"Sel ajal, kui ma amfetamiini kasutasin, magasin vahel trepikodades," rääkis Ilmar, kes nüüd ehitab endale uut elu üles mugavas sotsiaalkorteris. "Ei saa lootust kaotada, tuleb enda eest hoolitseda, enda eest väljas olla ja iseendaks jääda." Tallinnas jääb koroonakriisist hoolimata ringi hulkuvaid kodutuid vähemaks, enam kui 400 000 elaniku taustal leidub neid vaid marginaalne arv ehk 70 ringis.
Ilmar, kes peatub praegu Sõpruse pst sotsiaalmajas, on olnud koduta pikki aastaid. “Mul olid sõltuvusprobleemid, olin kaua aega kasutaja. Metadooni ja amfetamiini pruukisin üheksa aastat. Kui ma amfetamiini kasutasin, magasin aeg-ajalt kuskil trepikodades. Ei viitsinud koju minna või olid suhted seal segamini. Olin ikka päris rabas omadega,” meenutab mees üht oma elu rängimat perioodi.
Nüüdseks on Ilmar suutnud oma musta mineviku seljataha jätta ning vaatab möödunud ajale tagasi suure kahetsusega, samas kordades targemana. Mugavustega tuba Sõpruse pst sotsiaalmajas on olnud suur võit, milleni jõuavad vaid vähesed. “Ei saa lootust kaotada, tuleb enda eest hoolitseda, enda eest väljas olla ning iseendaks jääda. Inimestega edasi suhelda, mitte küll sõltlaste ja alkohoolikutega, vaid ikka nendega, kellel juba endal paremini läheb. Sellistega, kes saavad toeks olla,” rääkis Ilmar, kes nüüd käib õmblemas ja koristamas, õpib ja loeb raamatuid.
Tegelikult leidub tänavakodutuid Tallinnas siiski väga vähe, ehk veidi üle 70
Vahel tundub, et kodutuid on justnagu kõikjal. Magavad bussipeatustes. Kondavad turgude ümbruses. Kondavad nurgatagustes. Neid tukub trammis ja bussis. Tegelikult leidub tänavakodutuid Tallinnas siiski väga vähe, ehk veidi üle 70. Ja nemad ongi inimesed, kellega on väga raske midagi peale hakata – arenda sotsiaaltoe võimalusi, kuidas tahad. “Tänavakodutus pole Tallinnas enam ammu mingi probleem,” nendib üks kogenud, ehkki tagasihoidlik sotsiaaltöötaja.
Kodutus on vale näoga
Tallinna sotsiaaltöö keskuse andmetel, mis kogutud eelmisel aastal, on linnas üldse veidi üle 800 kodutu. Näiteks 2012. a oli neid toonase uuringu järgi märksa rohkem ehk 1200 ümber ja neist tänavakodutuid kaks korda nii palju kui praegu ehk 150 kandis. Suurem osa neist, kes ei ela tänavatel, püüavad linna sotsiaalmajutuse võimalusi kasutades oma elu paika seada. Need numbrid pärinevad sotsiaaltöö keskuse uuringust kodutuse kohta, mis loodetakse aprillis lõplikult kaante vahele saada.
Kuidas tänavakodutute arvu nii täpselt teatakse?
Sotsiaaltöö keskuse juhi Kersti Põldemaa sõnul käidi uue, kevadel avaliks saava uuringu tarbeks andmeid kogumas kõikides nurgatagustes, kuhu kodutud kogunevad. “Ma nimetan seda dessandiks,” mainib Põldemaa. Miks mõni väikese ehk veidi üle 70-pealise “kogukonna” liikmetest meile linnapildis sageli silma jääb, tuleneb nende ülisuurest liikuvusest. Nad kondavad kogu aeg ringi, sõites seejuures busside ja trammidega.
