed ei märka aga justkui midagi.

Lastekaitsetöötaja ja ka kõik teised lastega töötavad spetsialistid peavad seaduse järgi abivajavat last märkama. Koostama juhtumiplaani ja veenduma, et kõik pere suhtes rakendatavad meetmed on piisavad.

Nö riskipered peaksid jääma järelevalve alla, seda teostatakse ka koostöös politsei- ja piirivalveametiga. Politsei riskiisikute registris kajastuvad ju ka kõik need lastega pered, kuhu on pidevalt väljakutsed, sh perevägivalla all kannatavad perekonnad.

Mõnikord tuleb teha keeruline otsus ja laps perekonnast eraldada. Aga seda kaalub kohus ning lastekaitsetöötaja näitab kohtus ära ka selle, kuidas perekonda on püütud toetada.

Võti on ikkagi perekonna aitamises, üks meetoditest on kindlasti järelevalve tagamine perele neile tugiisiku määramise kaudu.

Paljude inimeste vanemlikud oskused ongi väga puudulikud, sellele lisandub vaesus. Kuidas neid vanemaid tegelikult saab üldse “ümber kasvatada”?

Vaesus ei ole põhjus, miks laps ei saa ega tohi oma peres elada. Vaesus pole kindlasti ka põhjus, miks kohus saaks last perekonna juurest ära võtta. Aga kuidas vanemlikke oskusi anda? Lisaks lastekaitsetöötajate muudele meetoditele on ka näiteks võimalik osaleda vanema oskusi toetavatel koolitusel “Imelised aastad”. Kui vanematel on probleeme võlgadega, siis saab toetada võlanõustaja; kui mängus on alkohol või uimastid, siis pakume teisi abivõimalusi.

Kõige olulisem on leida üles pere tugevused ja neid arendada. See on võti, sest ei ole võimalik, et igal Eestimaa lapsel või ta vanemal seisab kogu aeg lastekaitsetöötaja kõrval.

Lastekaitsjad ütlevad vahel, et neil pole piisavalt õigusi – ei  saa sekkuda enne, kui mõne lapse jaoks on juba lootusetult hilja.

Lastekaitsetöötajal on rohkem õigusi kui politseil. Ainult lastekaitsetöötaja võib hädaohus oleva lapse kaitseks siseneda pere elupaika, teostada isiku tuvastamise, ruumide läbivaatuse jt toiminguid. Ta teeb seda koos politseiga, aga politsei üksinda seda teha ei tohiks.
Kõike seda tehakse muidugi äärmuslikes olukordades.

Lastekaitsetöötajal on rohkem õigusi kui politseil

Kui me räägime muudest last kahjustavatest pereprobleemidest, siis lastekaitsjal on õigus teha vanemale näiteks ettekirjutus käituda teatud viisil. Saab panna kohustuse käia lapsega kord kuus perearsti juures, viia laps iga päev lasteaeda, kui peres pole piisavalt toitu, puhtust, režiimi jne.

Alati on õhus filosoofiline dilemma, et millal ja kui jõuliselt pere ellu sekkuda – need piirid on igas ühiskonnas erinevad.

Ma väga austan pere privaatsust, aga tähtsaimaks jäävad alati lapse õigused. Teisalt – ainuüksi last aidates me ta olukorda ei paranda, toetada tuleb kogu perekonda.

Mainisite ühes intervjuus, et peate sotsiaalhoolekandes väga tähtsaks innovatsiooni. Kas hooldusrobotid asendavad varsti inimest?

Innovatsioon pole üksnes IT, vaid iga asi, mida me teeme uut moodi. Näiteks lastekaitses oleme õigusruumi sisse kirjutanud proaktiivse lähenemise kohustuse – me ei oota, kuni laps tuleb abi paluma, vaid peame ise märkama hädas last. Ka täisealiste ja erivajadustega abi vajavate inimeste puhul tuleb sotsiaaltöös juurutada sama põhimõtet.

Kuigi inimene on oma elu peremees ning ta otsustusvabadust tuleb säilitada, ei pea me ootama ta murede kuhjumist, sest siis on neid üha keerulisem lahendada.

Teatud teenuseid saab arendada ka koostöös erasektoriga, näiteks targad kodud, kus liikumisandurid annavad kukkunud inimesest kiirelt teate õigesse kohta edasi jne. Rohkem teenuseid peaks olema võimalik taotleda kodust väljumata.  

Kuidas on olukord hooldekodukohtadega ja nende hindadega? Praegu jääb suur osa naisi tööturult kõrvale, et kodus eakaid lähedasi hooldada.

