"Viirus ise ei tee just palju - paljuneb, põhjustab haigust ja muteerub, kuid see on ka kõik. Ülejäänu teevad viiruse peremehed ehk siis inimesed ehk meie ise. Oluline on see, kuidas reageerib ühiskond tervikuna, sest kui keegi on isolatsiooni määratud, ei saa seda keegi teine tema eest teha. Kui keegi maski ei kanna, ei aita palju, kui keegi kannab mitut maski," nentis Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor, teadusnõukoja liige Andres Merits. 

Meritsa sõnul on koroonaviiruse levikus süüdi eelkõige inimeste endi käitumine ning puhtalt kontaktide vähendamisega oleks võimalik viirusega kõige tõhusamalt võidelda.

“Minu arvates on meie peamine probleem et see osa pole olnud piisavalt edukas. Puudu pole kunagi olnud palju, kuid kahjuks siiski piisavalt. Loogika on selles, et käitudes nii, et viirusel ei oleks võimalust levida, saab vähendada viiruse levikut ja selle kaudu kaitsta ennast ja teisi. Kindlasti on ka hooajalised probleemid, praegu muu hulgas ka ventilatsioon ja õhuniiskus. Viirusel on talvel oluliselt rohkem leviku eeliseid ja meetmed, mis töötasid suvel, ei ole talvisel ajal piisavad.”

Veelkord: vähem kontakte!

Tippteadlase hinnangul peavad inimesed veelgi ebaoluliste kontaktide hulka vähendama, sest see on peamine viis, kuidas nakkus levib.
“SARS-CoV-2 levib kontaktide kaudu, piisknakkusena ja aerosoolide kaudu. Levik pindade kaudu on võimalik, kuid selle tähtsus on tühine – seega kätepesu on suhteliselt kasutu, ehkki muidu hea komme. Nakatunu hakkab viirust levitama enne haigustunnuste tekkimist – suures osas on seega kasutud ka termokaamerad ja muu taoline. Seega on õige käitumine eelkõige selline, et vältida ebaolulisi kontakte ja vähendada viiruse ülekande võimalust kontakti puhul,” ütles Merits.

“Kindlasti on vaja vältida igasugust haigena ringi liikumist, sealhulgas tööle ja kooli minemist. Sümptomid on väga varieeruvad, kuid viirus on sama. Probleem on selles, et seesama viirus, mis võib ühel põhjustada kerge nohu, viib teise nädalateks haiglasse ja kolmanda surnuaiale.”

Kindlasti on Andres Meritsa hinnangul vaja kinni pidada kõikidest karantiini ja eneseisolatsiooni reeglitest ning tuleb vältida viibimist umbsetes siseruumides – ventilatsioon on viiruse leviku piiramisel väga tähtis. Tegevused, mis tekitavad aerosoole (laulmine, puhkpillid, sport) on ohtlikud. Muidugi ei pea neist loobuma, kuid tegevuse ohtlikkusega peab arvestama. Näomaskid on olulised ja neid tuleks viroloogi hinnangul kanda kõikides siseruumides (välja arvatud kodud) ja ühistranspordis.

“Maskid ei ole võrdsed – nina katmine salliga ei anna suurt midagi. Hea korduvkasutatav mask või kirurgimask on hea kollektiivne kaitse vahend, mis vähendab viiruse levikut üldiselt, kuid selle individuaalne kaitse on tagasihoidlik. Individuaalse kaitse saamiseks on vaja kasutada FFP2 või analoogset maski, mis on mitmes riigis juba ka nõutav, näiteks Saksamaal ühistranspordis. “

Kõik koosviibimised on mõistlik ära jätta

Merits leiab, et kõikvõimalike koosviibimiste ja ürituste jaoks ei ole praegu kindlasti hea aeg ja kui neid üldse korraldada, siis võimalusel õues.

“Tõsi, rõhuv enamus selliseid üritusi ei too mingeid halbu tagajärgi, kuid kui tuhandest väikesest koosviibimisest viirus levib kümnel, on see probleem. Sama kehtib peaaegu iga asja kohta – ühes kindlas kinos, spordiklubis, spaas, restoranis, teatris, poes ei pruugi midagi juhtuda ja enamasti ei juhtugi. Kuid kuna neid kohti on palju, siis mõnes ikka juhtub – ja praegu on see liiga sagedane,” nentis ta.

“Ei tasu arvata, et kõik mis pole keelatud, on ohutu – tegelikult ei ole. Risk sõltub sellest, mida teete. Kaupluses midagi kindlat ostmas käia on üldreeglina väga väikese riskiga. Veeta päev kaubakeskuses, kohtuda inimestega, seista sabades – see on hoopis teine asi. Restoranides söömas käimine on väike risk. Minna restorani sõpruskonnaga (kellega muidu koos ei viibi) aega veetma on hoopis teine asi.”

Tuleb leida motivatsiooni võitluse jätkamiseks

Andres Meritsa arvates ei ole olukord veel lootusetu ja viirusele on võimalik piir panna, aga probleem selles, et inimesed on väsinud piirangutest, kartmisest ja ebakindlusest.

“Eelmainitud üldised mõtted toimivad – tähtis on see kui palju inimesed neid jälgib ja kui paljusid neist jälgitakse. Praegu oleks enam-vähem piisav inimeste vaheliste kontaktide vähendamine umbes viiendiku võrra. See ei ole võimatu ülesanne, aga lootusetuse tunne on kerge tekkima ja see on samuti meie vaenlane,” sõnas ta.

“Inimestele oleks vaja lootust anda, kuid seda on väga raske teha a la “90 päeva veel ja kõik saab korda”. Samavõrra vajalik on motivatsioon. Asi, mida kindlalt lubada saab, on see, et varsti saabub kevad ja siis ka suvi. On väga tõenäoline, et riikides, kus viirus on kontrolli all (Soome, Norra, Taani), surutakse see maikuu jooksul nurka nii viirusele selgelt vähem sobiva hooaja kui vaktsiinide toel. Tõenäoliselt saab sellega hakkama ka Leedu ja mitu muud riiki.”

Riigid, milles viiruse levik on mai alguseks laialdane, võivad Meritsa sõnul tõenäoliselt arvestada rikutud suvega , nagu eelmisel aastal Rootsis, kus levik hakkas langema juulis-augustis.

“Kuhu meie läheme, sõltub meist endast. Lähtudes eelmise aasta kogemustest, mil viirust levitasid reisijad, võib kahtlustada, et viirusega hästi toime tulnud riigid külalisi “punasest tsoonist” eriti näha et taha või käituvad nendega karmilt. Viimane näide selles osas on Ühendkuningriik ja vaevalt et see jääb erandiks.”

Möödunud kevadel jõudis Eesti viiruse levikuga võideldes Euroopa parimate sekka ning sarnane saavutus ei oleks professor Meritsa hinnangul võimatu ka praegu, ent selleks tuleb, nagu korduvalt varemgi toonitatud, igal inimesel oma panus anda.

“Mingil määral mõjutavad seda asjaolud mis meist ei sõltu – ilmastik, vaktsiinitootjad. Kindlasti mõjutavad seda otsused, mida valitsus teeb, aga kõige rohkem mõjutab seda aga see, mida meist igaüks teeb. Kehtestatud reeglid on miinimum, sageli saab sellest paremini ja põhjalikumalt teha. Kevad- ja koroonaväsimus on reaalsus, kuid nendega annab toime tulla. Esimese vastu aitavad vitamiinid, teist võiks leevendada positiivsed emotsioonid.”