Neid näeb ühel päeval suur hulk inimesi ja sellest tekibki mulje, nagu oleks neid palju
Neid näeb ühel päeval suur hulk inimesi ja sellest tekibki mulje, nagu oleks neid palju. Seega kujundavadki just tänavakodutud meie üldmulje kodututest. See on aga natuke kiivas pilt. Lihtsalt öeldes on nemad alla andnud või elavad oma maailmas, aga ülejäänud peavad päevast päeva heitlust selle elementaarse nimel, milleks on omaenda kodu, kus oled ise peremees. Ja mis meile, tavainimetele, tundub iseenesest mõistetavana.
Nii mupol kui ka riigipolitseil on kodutute kogunemispaigad üsna täpselt kaardistatud. Väärib märkimist, et juba 2012. a uuringu järgi olid pea kõik Tallinna kodutud korraks linna pakutud mingit laadi abi kasutanud. Tänavakodutute näol on suuremas osas tegemist sotsiaaltöötajate ja politsei vaates nn lootusetute juhtumitega. Tänavatel hulkujad on tavaliselt sõltlased ja/või nn elustiilikodutud, sageli suuremal või vähemal määral kriminaalsete harjumustega. “Vabad hinged”, nagu mõni sotsiaaltöötaja neid kutsub.
“Osa öömajal käijatest tõepoolest loobub järgmisest tasemest ehk sotsiaalmajutusüksusest,” ütleb Alasi tänaval kodututele öömaja pakkuva Tallinna hoolekandekeskuse juhataja Imbi Eesmets. “Teine võimalus, et ei suudeta seal toime tulla krooniliste probleemide tõttu nagu sõltuvused, kriminaalne elustiil, vaimse tervise häired, sissetuleku puudumine.”
Talv kui sotsiaaltöötaja
Praegu leidub Tallinnas kodututele 85 öömajakohta. Kõige suurem neist, 60 kohaga, paikneb Alasi tänaval. “Öömajakohti on Tallinnas minu arvates piisavalt, Alasi tänava öömajas on tänavu talvel kõige rohkem korraga olnud 48 inimest,” nendib Eesmets. Külmade ilmadega on öömajad lahti päev läbi.
Kõige tõhusamaks sotsiaaltöötajaks osutus seega pakane
Kui arvestada, et poolsada tänavakodutut võib ühel päeval paikneda ühes öömajas – ja ega väiksema kohtade arvuga Merelahe tänava oma samuti tühi ei seisa –, siis ongi külmas veebruarikuus käes tänavakodutuse mõõn. Kõige tõhusamaks sotsiaaltöötajaks osutus seega pakane. See näitas, et linnas ei leidu ühtegi inimest, kel soovi korral poleks võimalik magada soojas toas ja voodis. Teine lugu, et kaugeltki mitte kõik kodutud ei soovi, et neid aidatakse.
Tarvitseb vaid ilmadel soojemaks muutuda, kui taas rändlema asutakse ja nurgatagustes laagrid üles lüüakse.
Tallinna sotsiaaltöö keskuse sotsiaalmajutuse kodudes leiab endale rohkem või vähem ajutist peavarju kokku 600 inimese ümber, kes elu hammasrataste vahele jäänud. Tegemist oleks n-ö järgmine astmega üleskäigutrepil kodutute öömaja järel.
Kui inimene on ilma peavarjuta jäänud, ei tasu tal siiski otse ühegi sotsiaalmaja ukse taha koputama minna. Alustama peaks linnaosa sotsiaalosakonnast, kus siis hinnatakse, mis laadi abi vajatakse ja kuhu tuleks minna.
Üleskäigutrepi aste
“Meie eesmärk on aidata inimesed tagasi kindlasse ellu,” ütleb sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa. “Terve Tallinna peale on meil kokku kümme maja. Igas kohas töötab omaette meeskond ja seal tehakse plaan, arvestades iga inimese soove ja iseärasusi. Ideaalne pilt näeks välja nii, et inimene saab mõne aja pärast iseseisvalt hakkama – üüriks endale vabalt turult korteri või läheks edasi munitsipaalpinnale.”