Mis on üldhooldekodude puhul mureks? See, et umbes 80% hoolduskulust kannab inimene ise või ta sugulased.  Tekib nn võileiva olukord, kus tööl käiv inimene on topelt surve all, sest peab koolitama oma lapsi ja samal ajal ülal pidama eakamaid sugulasi. Miljoni dollari küsimus on, et mis oleks õige lahendus.

Kui küsid, kas hindu on võimalik korrigeerida, siis ei – hinnad pigem tõusevad. Nad peavadki olema turuga kooskõlas, muidu langeks teenuse kvaliteet.

Kui perel ehk ülalpidajatel ressurssi ei ole, siis on ka kohalikul omavalitsusel kohustus teenust rahastada

Üheks lahenduseks on hooldekodukohtade vajaduse vähendamine – näiteks, et koduhoolduse ja muud toetavad teenused oleksid kvaliteetsemad, mistõttu inimesed saaksid kauem iseseisvalt kodus elada. Et abivajadus ei kasvaks nii suureks, et inimest tuleks hooldekodusse edasi viia.

Kui perel ehk ülalpidajatel ressurssi ei ole, siis on ka kohalikul omavalitsusel kohustus teenust rahastada, kuigi seda praktikat rakendatakse liiga vähe.

Praegu on nii, et kohalik omavalitsus pigem ütleb, et teenuse hind on selline, ja pere otsib siis lahendusi. Kui kulu on liiga suur, siis pöördutakse kohtusse, kes saab tasu ülalpidajale alandada ja kohalik omavalitsus hakkab maksma.

Kui süsteem töötaks teistpidi, võiks perekonna jaoks olla fikseeritud näiteks mõistlik miinimumsumma, mida erijuhtudel saaks suurendada. Praegu on ülalpidaja üsna haavatavas positsioonis ja tal pole ka kompetentse, et omavalitsuse otsuseid vaidlustada.

Mul ei ole mõtet varjata – pikaajalises hoolduses ja üldhooldekodude rahastamises on suur vajakajäämine, millele tuleb leida lahendus. Sellega me kahe aasta jooksul kogu valitsusega ka tegeleme. Milline see konkreetselt olema saab – räägime sellest poole aasta pärast uuesti.

Naiste varjupaigad on aastaid kurtnud alarahastatuse üle, ka kohti napib. Teisalt lubab koalitsioonilepe perevägivallaga võidelda. Kuidas?

Kohti ei ole kunagi piisavalt. Ja mida tähelepanelikumad me oleme lähisuhtevägivalla suhtes, seda suurem vajadus kohtade järele tekib. Naiste varjupaikade rahastamise skeemi on äsja oluliselt muudetud ja tänane stabiilsus on kindlasti parem kui varasem olukord.
Probleem pole niivõrd baasrahastuses kui just täiendavas abis, mida saaks naistele naiste keskuste ja varjupaikade kaudu rohkem pakkuda. Iga naine ja lapsed ei vajagi turvakodu kohta, vaid pigem näiteks lastele psühholoogilist tuge või muud abi.

Peaksite ministrina ebavõrdsusega võitlema ja aitama sündimust tõsta. Samas kehtib Eestis ebaõiglane olukord, et mida rohkem lapsi naine sünnitab, seda väiksemaks ta pension jääb, sest sotsiaalmaksu makstakse vanemahüvitise pealt miinimummääras. Teine näide – kui ema läheb tööle, siis haige lapsega hoolduslehe võtmisel arvestatakse hüvitist esimesel tööaastal samuti sellesama miinimumi pealt. See on ju naiste kahekordne nöörimine?

Esimene probleem – sotsiaalmaks, mida vanemahüvitiselt arvestatakse, selle tõstmine oleks rahaliselt kindlasti väga suur koormus riigie elarvele.  

Teise probleemi lahendamine riigieelarvele nii pöörast mõju ei avaldaks. Ma kindlasti ei anna hinnangut, et kas täna pean õigeks neid konkreetseid meetmeid muuta. Küll aga on õige see, et tuleb naiste haavatavust – just materiaalses mõttes ning tööturule naasmise riskide mõttes vähendada.

Naiste jaoks on see nagu nõiaring? Meil on niigi Euroopa suurim palgalõhe ning laste saamine suurendab naiste vaesusriski veelgi. Me taastoodame riiklikult meeste naiste ebavõrdsust.

Sellepärast tulebki tegeleda kõikide meetmetega paralleelselt. Ja see on ka põhjus, miks ma kohe siin ja praegu ei ütle, et ma luban nende kahe meetme osas, et ma teen selle ära. Ma luban, et ma tegelen selle haavatava positsiooniga, mida suurem laste arv perekonnas võib kaasa tuua – just nimelt see naiste tööturult kõrvalejäämine ja seeläbi siis ka väiksem pension hiljem. Küsimus pole üksnes lastes, vaid ka ülejäänud pereliikmete hooldamises, kui peres on näiteks erivajadusega pereliige või hiljem ka vanemaealine pereliige.