Sõltuvusprobleemide, tavaliselt alkoholi küüsis vaevleb üle poole klientidest
Sõltuvusprobleemide, tavaliselt alkoholi küüsis vaevleb üle poole klientidest – nagu abivajajaid ametlikult nimetatakse. Sotsiaalmajutuse range kord hoiab nad joonel. Kui vahel mõne pensionärist taadi õllepudeli puhul pigistatakse silm kinni, siis joomist üldiselt mõistagi ei sallita.
Kõrgharitud, kunagi edasipüüdlikku keskklassi kuulunud kodutuid esindab Tuulemaa sotsiaalmajas üksikisa Viktor (56, nimi muudetud). Ta on endine ärijuht, kelle erialaks kuller- ja veoteenused. Mees kaotas kodu, kui abikaasa alkoholismi küüsi langes. Lahutus ja suhete klaarimine kõikvõimalikes instantsides läks muidugi raskelt ja kestis aastaid. 2008. a kinnisvara tipp-hindadega soetatud korter pandi lõpuks ikka panga nõudel odavalt müüki.
Üksuse juhataja Helve Nõmm kiidab Viktorit kui kohusetundlikku inimest ja head isa väga. Pealtnäha hea tervisega, tugeval mehel on siiski südamestimulaator. Ta töötab praegu taksojuhina. Kas oma tervise pärast ei karda, kui on südamestimulaator? “Jah, oleks vaja, et see (stimulaator) üle vaadatakse,” ütleb Viktor. “Aga ma ei mõtle praegu mitte millegi muu peale, kui oma lapse vajadustele.”
Kõigi raskuste kiuste on tema 11-aastasest pojast saanud džuudos tubli noorsportlane, keda saadetakse ka välismaale võistlema.
“Siin on remonditud tuba, väga inimlikud tingimused, üsna vaikne, aga jah… poiss kasvab, aga psühholoogilises plaanis läheb varsti siin raskeks,” ütleb Viktor ja loodab, et munitsipaalelamispinna järjekord kiiremini edenema hakkab. Just sel samal päeval, kui Tuulemaa üksusel külas käime, on tema pojal sünnipäev. Ei hakkagi küsima, mida ta kingiks sooviks, sest vastus on teada.
Koroonaviirushaigus sundis Aleksandri Floridast Tuulemaa tänavale
“Seoses koroonaviirusega muutus Ameerikas Floridas elu võimatuks ja nii ma siis siia sattusingi,” sõnab pensionär Aleksander, kes jagab Tuulemaa tänava sotsiaalmajutusüksuses tuba veel kahe mehega.
Ajaloolisel kodumaal ei olnud tal aga kuhugi minna. Tema toakaaslane Lembit on samasugune juhuse ohver: temalt pettis lapsepõlvetuttav korteri välja.
Aleksander on terase silmavaatega vanem mees ja tema lugu selles mõttes huvitav, et näitab, kui kiiresti võib juhuste rida elu pea peale pöörata. Enne eelmist kriisi umbes 13 aastat tagasi oli ta tubli ettevõtja katusetööde alal. Kui ehitusturg kriisilt oli matsu kätte saanud, kolis Aleksander venna juurde Floridasse. Ta nautis sealse kliima mõnusid igati legaalselt: elamis- ja tööloaga ning töökohtki olemas. Kõik näis kena – kuni vend suri ja saabus uus kriis. Suvel oli Florida vahepeal uute nakatumiste poolest maailmas neljandal kohal. “Võimatu oli seal elada,” ütleb Aleksander.
Pinna jalge alt kaotanud mees – vanem inimene oleks viirusele kerge saak ja tööd ka polnud – saabus tagasi Eestisse. Ainult et peavarju ei leidnud kuidagi muidu, kui sotsiaaltöötajate abiga.