Kas täna vajab jätkuvalt lahendamist ka see probleem, et lapsevanem peab oma lapse puuet iga aasta järel tõestama.

Ma ei julge välja öelda omaenda suuri unistusi, milline võiks välja näha erivajadusega lapse ja tema vanema elu.

Julgege ikka!

Suur unistus oleks loomulikult see, et hinnatakse lapse abivajadust võimalikult lapse elukoha lähedal ning kõik tulemused jooksevad innovaatiliselt ühte keskkonda kokku. Lapsele ja perele pakutakse neile vajalikku teenust võimalikult lähedal.

Ma loodan, et need suured muutused hakkavad tasapisi aset leidma. Et vanemal poleks näiteks vaja Rajaleidjas, sotsiaalkindlustusametis või mujal puuet hinnata ja kuhjaga eri  dokumente tuua selleks, et üht või teist teenus kätte saada.

Rääkides nüüdseks laste halvas kohtlemises süüdi mõistetud hooldusvanema Malle Kobini juhtumist, siis milliseid järeldusi peaks riik sellest tegema?

Kindlasti, igast juhtumist tuleb teha järeldusi. Kahetsusväärselt tean sellest loost väga pikaajaliselt ja ütlen ausalt – ma ei taha seda ega ühtegi teist üksikjuhtumist tegelikult kommenteerida. Põhjuseks on seotud lapsed ja inimesed, kelle osas see on ebaõiglane või täiendavaid emotsionaalseid kannatusi tekitav. Mul on hea meel, et õiguskaitse asutused on teinud oma tööd.

Kui põhjalikult kontrollitakse neid asendushooldusperesid, kuhu niigi räsitud elusaatusega lapsed hoida antakse. Kas kontrolli peaks tõhustama?

Lastekaitse töö on kohaliku omavalitsuse ülesanne, mis saavad selleks tuge sotsiaalkindlustusametist, kus see on tegelikult ka riiklik järelevalve. Nii kohalik omavalitsus kui ka sotsiaalkindlustusamet peaksid lastekaitse järelevalvet sihipäraselt korraldama ja reageerima igale signaalile. Hooldusperesid värbab ja valmistab ette sotsiaalkindlustusamet ühetaolise lähenemisega kogu Eestis, omavalitsus saab teha laste paigutamisi juba kontrollitud ja toetatud peredesse. Omavalitsuse rolliks jääb eestkostja roll ehk lapse õiguste eest seismise kohustus.

Kas ka ilma hoiatava signaalita peaks sellistes peredes rohkem kohal käima?

Teemaks pole lihtsalt kohal käimine. Hooldusperede puhul on kohalik omavalitsus perekonnaseaduse tähenduses lapse eestkostja. KOV peaks pidevalt lapsega kontakti hoidma ja olema lapsele sisuliselt telefonikõne kaugusel. Lapsel peab olema lastekaitsja telefoninumber, kuhu mure korral helistada.

See juhtum on äärmiselt kahetsusväärne ja ma olen täiesti veendunud, et selle valguses suhtuvad tänased eestkostjad, kohalikud omavalitsused, oma rolli vastutustundlikumalt.

Kuidas teil oli selline ettenägemisvõime, et teatasid juba ülikoolis, et soovid saada sotsiaalministriks?

Kui noored lähevad ülikooli sotsiaaltööd õppima, siis intervjuul ikka alati küsitakse, et miks. Tavaliselt kõlas vastuseks, et “ma tahan inimesi aidata”.

Mina arvasin juba siis, et inimeste aitamine on iga inimese kohustus sõltumata sellest, kas sa oled sotsiaaltöö haridusega või mitte. Eks ma siis käigu pealt mõtlesin, et eristuks teistest. Professor Taimi Tulvale sellise põhjenduse tõin – teadmata, et see kunagi võib tõeks osutuda. Nii et inimesed, olge oma sõnadega ettevaatlikud.

Olete lausa viiendat põlve Kalamaja elanik. Mis paiku Tallinnas veel naudite?

Kõigepealt tuleb meelde Mustamäe ja Harku mets – kohad, mis on seotud suusatamisega, seal käin ka praegu päris sagedasti. Juba lapsepõlvest saadik minu vanemad järeleandmisi ei teinud, kui lumi oli maas, tuli suusakilomeetrid ikkagi ära sõita sõltumata minu tollastest muudest eelistustest. Olen paarkümmend suusamaratoni läbi sõitnud.

Jalutada armastan aga näiteks Paljassaare ja Kopli poolsaare lähistel.

Naudin ka loomulikult kogu Tallinna mereäärt, kus olen samuti vanematega lapsest saadik käinud. Isegi siis, kui oli suur torm, läksime seda kindlasti uudistama.

Olete tegelenud pikalt ka avamerepurjetamisega. Kui ohtliku tormi kätte on õnnestunud jääda?

Mis on suur torm? Väga tuulisel merel on seilatud. Kõige kriitilisemad hetked merel olid ehk need, kui Roomassaare ja Ruhnu sadama vahel laeva rooli kaotasime. Teine kõige rohkem ärevust tekitanud olukord oli siis, kui ükskord hakkas vesi paati sisse tungima. Aga kõik on alati lahenenud. Purjetamise käigus õpid ära kaks asja. Üks on meeskonnatöö, üksi ei suuda sa merel mitte midagi. Ja teiseks – et igale murele mitte üksnes on lahendus, vaid PEAB olema lahendus.

Õppinud õigusteadust ja sotsiaaltööd

• Signe Riisalo on sündinud 8. oktoobril 1968 Tallinnas

• Lõpetas aastal 1987 Tallinna 1. keskkooli.

• Aastatel 1987-1989 õppis Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas, 2006-2008 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Aastal 2017 lõpetas Riisalo Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö erialal. Samast aastast on ta Tallinna Ülikoolis sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppes.

• Riisalo  oli aastatel 1987-1990 Eesti Maaehitusprojekti tehnik ja 1990-1993 Riigikantselei referent. Aastal 1993 oli ta sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonna referent, 1993-1997 sotsiaalse turvalisuse osakonna spetsialist, 1997-2010 sotsiaalhoolekande osakonna peaspetsialist, 2010-2016 laste ja perede osakonna nõunik ning 2016-2019 laste hoolekande poliitika juht.

• Riisalo läks poliitikasse juba 1990ndatel. 1990-1994 kuulus ta Eesti Liberaaldemokraatlikku parteisse. Aastast 1994 on  Reformierakonna liige. Seoses Arto Aasa tagasiastumisega 20. mail 2019 sai Riisalost riigikogu XIV koosseisu liige. Riigikogus kuulus ta rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ja sotsiaalkomisjoni.

• 26. jaanuarist 2021 sotsiaalkaitseminister.

• Signe Riisalo abiellus Tiit Riisaloga 1999. aastal ümbermaailmareisil olnud purjeka Lennuk pardal.

Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Allan Meriküla
13. märts 2021 12:22
See artikkel võtab lihtsalt sõnatuks. Kas see artikli autor on mõne sotsioloogia kursuse läbinud?
aastapäev
21. veebr. 2021 13:24
https://ajalugu.ohtuleht.ee/992993/minevikuhetk-21-veebruar-londonis-ilmus-karl-marxi-kommunistlik-manifest
Lapsevanem
17. veebr. 2021 08:20
Kõhedust tekitab lõpmatuseni tambitav ajupesu stiilis: "Abivajavast lapsest on kohustus viivitamatult teatada!" See jätab mulje, nagu oleksid lapsed orvud - vanemad tõrjutakse otsekohe kõrvale, vanematega suhelda polegi mitte ühtki korda vaja, kõige esimene suhtlus olgu ametnikega! Teiseks jäetakse siin alati täpsustamata, keda üldsegi pidada (oletada) abivajavaks lapseks - vaid tolle lööklause sõnastus on reeglina niisugune, nagu oleks lapse abivajadus juba ette 100% kindel. Kolmandaks - lapsel võib küll esineda mingi abivajadus, ent omaette teema on, kas KOV sotsiaalametnikud siin last aidata saavad. Tihtipeale ei saa või ei taha. Lisades siia kompotti nüüd selle tähendusrikka lause: "Lastekaitseametnikul on rohkem võimu kui politseil!" saame väga-väga ohtliku kombinatsiooni, milleks on ametniku piiritu võim ilma vastutuseta. Samasugune olukord tekitas keskajal inkvisitsiooni ning kolmveerand sajandit tagasi küüditamised. Kas meie rahvas seisab uue inkvisitsiooni lävel?
Axsel
16. veebr. 2021 17:02
Vähemalt arukas inimene, kes sotsiaalsüsteemi eripära ja siulist poolt ka tunneb, ega plära Solmani vaimus mingisusgust lollusi suust.
Lgbt
16. veebr. 2021 19:47
Sisutühi plära... nagu varem keegi ei teadnudki vä... Hakka tööle, pläralõug!!!