“Niine tänavale õetütar kirjutas mu sisse,” ütleb Aleksander vaikselt, et munsterdas ennast Tallinnas toetuse saamiseks siinseks elanikuks. Ta ei taha aga ühegi sugulase kaela peal olla, kel pealegi oma mured. “Pension on väike, 400 eurot,” ütleb Aleksander. “Ma vaatan nüüd, kuidas mul siin edasi läheb.”
“Mul oli kahetoaline korter Mustamäel, aga lapsepõlvetuttav pettis minult selle välja,” sõnab tema toakaaslane, pensionär Lembit. Hallipäine mees ütleb, et korter läks pangalaenu tagatisena pangale. Lembit andis tuttava kohtusse ja raha mõisteti välja. Paraku lapsepõlvetuttav suri ja tema pärandist ei jätkunud võla katteks raha.
BEŠKINA: Ükski kodutu ei pea ööbima lageda taeva all
Abilinnapea Betina Beškina sõnul ei pea ükski kodutu ööbima lageda taeva all, sest kodutute öömajades kohti jätkub. Kui külma on all 15 miinuskraadi, on kodutute öömajad avatud ka päeval.
Beškina ütles, et vabu kohti on jätkunud nii Alasi kui ka Merelahe öömajas. Inimeste hulk, kes ööseks peavarju otsinud, on olnud stabiilselt samas suurusjärgus. Samas tuleb arvestada, et külma ilma jätkudes tuleb abivajajaid juurde. “Kui ka öömajale soovib tulla nii palju inimesi, et ruumid saavad täis, siis leitakse kindlasti abivajajatele ööbimisvõimalus,” lubas abilinnapea. “Seoses külmade ilmadega oleme öömajad ka päeval avatuna hoidnud ja seda seni, kuni õues taas soojemaks läheb. Koroonaaja tingimustes puhastatakse ja desinfitseeritakse öömajade ruume senisest rohkem, töötajad kasutavad isikukaitsevahendeid ning saabujatele jagatakse ka tasuta maske.”
• Kodutute öömajad on avatud Merelahe tee 4 (26 kohta) ja Alasi 8 (60 kohta). Lisaks öö veetmisele voodis ja linade vahel saab abivajaja end pesta. Vajadusel antakse kasutatud riideid ja esmatarberavimeid.
• Tallinnas tegutseb ka vältimatu sotsiaalabi varjupaik. See on inimeste jaoks, kes vajavad majutust, hooldust ja põetust. Sinna saadab ravikindlustuseta inimeste arst või siis perearst või raviasutus. Toad on ühe- kuni neljakohalised ja mitmed neist kohandatud liikumispuudega inimestele.
• Ilma koduta jäänud inimestel on võimalik leida peavarju sotsiaalmajutusüksustes Tuulemaa tänaval, Akadeemia teel jm, kus neid ühtlasi nõustatakse töö otsimisel ja oma elu järje peale saamisel. Kõigepealt tuleks aga ühendust võtta oma linnaosa sotsiaaltöötajaga.
• Kui inimene tunneb end piisavalt kindlalt ja tal on piisav sissetulek, on tal võimalik sotsiaalmajutusüksusest edasi liikuda elama oma käe peale. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet maksab toetusena ühe kuu üüri ning tagatisraha summa, kokku mitte rohkem kui 600 eurot. See summa liigub pärast üürilepingu sõlmimist üürileandja pangakontole kümne päeva jooksul.
• Hätta jäänud inimest, kes on aga jalad alla saanud ja soovib sotsiaaltoast oma käe peale elama kolida, nõustatakse üüripinna valimisel ja lepingu sõlmimisel.
• Lisaks pakub Tallinna sotsiaaltöö keskus võlanõustamist ja majandamisnõustamist.
• Abivajajatel on võimalus veeta aega päevakeskuses (Suur-Sõjamäe 6a), kus saab sotsiaalnõustamist, toidu- ja riideabi ning ennast pesta. Võimalik kasutada internetti ja lugeda ajalehti.
• Tallinnas tegutseb kaks supikööki: Pae 19 ja Eha 8.
